Kassi silitamisest kui inimõigusest, Viinist, jaapanlannadest ja paljust muust

IMG_20150912_141134

IMG_20150912_135557Igas korralikus Euroopa pealinnas peab olema oma kassikohvik.

Viini omast sain ma vist teada kõige esimesena. Enam ei mäleta, kuidas sellega täpselt oli, aga minu peas oli kogu aeg teadmine, et just Viin on selline imeline linn, kus on päriselt olemas kassikohvik. Idee lihtsalt rabas oma geniaalsusega. Ja siis juhtus kuidagi nii, et kolleegid asutasid ennast tööasjus just Viini sõitma ja mina ütlesin neile, et kui aega saate, minge kassikohvikusse. Nad ei saanud aega. Nii nende tööreisidega juba kord on… Kassikohviku muljete asemel tõid nad mulle kassipildiga külmkapimagneti. Hea küll, tegelikult hoopis Gustav Klimti pildiga magneti, aga vähemasti oli Klimtil sellel pildil kass süles!

Mina ise ei sattunud aga tükk aega Viini. Kuni eelmise sügiseni. Pärast mõningast Google’is ekslemist (ja arvestades tolleks ajaks Tallinnasse tekkinud kassikohviku suurt populaarsust) otsustasin lõpuks, et ei taha eriti ukse taha jäämisega riskida ja kirjutasin kohvikusse, et küsida, kas nende juures on vaja laud broneerida. Mulle vastas ilusas saksa keeles Jaapani nimega inimene (seda, et tegu on daamiga, võisin esialgu küll vaid mõnevõrra seksistlikult oletada, sest Jaapani nimedest ei tea ma midagi).

Liebe Frau, seisis kirjas, kui te tulete laupäeval, võib juhtuda, et kohvik on täis. Tervitades, Takako

Niisiis panime igaks juhuks laua kinni.

Kui me siis lõpuks septembris Viini jõudsime, oli seal alles suur suvi. Ja minul oli sünnipäev, mille lõunakohvi läksimegi jooma just kassikohvikusse.

IMG_20150912_135605

Kassikohvik Cafe Neko (neko on jaapani keeles kass) asub Püha Stephani katedraali lähedal, Blumenstockgassel. Kui sa tead, et ta on olemas, siis on teda lihtne leida. Muidu võid temast aga ka mööda kõndida, niivõrd sopiline on Viini vanalinn. Kohviku kujundus on minimalistlik, aga mingit eksimisvõimalust ei ole.

IMG_20150912_141114

Sonia

Must kass istub kohvikulogol ja must kass istub ka kohvikutoolil. See on väike Sonia, keda väidetavalt on väga raske pildistada. Majareeglid tutvustavad teda kui viieaastast isepäist kassi, kes ei ole mõeldud algajatele. 

Kohvikus on vaikne. Inimesi on, vabu laudu samuti. Kohvikut peavad tasased jaapanlannad, köök on avatud, aga paistab, et kiisud tunnevad majareegleid ja teavad, et köök ei ole nende koht. Siiski ei takista mingid reeglid kasse üksisilmi kööki silmitsedes uksel istumast. IMG_20150912_135706

Ma tunnen seda poosi ja pilku. Käpad lähevad võimalikult üksteise ligi – vaadake mind, kui väike (ja kõhn) ma olen… kas teil siis üldse kahju ei ole? Muidugi on meil kahju, otse loomulikult! See käib kassipidamise juurde. Jaapanlannadel on ka, aga ma pean tunnistama, et siiski käib kõik kuidagi palju tsiviliseeritumalt kui mul kodus.

Kassidele tuuakse süüa.

Nüüd ilmub kusagilt välja triibuline Kurumi. Ta on uudishimulik ja rõõmus seitsmeaastane kass. Perenaine paneb krõbinad alusele, mis näeb välja nagu pealt avatud labürint. Ole hea, Kurumi – siin on sulle võimalus püüda endale natuke süüa!

IMG_20150912_140430

Kurumi

Kohvik on oma läbimõeldud moel ühtaegu hubane nii inimestele kui ka kassidele. Nii palju arvan ma ennast kasse tundvat – kui põrandal on mõned pappkastid, soovitavalt veel aukudega, siis on see sama hea kui väiksemat sorti vabaajakeskus inimestele. Kurumi on minuga nõus. Juba paistavad temast ainult vurrud – kass ise on endale näritud äärtega kasti pesa teinud. Kurumi_KasitisIMG_20150912_142301

IMG_20150912_135428

Moritz

IMG_20150912_135434

Thomas

Thomast tutvustavad majareeglid kui mänguhimulist kassi, kuid ka teda näeme me siiski vaid mõnusalt tukkumas. 

Viies kass on kusagil omi asju ajamas. Luca on tegelikult Maine Coon, samuti suur ja punane nagu ka Moritz. Kõik viis kassi on kohvikusse tulnud Viini Loomakaitse Seltsi kaudu.

Kohviku kodulehel (www.cafeneko.at) kirjutab Takako nii: idee luua kassikohvik pärineb minu kodumaalt, Jaapanist. Inimesi, kes kasse armastavad, on Jaapanis palju, kuid väga tiheda asustuse tõttu ei ole neil oma väikestes korterites tihti võimalik kassi pidada. Niisiis tuleb luua kohad, kus inimesed saavad käia kasse silitamas.

Arusaadav. On ju täiesti ilmselge, et ilma kassi paitamata on ikka päris raske elada…

 

Rohkem pilte Viini kassikohvik kassidest ja nende tegemistest leiate kohviku Facebooki lehelt (Café Neko).

Rohelise aia loomad

KoertegaElvas kõrgete kuuskede vahel ilusas suure aiaga vanas majas elavad Mariann, Kaspar, Regina, Rainer, Roosi ja Emmi. Veel elab seal salapärases aias ja selle ümber palju teisi loomi ja linde. Kanad, haned… aga ka varesed, tuhkrud, rebased… Kassikirjade külaskäigu ajal hakkab väljas suvi parajasti lõpule jõudma. Mõned sõbrad, kellest meie loos juttu tuleb, on loo ilmumise ajaks juba läinud üle vikerkaaresilla. Mõned sõbrad, nagu punane kass Benji, on vahepeal juurde tulnud.

Köögis on mõnus. Mariann räägib lugusid ja teised aitavad kaasa.

Sel ajal veel pere ainuke kass Roosi tunneb ennast vabalt ja näppab juhuse avanedes ning pererahva ja külaliste ahhetuste saatel võileivatordilt singirulli. Mis seal ikka, järelikult on hea sink – kass ongi parim kvaliteedikontroll. Kui sink oleks ohtra sojaga, siis kass seda lihtsalt ei sööks.

Tulemised

Mutt tuli meile Tallinnast Kassiabist ja Juuli Kasside Turvakodust. Mutile oli juba  hoiukodus pandud nimeks Mutt ja ta jäigi Mutiks. Selline ilus must kass. Juulil ei olnudki alguses nime, aga ta sai oma nime nii, et mul oli lapsepõlves kass Julius, kes oli samuti punane. Ja Juuli oli siis Julius II ehk Juuli. Aga paistab, et seda nime ma enam ei kasuta, sest mõlema Juliusega läks halvasti. Mis veel nimedesse puutub, siis Juuli oli vahel ka Juula ja Noorem Tõhk ja Muti hüüdnimed olid Totu Kuul ja Vanem Tõhk.

V2ikeMutt

Muti oli meile tulles juba paarikuune, teda oli ema juba õpetanud. Ma veel ootasin teda, ta sai enne vaktsineeritud ja ta sai oma ema juures olla. Tema oli juba ikka valmis uude koju tulema. Aga Juuli oli meile tulles väga väga väike. Ma toitsin teda, õpetasin teda isegi piima lakkuma – panin näpu piima sisse ja siis nina peale. Sellega oli igavene tegu! Mutt oli emane steriliseeritud kass ja ta hoidis Juulit väga. Ta oli siis paariaastane, kui Juuli tuli. Juuli oli isane kass. Mutt ise oli kassipojana äärmiselt aktiivne. Me kutsusime teda möllu-Mutiks.

Nii et kõigepealt saime me endale Muti ja siis nägin ma Kasside Turvakodu lehel pilti Juulist, kes oli alles kassipoeg. Juuli ja tema õed-vennad olid leitud mingist tühjast majast. Kõigepealt otsiti neile hoiukodu, aga mina muidugi armusin ära ja võtsin ta endale. Kui ta tuli, siis ta alguses oli ikka väga hädine, sest ta ei olnud vist kuud aegagi vana. Siis ma pissitasin teda – käisin temaga iga tunni aja tagant poti peal – nagu oma lapsega. Ta magas mul siin kaela peal. Ma tegin talle alguses pesa, aga ta hakkas seal näuguma. Ja kuna ta oli nii väike, siis ta magaski mul siin kaela peal, lõua all. Ja isegi kui ta oli juba suur, siis toppis ta ikka pead mulle lõua alla. Nagu sall ümber kaela. Nii me siis koos magasime. Kallis väike kass.

Juuli_1

Hiljem tuli meie juurde ka Roosi, tema nimi oli tegelikult Okasroosike. Alguses tuli ta lihtsalt meie juurde hoiukodusse, ühe kauge sugulase käest, kes enne oma surma tõi kassid minu juurde. Roosil oli vennake ka, Lumivalgeke, tema läks uude koju, aga kahjuks juhtus temaga varsti õnnetus. Tagantjärele ma mõtlen, et ma oleksin pidanud nad mõlemad endale jätma, nii Roosi kui ka Lumivalgekese. Aga tol hetkel oli mul juba kaks kassi.Roosi 6

Kuna Roosi oli alguses meie juures ainult hoiukodus, siis ta läks vahepeal meilt uude koju, aga seal koheldi teda halvasti. Ma pidasin selle koduga ikka ühendust, sest mulle tundus, et seal ei olnud kõik korras. Ja ma tõingi ta lõpuks sealt ära. Nad ütlesid, et ei taha teda enam, et võtke oma kass ja minge. Ja pärast tuligi välja, et teda oli seal löödud. Kui ta siis uuesti meile tuli, oli ta omadega täiesti läbi. Kartis kõiki mehi, isegi Kasparit.Triibuline

Meil oli vahepeal veel ka Maali, kelle me saime Tartust, ühe naise juurest, kellel oli palju kasse. Me panime talle nimeks Lihtsalt Maria. Alguses mõtlesime ta endale jätta, aga tal tekkisid Mutiga probleemid. See oli enne Roosit. Nüüd on Maali Põlva kass. Põlvas pandigi talle Maali nimeks. Maalile tuli ükskord rebane kallale, aga tal õnnestus lahti rabeleda. Selline edulugu siis. Ja ta paranes ära, kuigi seda puretud külge ta hästi ei taha lasta puutuda. Me käisime temaga veel arsti juures ka, tegime igaks juhuks kõik vajalikud süstid ka ära.

Maali on hea kass, selline paksuke. Ta hoiab väga Kaspari ema. Ja ta on ka laste vastu väga sõbralik. Maali käib ka keldris hiiri püüdmas, aga ta tahab, et keegi temaga keldrisse kaasa tuleks. Ja kui ta aknast tahab sisse tulla, siis ta koputab aknale.

 

Kes ei mõistnud lugeda…

Kuna Juuli oli nii väike ja hädine, hakkas Mutt teda õpetama. Igal hommikul kuni Juuli kolmekuuseks saamiseni, nii kella kümne paiku, mängisid ja harjutasid nad köögis päikselaigus kaklemist. Ja hiljem tulid jahipidamise õppetunnid: kõigepealt toodi talle surnud lind, seejärel, kui Juuli juba paarikuine oli, tõi Mutt vigastatud linnu ja lõpuks õnnestus Mutil kuidagimoodi tuua isegi täiesti vigastamata, kuid šokis lind, kes siis lendas siin ringi! Meie muidugi saime selle linnu kätte, võtsime ära ja viisime õue. Aga Mutt oli meie peale VÄGA vihane. Tohutult vihane. Me ju segasime tema õppetükile vahele.

Veel õpetas Mutt Juulit katuselt alla hüppama. Kõigepealt viis ta Juuli madalama katuseääre peale ja hüppas esmalt ise. Siis ootas ja vaatas, aga Juuli ei hüpanud, ainult kisas seal üleval. Mina juba vaatasin, et ei, võtan kassikese alla. Mutt läks jälle katusele ja näitas uuesti, kuidas hüpatakse. Ootas veel natuke, aga Juuli ikka kisab. Mutt ajas ta siis käpahoopidega katuseäärele ja hüppas uuesti. Lõpuks me võtsime ikkagi Juuli alla, sest kuidas sa jätad kassipoja katusele nutma! Aga see loomulikult jälle ei meeldinud sugugi Mutile. Toda õppust korraldati seal ikka mitu korda, aga ega Mutt ei suutnudki Juulile hüppamist selgeks õpetada.

Mutt Kaelarihmaga

Selline õpetamine kestis seni, kuni Juuli sai kolmekuuseks. Siis lõpetas Mutt tema õpetamise ära.

 

Teraapiakass Mutt

Mutt pani mind uskuma teraapialoomade olemasolusse. Ta oli väga minu kass, käis minu peal magamas. Ma õpetasin ta välja, et kui mul selg või kael valus oli, siis ta tuli mulle sinna peale magama ja mind soojendama. Ta kohe nurrus niimoodi. Mul oli vahepeal päris palju kõrvapõletikke ja miski ei aidanud. Mutt aga käis mul kõrva soojendamas, magas seal peal kuni kõrv saigi terveks. Mõni loom tunnetab haigeid paremini ja Mutt oli just selline kass. Ma olen ka Roosit püüdnud  õpetada, aga tema ei ole ise päris terve ja ta ei suuda seda energiat niimoodi edasi anda. Teda me peame ise koore ja pasteediga poputama.

 

Grillmeistri trikid ja muu söögipoolis

Põlvas oli meil enne Maalit kass, kes elas 22-aastaseks. Tegelikult lõpuks enam keegi ei mäletanudki, kui vana ta on. Tema nimi oli Vana Raibe. Tema sõi isegi pitsat. Läks kõige tomati ja sibulaga. Ükskord suitsutasid naabrid kala ja Vana Raibe läks ja püüdis sealt ühe. Tuli koju, kala oli vaata et pikem kui kass, aga ta vedas selle ikka koju. Ja siis sõi ja oksendas vaheldumisi. Ja Vana Raibe varastas karaskit ka. Karaskile pandi taldrik peale ja mindi ise köögist ära, aga pärast oli karaski krõbe äär ikka kõik ära näritud.

Kõikide kasside seas on väga populaarne olnud hapukoor. Kohvikoor ka, kuigi Mutt sõi seda vähem. Singid ja vorstid ka, kuigi ainult kindlad sordid, sellised, millel on korralik lihasisaldus.  Mingit sojaplöga üks aus kass ei söö!

Roosi on meil väga peene maitsega, tema püüab nii konni kui ka nahkhiiri. Mutt oli rohkem selline asjalik kass, tema sõi linde. Ja ta tõi meile ka linde. Ükskord juhtus nii, et me grillisime liha ja andsime talle ka. Järgmisel hommikul oli meile lind grilli peale toodud! Ta ikka hoolitses meie eest.

 

Kassid, koerad ja hierarhia

Kassidel on olnud üsna selge hierarhia. Lühikest aega olid kassid kolmekesi ka. Juuli ei teinud eriti Roosist välja, ma ei mäleta, et neil oleks probleeme olnud. Tema oli kõigiga sõber. Ja Mutt oli küll nõus Juuliga, aga Roosiga ei olnud. Roosi tuli meile juba täiskasvanuna ja neil tekkisid mingid territoriaalsed probleemid.

Mutt oli väga domineeriv, ta teadis oma väärtust ja peksis Roosi toidu juurest minema. Kõigepealt sõi ta ise, see tähendab sõi ära nii enda kui ka Roosi toidu. Ja kui siis Roosile midagi jäeti, siis võis Roosi välja tulla ja ka süüa. Me küll proovisime panna nende toidu eraldi, isegi eraldi tubadesse, aga see ei aidanud eriti. Vahel tegi Mutt isegi nii, et kui Roosi sõi, siis Mutt kõndis tigedalt ringi ja valvas ning tekitas stressiõhkkonda.

Pärast seda, kui Mutt ära kadus, armastab Roosi süüa nii, et ta on mul siin selja taga.

Emma ja Hera KohtumineMeie kahe bernhardiiniga, Emmi ja Heraga juhtus samamoodi nagu Muti ja Juuliga. Mõlemad koerad on küll emased, aga Emmi on vanem ja Emmi lapsendas Hera. Ja see on siiani nii, kuigi nüüd on mõlemad juba täiskasvanud loomad. Hera on nii laisk, et Emmi isegi peseb teda!

Koertega said Mutt ja Juuli hästi läbi. Muti kasvas Emmiga koos, nad tulid meile paarikuiste vahedega ja nad olid koos n.-ö kutsikad. Mingeid probleeme ei tekkinud. Ja Heraga ka mitte. Juulil ei tekkinud ka probleeme. Ma mäletan, kui Juuli tuli meile kassipojana ja ma panin ta siia ahju peale ja kui siis koerad tuppa tulid, siis ta oli esialgu nagu väike karvapundar. Aga ta kohanes väga ruttu. Kõik olid oma loomad. Koerad ei teinud neile midagi. Ka Roosi ei karda nüüd enam koeri. Alguses ta pelgas neid, eriti Herat. Emmile sai ta vastu nina anda, sest tema pani oma koonu ettevaatamatult maha.

 

Tants, trall ja suhted naabritega

Juuli ja Mutt mängisid kogu aeg, nii omavahel kui ka meiega. Jõulude ajal ei saanud me isegi kuuse külge ehteid panna, sest kassidel käis ümber kuuse kogu aeg mingi sõda. Kuusk sõitis mööda tuba.

Ja meil on koertega ka naljakaid juhtumeid. Kui meil oli puitaed, siis Hera jooksis naabri kassi järel niimoodi läbi aia, et aeda tuli bernhardiini-kujuline auk. Nagu multifilmis! Ükskord ajasid koerad naabri kassi nurka ja meie koer oli siis veel väike, näitas, et ma tahan mängida, pani pea alla ja tõstis saba üles ja järgmiseks oli kass kahe käpa peal püsti ja koer saigi küüned ninna.

Naabrinaine toidab kasse ja aias on väike auk ja koerad on siis kohe läbi augu ninapidi kassitoidu juures.

Kunagi oli naabritel selline väike valge koer nagu tolmuhari. Tema ei sallinud Mutti. Aga Mutt käis muidugi kogu aeg naabri aias ka ringi. Ükskord ma nägin naabri aiast, kuidas see väike valge muudkui klähvis Muti peale ja Mutt alguses vaatas, siis ajas kõrvad lidusse ja tõstis saba püsti ja kui ta siis hakkas seda koera taga ajama. Koer jooksis kiljudes ees ja kass nagu tabamatu tasuja hääletult tal järel. Kusjuures kass oli ise umbes sama suur kui koer.

Minu vanemate kassi Mustikaga on ka üks lugu – ükskord õhtul kakles ta võõra kassiga ja vaenlane aeti põgenema. See ronis kõigepealt puu otsa. Mustikas ronis muidugi järele ja siis oli varjuna näha, kuidas võõra kassi saba ripub puu otsast alla. Mustikas võttis hammastega sabast kinni ja sikutas, aga ega teine kass rumal ei olnud, vaid pissis selle peale talle pähe. Ja muidugi lasi Mustikas selle peale sabast lahti! Kõik see nägi välja nagu varjuteater.

 

Pehmed padjad ja aurusaunad

Mutt magas väga tihti minu juures, aga ka laste juures. Ja vahel ka riidehunnikus. Ma võisin ju talle pesa teha, aga ega ta seda ei tahtnud. Tema pidi saama ikka ise valida. Üldiselt nad magavadki seal, kus nad tahavad.Roosi_2

Aga Roosile tegin ma täitsa oma padja ja talvel Roosi isegi magas selle peal. Padi on nüüd natuke karvane ka! Kusjuures padi tuleb panna radiaatori äärde, et ta padja peale ronides saaks panna selja vastu radiaatorit. Nagu vana inimene. Veel meeldivad Roosile magamiskohana riidekastid. Ja talvel ronib ta tekkide vahele ka. Suvel magab ta vahel ka riiuli peal või korvis. Roosile tegime me vahepeal sellise pesa ka, et panime vana kampsuni kaussi. Teine võimalus on see, et ta käib dušinurgas põrandakütte peal magamas. Ja muidugi vihkab ta jubedalt seda, kui keegi on põranda märjaks teinud.

Põlva Vana Raibe, see 22-aastane, magas saunas. Meil oli seal saunaahi, mille küljes oli ka veepaak. Ükskord pani vanaema saunaahju küdema ja ahi läks ikka juba päris kuumaks. Siis äkki tuli vanaemale meelde, et vesi jäi sisse laskmata! Ta võttis vooliku ja hakkas vett laskma ja esimese asjana lendas paagist välja natuke auru ja järgmise asjana lendas sealt välja kass, kes oli seal rahulikult maganud. Kassid taluvad ikka päris kõrget temperatuuri. Roosi ka – meie esikuaknal on üks ruut puudu ja tema läheb kahe akna vahele magama. Isegi kui väljas on juba üle 30 kraadi ja me ise oleme juba poolsurnud, hautab tema ennast seal kahe akna vahel.

Vana Raibe magas vahel ka diivaniseljatoe peal. Ja kui ta juba päris vana oli, siis ta magas, magas ja kukkus lõpuks sealt alla!

Vahel magasime me kõik ühes voodis. Kõigepealt muidugi kaks koera, ja siis meie ise kuidagimoodi seal ja siis veel kassid meie otsas. Ja kuskil nurgas olid veel ka lapsed. See oli kohutav – niimoodi ei saanud ju keegi välja magada. Aga lastele ja loomadele see väga meeldis. Ma olen tähele pannud, et kui bernhardiinisuurune koer kaisus magab ja sa paned silmad kinni, siis on tunne nagu inimene hingaks, sest neil on täpselt sama hingamise rütm. Ainult ta on muidugi väga karvane, täitsa teki eest.

Hommikuti ajab meid üles Roosi. Karjumine kostab välisukseni. Ja kui temal ei õnnestu, siis ta ajab koerad ärevaks. Ja nemad siis käivad ja ähivad ja Kaspar ärkab selle peale kindlasti üles.

 Mutt_3

 

Sõda söögi pärast

Maali ei salli koeri. Tema nimelt peab oma toitu koerte eest kaitsma, kui koerad Põlvas on. Sest koertel on tuppa tulles esimene asi kassi toidukauss tühjaks süüa. Ja pärast sööb igaüks oma. Aga Maali istub toidukausi kõrval, teeb kurja nägu, susiseb ja vahepeal virutab käpaga. Nagu lohe kaitseb oma varandust. Niipea kui koerad tulevad, nii võtab tema kausi kõrval positsiooni sisse. Kui koeri ei ole, siis ta on rahulik.

Hera on selline, kes sööb kõik ära, mis kätte satub. Ükskord ma jätsin hapukoorepaki lauale ja kui tagasi tulin, oli see kadunud – Hera sõi hapukoore kõige pakiga ära.

Heraga oli ükskord nii, et hakkasime Põlvast tulema, vanaema tahtis lastele kaneelisaiu kaasa teha ja käib ja otsib, kus on tainas. Ise mõtleb: ma nagu oleksin taigna juba valmis teinud ja lauale rullinud… aga kus ta siis on? Ja oligi nii, et kaks kilo tainast läks laua pealt kõige täiega ja minuti jooksul. Me oleme ainult üks kord näinud, et Heral on kõht täis – see oli siis, kui vanaema söötis talle potitäie putru pekiga.  Pandi puder koertele ette. Emmi tuli ja vaatas, et mina seda küll ei söö ja läks minema. Hera aga pistis oma portsu kinni ja veel poole Emmi omast ka. Siis ta enam ei jõudnud, läks tuppa ja viskas sinna selili, neli käppa taeva poole. Puder hakkas veel kõhus paisuma ka ja lõpuks ei saanud Hera enam hästi püstigi ja oli nagu bernhardiinikujuline pall. Enne Põlvasse minekut tundub, et nad just kui nälgiks meelega, sest Põlvas saab head toitu süüa. Meie anname ju lihtsalt  krõbinaid, aga Kaspari ema teeb neile kaks korda päevas süüa, kaerahelbeputru lihaga. Kuid see ei loe – kassitoit süüakse ikkagi kõigepealt ära.Hera

Bernasid tuleb tagasi hoida, muidu nad söövad ennast surnuks. Hera on ära söönud isegi kanade jõusööda. Ma olen kuulnud isegi bernhardiinist, kes sõi jope ära. Käis operatsioonil, lõigati jope välja ja koju tulles oksendas veel paar sokki ka välja.

 

Üks kõigi, kõik ühe eest ja üheskoos vallutajate vastu

Meil elavad siin läheduses varesed. Nad elavad naabri aias suure männi otsas, neil on seal pesa. Ükskord ajas Mutt vareseid taga. Kuigi vares teda vist eriti ei kartnud, läks lihtsalt eest ära. Ega varesed ei julge vastu ka hakata, sest selle vastuhakkamisega on nii, et kui vastu hakkad, siis tuleb teiselt poolt kaks koera ja sinu vastuhakkamised on igaveseks hakatud. Koerad alati toetasid meie kasse kõigis ettevõtmistes. Ikka nagu üks pere ja tiimitöö. Ja meie koerad siiamaani varitsevad vareseid, nad ei salli vareseid neid üldse. Ükskord tulin õhtul pimedas koju ja ootamatult tuli üks koer haukudes mulle vastu. Ja kui kõrvale pöörasin, siis hüppas teine põõsastest välja. Sama taktikat kasutavad nad vareste hirmutamiseks ka.

Varesed varastavad meie kana- ja hanemune, meie leiame ainult koori. Nad toksivad nokaga muna sisse augu ja joovad muna ära. Ja me oleme näinud ka seda, kuidas vares lendab munaga minema. Raske oli küll ja ega suurt vahet varese saba ja koera lõugade vahele ei jäänud. Hanemune nad siiski ei jõua ära viia, need on raskemad ja need tehakse lihtsalt katki ja süüakse ära. Aga kanamuna nad võtavad jalgade vahele ja viivad ära.

Kuid huvitav on ka see, et kõik ümbruskaudsed linnupesad on meie loomade karvadega vooderdatud. Me oleme näinud mahajäetud linnupesi, mille voodriks on äratuntavalt bernhardiinikarvad. Ja kui me koeri kammime, siis linnud kaklevad kevadeti nende suurte karvatuustide pärast, et kes saab ehitusmaterjali endale. Nad vooderdavad koerte aluskarvaga oma pesi.

Kass ja HanedÜldse on meil elu nagu metsas. Ükskord tungis tuhkur hanele kallale, me vahetasime siis just aeda. Hani läks aia alla  ja tuhkur ei saanud teda kätte, kuid hani sai siiski viga. Ja siis me ravisime teda briljantrohelise antibiootikumiga, mis meil muidu on kasside haavade ravimiseks. Sellega ravitakse meil kõiki. Ja see haige hani magas meil siis dušinurgas.

Teinekord näris tuhkur end läbi seina kanalasse. Hakkas veel vastu ka, kui me teda kanalast välja ajasime. Me kartsin tookord väga kasside pärast, sest tuhkur võib ka kassi kätte saada. Ta ronib ju hääletult puid mööda. Kassist pareminigi veel. Koerad ei saa teda ka kätte, ta on liiga kiire.

Meil on siin nii palju loomi, et loomalood lähevad omavahel segi!

Amsterdam. The Cat City

IMG_6528Eelmisel külaskäigul kaks aastat tagasi nägin selles linnas ainult ühte kassi. Kuigi tookord oli suvi. Aga võib-olla oli see nii just sellepärast, et oli suvi. Võib-olla olid kõik teised Amsterdami kassid tookord lihtsalt oma kassiasju ajamas. Too suvekass käis Rembrandtpleini nurgapealses pubis tähtsa näoga uksest sisse ja välja ning maandus lõpuks naaberlaua Vanema Daami süles. Mina olin kade.

Seekord sattusin sellesse ilusasse linna kevadel. Vähemalt ma arvasin, et seal on kevad – märtsi teises pooles on ju igal pool Euroopas juba kevad! See tähendab – igal pool peale Eesti ja Lapimaa. Aga ei olnud seal veel mingit kevadet. Õigemini, vahetult enne minu saabumist oli vist tõesti olnud mõned päevad midagi kevadelaadset, sest Briti poissmehed jalutasid mööda linna kampsuniväel, kuigi sadas külma vihma ja puhus Madalmaadele iseloomulik läbilõikav tuul. Aga need kampsunid võisid vabalt olla ka sellest, et nad olid oma üleriided lihtsalt kusagil Nieuwmarkti kandis ära kaotanud.

Kuna eelmisel korral jäi käimata sellises kohas nagu Kattenkabinet, siis oli see nüüd enam-vähem esimene koht, kuhu peale hommikupannkooke läksin. See, et Amsterdam on otsast otsani kunsti täis, on ju üldteada. Aga seal on Rijksmuseumi ja kuulsate kunstnike omanimeliste muuseumide kõrval ka virnade viisi teemamuuseume. Üks neist ongi Kattenkabinet  … Ma ei teagi, kuidas seda täpselt tõlkida – Kassimaja kannaks vist kõige täpsemat tähendust. See on muuseum, mis on pühendatud kassikunstile – seal on igasugust träni :) Kassimaja loodi  muuseumi asutaja Bob Meijeri uhke nimega punase kassi John Pierpont Morgani (1966-1983) mäletuseks. Mälestusväärne kõuts olla olnud tujukas ja põikpäine (nagu kassid olema kipuvad), aga hea kaaslane. Esiplaanil troonivad  Kassimajas muidugi Theophile Steinleni kassid, suured ja väikesed.

IMG_6529IMG_6538

 

Kõige rohkem meeldis mulle kollektsioon erinevatest reklaamplakatitest. Mida kõike on kasside abil üritatud müüa! Ja see töötab. Mu tütar ütleb ikka, et ka mulle võib mida iganes maha müüa, kui sellele kassipilt peale kleepida. Ja tema juba teab.

Kui Montreux jazzifestivali, (sõbraliku) loomakliiniku ja isegi televiisorite (saate aru, pilt on nii hea, et kass hakkab ekraanil ujuvat kala püüdma!) reklaamimine kasside abil tundub enam-vähem loogiline, siis Sadolini värvide, saapaviksi (Saabastega Kass?!?) ja (lausa puhast piima sisaldava) seebi pakkumine kassi abil näis küll enam kui veider.

IMG_6547IMG_6546

Aga ega Kattenkabinetis siis asi ainult kunstkassidega ei piirdu. Muidugi on seal tööl ka päris kassid. Mina nägin neist kahte. Must kass magas armsasti tugitoolis teleka ees. Tema kõrval istus muuseumikülastajatest perekond ja vaatas härda vaimustusega magavat kassi. Telekast jooksnud multifilmi ei vaadanud keegi. Ja õige kah, sest kuigi ka see oli kassidest, ei olnud see pooltki nii armas. IMG_6543Teine, triibuline istus aknal ja vaatas välja sellise pilguga, nagu ainult kassid oskavad. Väike keskpäevane meditatsioon enne järgnevat uinakut aknalaual.

Kat in de stadKassimajast ostsin armsa raamatu Amsterdami töötavatest kassidest: “Kat in de Stad. Amsterdamse Kroegtijgers & Winkelpoezen” ehk “Kass linnas: Amsterdami pubi- ja poekassid”. Puhtas hollandi keeles, mida ma muidugi üldse ei oska. Kuigi kui hästi kiiresti lugeda, siis saab enamusest jutust siiski aru, sest hollandi keel on lihtsalt nagu vigane saksa keel! Sain kassiraamatust teada näiteks seda, et Warmoesstraat 56 asuvas juustupoes-restoranis elab triibuline Simba (ohtlik elu… minu kass sööks ennast seal ilmselt paari päevaga juustust lõhki!) Süsimusta Cara koduks on aga hiiglaslik kultuurikeskus, kus tal on isegi isiklik kino. Ka kassiga hotelli võin teile nüüd soovitada – Marnixstraatil asuva La Boheme’i “perenaine” on Mimi (kes on hotellinimelist ooperit näinud, see teab, miks just selline nimi). Kuid kõikidest Amsterdami kassidest kõige osavam on ikkagi olnud vöödik Karel, kes on ennast sisse seadnud lemmikloomapoes, otse toidupakkide keskel.

Kõigi nende kiisude lood on sarnased: tuli kass, keegi ei tea, kust, kõhn ja sasitud. Nüüd poseerib uhkelt piltidel, teeb reklaami, püüab hiiri ja kärbseid ning toob kõigile palju rõõmu.

Kuna aega oli vähe, siis jätsin kõrvale mõtte võtta kassiraamat reisijuhina ette ja hakata selles märgitud kohti läbi käima. Selle asemel läksin lihtsalt linna peale. Ja seal selgus, et Kattenkabineti kassiraamat oma kaardistatud kassidega oli lihtsalt jäämäe veepealne osa. Kohe esimeses pubis, kus oli küll palju rahvast ja lärmakavõitu, magas hallikirju kass ühe noormehe süles ega liigutanud kõrvagi. Arvasin esiti, et mis seal siis ikka, küllap see on tema isiklik kaisukass, kes on lihtsalt harjunud koos peremehega õhtuti õlut joomas käima. Et siis sellepärast nii rahulik. Aga ühel hetkel sai kassil uni otsa ja seepeale tõstis noormees ta kenasti laua peale, kust kass järgmisel hetkel alla hüppas ja uhkelt, saba püsti, kööki kõndis. Seega – ikkagi majakass.

Ja nii see läks. Näiteks astud sisse imelisse vintage-kleidipoodi. Muidu on kõik ikka nagu tavaliselt, st ükski ilus kleit selge ei lähe, aga siis voolab kusagilt kardinate vahelt välja väärikas kõuts ja lohutab sind. Vääriliselt. Ja ei olegi enam imelik seal poes olla :)

Edasi? Edasi avasid ennast mulle üksteise järel selle linna samasugused kohvikud, pubid ja isegi toidupoed. Ikka üks kass teise järel, nagu paraadil. Mustad, hallid, vöödilised…

DSC_1120

 

Selle loo lõpetab Kromi kohviku kass, kes magas leti peal. Tegin talle tasakesi pai. Üks vurrukarv liikus. Hästi natukene. Mis inimesed selles linnas küll elavad, et neil nii korras närvidega kassid on? :)

 

Täpikassidel külas

Väikesed amuuri leopardid on tänu pesakaamerale juba alates sünnist olnud suured meediastaarid. Ja alates juulikuust jooksevad nad ringi ka oma suures ilusas õues. Nii tekkiski Kassikirjadel mõte Darlale ja tema kolmele täpilisele lapsele külla minna. Varasemad loomaaiakogemused näitasid, et suvisel südapäeval oleks sellise külaskäigu tulemus pettumustvalmistav. Sa lihtsalt ei näe ühtegi kassi, või isegi kui näed, siis on see äärmisel juhul tükike tema kasukast kusagil kaugel maas  või puu otsas vedelemas.

Kännu kuningas

Kui natuke järele mõelda, siis on see ju ka täiesti loogiline. Vähemalt võiks selle peale tulla iga inimene, kes natukenegi kujutab ette, milline loom on kass. Sest kass on just selline loom, kes ajab sind üles varahommikul, sest just siis on tal igav. Ja kõht on ka tühi. Aga siis, kui inimese jaoks on paras aeg tõusta, magab tema sul juba uuesti jalutsis ja on põhjalikult solvunud, kui sa oma ülestõusmisega teda häirid. Tuled töölt, tema aga seevastu voolab unesoojana välja mõnest oma salapaigast. Ja alles siis, kui saabumas on õhtu, lülitab ta jälle sisse oma kollased silmad ja läheb…

This slideshow requires JavaScript.

Kuna leopard ei ole ju põhimõtteliselt ka mitte midagi muud kui üks suur täpiline kass, siis planeerisime me oma käigu nii, et jõudsime loomaaeda kohale natuke peale kella kuut õhtul, mis tundubki olevat parim aeg leoparde külastada. Vaatepilt oli uskumatu – ei mingeid magavaid kasse! Kõik neli elasid aktiivset kassielu. Põhimõtteliselt on leopardilapsed nagu nelja ja poole kuu vanused kassipojadki, ainult nad on muidugi natuke… suuremad :) Lõngakerade ja paberinutsakate asemel on pallid ja puuoksad. Ja Darla saba. Ja mõned lihakäntsakad. Neid viimaseid on eriti lõbus küttida, puu otsa tirida ja puuõõnde peita. Lisaks lendab leopardipuuris ringi parv sädistavaid tihaseid. Esialgu tundus, et nii nagu sääsk ei peaks eriti kartma krokodilli, kuna nad on küti-saagi vahekorra jaoks liiga erineva suurusega, nii ei ole ka tihasel vaja leopardi eriti karta. Siiski selgus varsti, et see teooria ei pea paika, mis tähendab, et need puurikülalised on ikka pagana julged. Nii nagu kassipoeg paneb lihtsalt mängu ilu mõttes käpa peale väikesele konnale või sisalikule, nii üritasid ka väiksed leod pidevalt tihaseid napsata. Ei näinud, et nad oleksid mõne ka kätte saanud. Aga tihastele tundub ohtlik elu meeldivat.

Magus uni

Ilus oli vaadata, kuidas Darla oma lastega sõna otseses mõttes tegeles. Kui ta oleks inimene, siis arvatavasti ehitaks ta nendega koos legoklotsidest maju, mängiks nendega palli või loeks neile raamatut ette. Ta suhtleb kutsikatega. See ei tähenda, et ta neil pidevalt sabas käiks, aga ta ei ole kindlasti mitte ka “jäta-mind-rahule-ja-mine-mängi-õega” ema. Mitu korda nägime pilti, kuidas väiketäpp hiilib emale ligi ja hüppab siis jooksu pealt hooga emale selga. Kuid sama mäng toimis ka vastupidi, nii et Darla jooksis ees ja kutsus väikest nii mängima.

Kokkuvõttes võib õigel ajal leopardiaediku juurde sattudes veeta seal vabalt mitu tundi. Tuleb tunnistada, et meil tekkis isegi (esialgu küll teoreetiline) küsimus – kas loomaaias saaks ööbida? Kiirustasime siiski tagasi bussi peale… Meist jäi aga leopardide aia taha maha naeratav noormees, kes selleks ajaks, kui üks väikestest täpikutest oli roninud puuoksale poseerima, oli lõpetanud pildistamise ja võtnud välja joonistusploki. Kas leopardi on lihtsam joonistada kui kassi? Kassi joonistamine on väga raske!

Ühesõnaga – Kassikirjad soovitavad: minge kõik leoparde vaatama! Minge õhtul, siis näete tõelist tantsu, tralli ja parimaid lastekasvatamise praktikaid!

Ära maga

……………………………………

Amuuri leopard on ilus ja uhke loom, kuid ta on väljasuremise äärel. Vabas looduses elab neid erinevatel andmetel vaid umbkaudu 20-40. Tore on see, et Tallinna Loomaaed osaleb Amuuri leopardi liigikaitse projektis, millest (nagu ka Amuuri leopardist kui liigist) saab lähemalt lugeda siin: http://www.tallinnzoo.ee/index.php?ide=6,62. See tähendab, et me püüame seda liiki loomaaias säilitada nii hästi kui see õnnestub. Ja Tallinna Loomaaed mitte lihtsalt ei osale selles projektis, vaid me oleme olnud väga edukad. Eelnev tähendab lühidalt öeldes seda, et meie leopardipaaril Darlal ja Freddil on alates 2008. aastast sündinud viis pesakonda leopardikutsikaid. Ühe-, kahe- ja viimasel ajal lausa kolmekaupa. Kuna isa Freddi on juba 19-aastane, siis arvatakse seekordne pesakond jäävat sellele paarile viimaseks. Eks paistab.

 

Amuuri leopradi kaamerad Tallinna Loomaaias leiad siit.

Kangelasema Darla loo loomaia kodulehel leiad siit.

 

Ühe väikese džungli isand

_MG_6531 (2) (1)

Prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis! – nõnda võtab aednik Katrin Mäeots lühidalt kokku Tartu Ülikooli Botaanikaia kassi elu.

Esinduslik Vanamees

Ilmus kass – ilma irvituseta

Vanamees ei ole võetud kass. Ja ta ei ole ka mitte esimene kass, kes Botaanikaaial on olnud. Nad on ikka ilmunud niimoodi, et ilmselt on keegi kassi maha jätnud ja ta on leidnud tee siia… Kassid on alati ise tulnud, lihtsalt hakanud meil käima. Kuna nii Tiiu [Tiiu Tõnson, Botaanikaaia vanemaednik] kui mina peame kodus kassi ja meil on töötajate seas veel palju kassisõpru, siis oli see nii, et Tiiu hakkas neid söötma siin tasapisi. Vanameest me esialgu isegi ei söötnud – vaatasime, kes ta on ja kus ta käib.

Aga lõpuks ta jäi ikka meie juurde. Tiiu hakkas talle lõpuks süüa panema ja niimoodi ta siis jäigi Botaanikaaeda. Ta oli täiskasvanud ja ka lõigatud kass. Võiks oletada, et ta oli ehk kellegi hüljatud kodukass. Nüüd on ta ikka päris mitu aastat juba meil olnud, peast ei oskagi öelda, aga umbes kolm-neli aastat. Ta on juba staažikas.

See nimi, Vanamees, lihtsalt jäi talle kuidagi külge. Tiiu kutsub teda Kataks. Aga üldsus kutsub teda ikka Vanameheks, sest ta on tegelikult isane kass. Ta on poiss, aga nii-öelda Otto-Triin – endine isane.

Lastagu mind nüüd palun välja – lastagu mind nüüd palun sisse!

Mõned aastad tagasi liikusid meil siin aias rebased ringi ja sellepärast me ei ole julgenud ühtegi kassi ööseks välja jätta. Nii et ta tuleb meil ööseks alati tuppa, ta elabki siin üleval meie juures. Tavaliselt ilmub ta suvel kusagil poole viie ajal ukse taha. Ta tunneb kella nagu Kunstikooli kasski! See on kassidel vist selline sissekodeeritud omadus, et nad oskavad õigeks ajaks tuppa tulla. Ta oskab ilusasti märku anda, mida ta tahab. See tähendab, et istutakse konkreetselt ukse ette maha ja lastagu mind nüüd palun välja! Või siis väljastpoolt, et lastagu mind nüüd palun sisse!

Hommikul laseme ta välja, siis ta käib oma ringid ära ja siis mingil hetkel tuleb tuppa, sööb kõhu täis ja vaatab kasvuhooned üle. Ta vaatab üle ka meie hommikuse kohvitunni ja võtab sellest vahel osa. Ta on meil täieõiguslik kolleeg, nagu me ise teda kutsume.

Vanamees inspekteerib

Väga naljakas on see, kui väljas sajab vihma ja Vanamees hakkab hommikul nagu tavaliselt siit tagauksest välja minema. Kui väljas ikka tõesti paduvihma sajab, siis ta seisab ukse peal, vaatab ja mõtleb, tuleb tuppa tagasi ja kõnnib siis eesukse juurde, et äkki seal ei saja! Aga kui siis selgub, et seal sajab ikka samamoodi, siis natuke niimoodi pika vinnaga käiakse oma õuering ikka ära. Ja kui on hästi külm, siis ta käib küll hommikul oma ringi ära, aga tuleb hästi ruttu tagasi. Aga ikka käib. Pärast õues käimist kasib Vanamees ennast alati puhtaks – muidu ei lasta ju tooli peale!

Kui ta õhtul tuppa tuleb, siis ta kõigepealt sööb ja siis istub sinna tooli ja kasib ennast ilusti-kenasti-viisakalt puhtaks. Tema on väga puhas kass. Hoolimata sellest, et ta käib meil aias, kus on praegu ikka hullumoodi porine.

Suvel on ta üldiselt rohkem õues ja tihtipeale magab pool päeva kusagil põõsa all. Ega me tema liikumisi nii väga täpselt ei tea. Kassil on ju ikka oma kassikäigud. Kuid kui administraator Vilma on tööl, siis liigub Vanamees maja peal ringi.

Elu džunglis

Eks vahel on ikka juhtunud, et ta on peenrast mõnda taime näksinud, aga üldiselt ta ei ole meil pahandust teinud. Suvel ta sööb ikka rohtu nagu kõik kassid. Kuid ega loom ei ole loll. Tema teab täpselt, mida ta sööb ja mida mitte. Botaanik Vanamees

Siiski on üks taim, mis teda eriliselt ligi tõmbab, aktiniidia. See on selline puitunud ronitaim. Seda meeldib talle tuuseldada. Üks kasvab meil siin maja otsa juures ja teised on väravast sisse tulles paremat kätt. Nende juurtega ta käib ennast lõhnastamas.

Ükskord ma olin ise nädalavahetusel tööl, maja oli tühi, peale minu kedagi rohkem ei olnud. Kastan palmihoones taimi ja äkki kuulen, et miski sahiseb. Vaatan ringi – mitte kedagi kuskil ei ole. Aga ikka sahiseb ja krabiseb. Tükk aega mõtlesin ja otsisin, aga seal palmihoones on üks selline palm, mis on raskusega viltu vajunud ja selle tüvi on üleni luuderohtu täis. Ja kui ma siis sinna vaatasin, siis nägin, kuidas Vanamees tuleb parasjagu palmi otsast alla. Üks aednik on veel niimoodi ära ehmatanud, et kes seal krabistab.

Vanamees puu otsas

Ja aeg-ajalt on siit ka päris ägedaid pilte näha, kuidas kass kusagil õues puuladvas vareseid jahib, kuigi kätte ta neid muidugi ei saa.

Huvitav ja hästi tasustatud töö

Kolleegidega on Vanamees meil väga seltskondlik. Kui me õues tööd teeme, siis ta liigub sageli koos Tiiuga. Vanamees magab tavaliselt kusagil põõsa all ja siis, kui Tiiu edasi liigub, siis läheb ta jälle temaga kaasa.

Vahel üritavad nad Tiiuga koos arvuti taga tööd teha – Tiiu on küll õnneks hästi pisike, selline 150 sentimeetri pikkune naisterahvas, aga nad mahuvad vaid hädavaevu kahekesi tooli peale ära. Tavaliselt see lõpeb sellega, et Tiiu istub ainult toolinurgakese peal ja nagu ta püsti tõuseb, nii on kassil koivad sirgu ja edasi vaata ise, kuidas sa istuda saad!

Ka koosolekutel on Vanamees enamasti osaline. Kui tal selleks ajaks saab hommikune kassiring käidud, siis ta tuleb tuppa ja kuulab, mida tähtsat kolleegidel öelda on. Ise ta väga jutukas kass ei ole. Räägib siis, kui midagi öelda on. Koosolekul käib ta kõigepealt, saba püsti, laua all kõik jalad läbi. Ja siis vaatab, mis edasi. Tavaliselt ta istub Tiiu selja taga. Vahel võtab Tiiu ta sülle ja nii ta siis istub seal. Ja kui targad jutud on ära kuulatud, siis minnakse õue.

Aednikud on hea huumorisoonega ja hästi sõbralikud inimesed, nii et neil ei ole Vanamehega lahkhelisid tekkinud. Sügisel läks meil direktor ära pensionile. Kantselei kõrval on meil direktori kabinet, kus on nahkdiivan ja praegu siis Vanamees arvab, et ilmselgelt peab keegi direktorit asendama, nii et ta käib päeval seal diivani peal magamas. Direktor vahel käis meil siin oma koeraga, siis nad hoidsid Vanamehega teineteise suhtes sellist viisakat distantsi, aga praegu on kohe näha, kes on majas peremees.

Veel üks lemmik on tal administraator Vilma. Kui Vilma tööl on, siis elutseb Vanamees vahel pool päeva tema juures. Seal on suur kirjutuslaud, vastuvõtulaud ja seal all on üks riiul, kus Vanamees siis vahel magab. Kui ta teinekord pool päeva kadunud on, tasub sinna leti alla vaadata ja siis on näha, kuidas rohelised silmad vastu säravad.

Talvel istume me vahepeal siin toas ja teeme arvuti taga tööd. Ja kui Vanamees õhtul sisse tuleb, oma kõhu täis sööb ja oma pesemised ära peseb, siis tuleb ta minu juurde. Siis ta hüppab sülle ja nõuab pool tundi pai. Aga kui ta sülle tuleb ja sa teda paitama hakkad, siis on sul pärast endal samasugune ilus kasukas seljas. Ja ega tema ometi ju ei arva, et sellepärast peaks tema paitamise ära jätma!

IMG_9956 (2) (1)

Vanamehega koos ei ole alati lihtne laua taga tööd teha. No ütleme, et ma istun siin, mul on mingi vihik ees lahti ja kui tal siis sügamisest villand saab, ta ronib laua peale, viskab ennast keset vihikut ristseliti maha ja ongi kogu moos.

Meil on tore foto, mis sai tehtud sellest, kuidas ta viimati meie ühe botaanikapildi peal magas. See pilt on ühes hästi targas ja tähtsas raamatus, kust me taimenimesid kontrollime ja tema siis lebaskles selle peal. Botaanikaaia kass peab ikka teadma, milliste kapsaste vahel ta jahti peab!

Vanamees raamatu vahel

Kui ma selle pildi kodulehele üles panin, siis kirjutas meile üks inimene ja küsis: mis siis on ühe kõrgharitud kassi palk? See on prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis.

Külastajatega patseerimas

Vanamehel on Botaanikaias alati seltsi. Isegi nädalavahetustel on meil ju kassa lahti ja aednik käib valves. Kui all on näitus või midagi sellist, siis lastakse ta lihtsalt hommikul õue ja ta käib oma ringi ära ja siis tuuakse ta siia üles tagasi. Siis ta lihtsalt elab siin kontoris. Kui meil oli siin pikk näitus, siis ta oli küll meie peale natuke pahane, et miks teda kolm nädalat siin toas kinni hoiti. Siis ta vahepeal „avaldas arvamust“. Aga üldiselt on ta viisakas.

Kõige rohkem meeldibki talle vast see, kui meil on näitused. Siis käib rohkem külastajaid ja Vanamees patseerib ka nende seas. Ja muidugi on ta pahane, et ta ei saa seal nii palju viibida, kui ta tahaks. Kui on selline näitus, kus meil on midagi aluste peale välja pandud, nagu oli maitsetaimede näitus, kus olid pudelikesed ja topsikud ja lahtised ürdid ja nii edasi, siis üritame kassi eemal hoida. Ja ikkagi rahvas rääkis, et ta oli ühel hetkel hüpanud sinna laua peale, mis oli tihedalt täis ürte ja potte ja potsikuid ja siis keeranud sinna magama nii, et ta mitte midagi paigast ei liigutanud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestus. Orhideenäituse ajal tuleb meil näituseruumi müük ja siis ta saab ka paraku tõenäoliselt natuke kinnimajas olla. Kusjuures lilli Vanamees tõesti üldiselt ei näri – mul endal oli vahepeal üks kass, kes komposteeris kõik õielehed niimoodi rõõmsalt ära. Just kui oleks bussiga sõitnud. Vanamees seda ei tee, aga me lihtsalt tahame hoida, et juhuslikke asju ei juhtuks. Aga nii palju kui võimalik, liigub ta ikkagi vabalt ringi.

pildid mai 2011 135

Kui ta mõnele grupikülastusele peale satub ja kui talle seltskond meeldib, siis ta käib nendega kaasas. Vanamees on selline, kes vaatab ja siis otsustab – kas ta tahab grupiga kaasas käia või tahab hoopis omi radu käia. Ta on tõeline isepäine kass, kes kõnnib omapead, aga samas naudib väga siin olemist.

Territoorium ja teised

Vanamehe kõrvale teist sellist kodustatud kassi Botaanikaaeda kindlasti ei mahu. Tema on selle territooriumi enda omaks võtnud. Ja see on ju nii mitmekesine, et nagu me Tiiuga siin ikka naerame, et see on kassile lausa paradiis, et mis sa hing veel tahad. Vanamees arvab Botaanikaaia territooriumi kohta üldiselt, et mis minu käes, see minu oma! Vahepeal meil isegi käis siin üks pisike paksuke kass. Tema sisse ei tulnud, käis ainult varahommikul ukse juures söömas ja siis läks jälle oma teed. Aga sel ajal, kui Vanamees väljas liikus, ta üldse ei käinudki.

Ja eks siia ikka satuvad ka need Supilinna läbikäigul kassid. Paar üsna konkreetset kassi, kes siin niimoodi aega-ajalt jalutamas käivad. Ja eks siin tuleb aeg-ajalt ka lahinguid ette. See üks kass, kes siin käis ja kellega Vanamees ilmselt ka kakles, on suur kastreerimata isane kõuts, nii et sellega ilmselgelt läks madinaks. Vanamees oli pärast ikka päev otsa VÄGA õnnetu. Ta on nii sõbralik kass. Sellepärast ta ilmselt oligi nii silmini solvunud, kui tal siin see sõjapidamine oli. Ta vist ei kujutanud ette, et keegi võib siia tulla nii sõjakate mõtetega. See oli esimene tõsisem kokkupõrge, kus ta oma nina kriimuliseks sai.

Peitus ja soojad kohad

Ükskord on Vanamees ennast ka põhjalikult ära peitnud. Tiiu otsis terve aia ja maja läbi, aga kassi ei ole kusagil. Vahel, kui Tiiu teda ise suvel üles ei leia, siis laseb valvur kassi õhtul sisse, kõik inimesed on informeeritud. Aga ka valvur ei leidnud kassi ja ka järgmisel hommikul ei olnud teda kusagil. Ja siis küsis Tiiu palmihoone aedniku käest. Palmihoone aednikul on seal taga, kus on külastajate välitualett, oma väike ruum, kus ta riideid vahetab. Ja Tiiu siis ütles, et mine vaata igaks juhuks sinna. Ja kui siis uks lahti tehti, siis oligi kiisu seal! Ilmselt oli ta vaikselt sinna sisse pugenud, luku taha jäänud ja seal siis ööbinud.

Veel üks koht, kus talle päeval väga magada meeldib, on meie riietusruum, sest see on talvel hästi soe – põrandaküte kütab selle tõeliselt soojaks. Siis ta vahel magab seal tooli peal. Või siis magab ta radiaatori peal. Vahepeal, kui siin hästi külm oli ja kui siis kass hommikul õuest tuli, viskas ta ennast käntsti sinna radiaatori peale kõhuli, et kõhualune ilusti soojaks saaks.

Kass ahju otsas

Ta võtab meil siin aeg-ajalt väga ägedaid poose. Tiiu tool, kus Vanamees vahel magab, on tema jaoks üsna pisike ja kitsas ja siis vahel on nii, et pea ripub ühelt poolt käetoe vahelt välja ja tagumised jalad on teiselt poolt väljas ja siis ta keerab enda kuskile kaheksasse. Kui tuli silma paistab, siis pannakse käpp ilusti silma peale ja magatakse edasi.

Öösel magab ta enamasti kas Tiiu tooli pea või minu tooli peal. Hommikul on ilusti aru saada, kus ta maganud on, sest sealt tuleb tema kasukas kokku korjata. Oma ümmarguses toolis magab ta enamasti siis, kui ta õuest tuleb või kui meil külalised on. Üldiselt ta muidugi valib ise, kus talle parasjagu magada meeldib.

Ta armastab ka akvaariumi peal magada, sest seal on ka soe. Neid kalu ta vist küll sealt aeg-ajalt läbi akvaariumi uudistab, aga sisse murda pole üritanud. Ja suvel on tal ka tiigis kalad, keda ta saab käpaga püüdmas käia.

Uinuv kalamees

Ta ei korralda meil siin sigadusi – magab seni, kuni hommikul keegi tööle tuleb ja ta uksest välja laseb. Siis on küll nii, et kui juba trepist üles tuled, siis hakkab käpp ukse alt käima. Siis ta tahab juba väga välja saada ja siis ta jookseb kähku-kähku oma neljal jalal trepist alla ja mina oma kahel tulen alles tükk aega hiljem järele ja siis ta vaatab mulle umbes sellise näoga otsa, et „no kas sa tõesti kiiremini ei saa!?“

Toit olgu ikka mitmekesine!

Kahtlemata meeldib talle süüa. Tiiu laseb talle tuua loomapoest spetsiaalseid krõbinaid, mida ta sööb, ja želeed läheb talle ka ikka kõvasti. Seda käime me ka Tiiuga üksteise võidu poest toomas.

Inimesetoitu sööb ta tegelikult ka. Näiteks sööb ta banaani. Ja veel sööb ta värsket kurki – aga ainult Luunja kurki, Hispaania kurk meie saksale ei sobi. Veel meeldib talle jogurt, soovitavalt rabarberi-kaerajogurt.

Seda probleemi õnneks ei ole, et ta ümmarguseks läheks. Tal on siin nii palju tegevust, et tal ei olegi siin aega paksuks minna! Nagu meil endalgi. Ma arvan, et tal ei ole millegi üle kurta, kui keegi tema käest küsima peaks.

13. veebruar 2014, Tartu Botaanikaaed

Irvikkassi pildi all toolis magab Igor Tõnu Tass

Igor ja Irvik

Saage tuttavaks – kass, kellel on oma kabinet ja majatäis inimesi, kes on valmis talle uksi avama. Tartu Kunstikooli kassist räägib Kasskirjadele kooli direktor Kadi Kreis.

 

Igor kolib sisse

Igor tuli meile ise. Kunstikooli maja sai päris valmis 2010. aasta sügisel. Kui kooliaasta algas, oli meil korraga nii vilistlaste pidu kui ka maja avamine. Septembri alguses olid kokku kolmel päeval erinevad üritused. Sellest ajast on minu meelest ka esimesed pildid Igorist, ta on seal veel hästi noor kass ja on siin meie trepi peal ja vilistlaste peo ajal inimestel süles. Niimoodi ta hakkaski meil käima. Kui me avasime uue maja, tekkis meil juurde ka üks uus ametikoht – alumise korruse administraator. Ta oli väga tore noormees, töötas meie juures selle aasta sügiseni ja tema oligi see, kes Igorile esimesena ukse avas. Ta hakkas Igorit fuajeesse laskma. Igor ise tegi kõik selleks, et ta siia majja saaks. Alguses tal oli isegi kaelarihm kaelas ja me mõtlesime, et ta on kellegi oma. Õpilased elasid meil siin lähedal kommuunis ja nad ütlesid, et keegi vanem mees oli  talle selle kaelarihma  mingil põhjusel kaela pannud ja talle anti hoovis süüa, nii et ta oli üks selline Karlova kevadine hoovikass.

Igatahes keegi uuris välja, et Igor ei ole kellegi oma ja niimoodi ta siis siin käis ja hakkas järjest rohkem fuajees olema, kuni kusagil novembris tuli ta majas juba ka ülespoole.Igor ja Irvik

Siis ta oli veel noor ja väga uudishimulik. Detsembris  pidime otsustama, kas me tunnistame, et ta on meie kass ja meie vastutame tema eest, või mis me siis nüüd teeme. Ja kui me ta võtame, siis me peame võtma ta kõige täiega. Esimene asi oli operatsioon, sest ta oli just saanud täiskasvanuks ja esimest korda lattu paberite peale juba ka “sirtsutanud”. Nii ta siis meie kassiks saigi. Ilmselt on ta ise oma eluga siin väga rahul.

Kunstikooli kodulehelt on näha, et see pidi olema millalgi 2010. aasta  sügistalvel, kui me andsime teada, et meil on kass. Siis ta käis väga palju ka õpilaste korrusel, seal, kus on õppetöö. Nüüd ta pigem vaatab, et kui lärmi on liiga palju, siis ta ei lähe. Aga siis ta käis tundides ja tahtis väga tähelepanu. Ja loomulikult ta sai selle tähelepanu, kui ta ikka tundi sisse marssis ja laua peale pikali heitis. Mõned õpetajad ütlesid muidugi ka, et ei, Igor, ära tule segama. Oleneb, mis seal tunnis parajasti tehti.

Aga oma nime sai ta vist kuidagi nii, et kuna me ei teadnud tema rahvuslikku kuuluvust ja ei tahtnud teda diskrimineerida, siis otsustasime, et las tal olla  kaks nime, Igor ja Tõnu. Ja Tass nagu Kass. Ja nii jäigi. Alguses oli muidugi rohkem pakkumisi, aga see nimi jäi külge. Tavaliselt kutsutakse teda Igoriks. Tõnuks keegi eriti ei kutsu ja Tassiks ka mitte. Aga täisnimi on tal jah Igor Tõnu Tass.

 

Igori kabinet, valdused ja jahimaad

 

Alguses oli seoses kassiga meie jaoks suur probleem majas olevad liikumisandurid. Maja on ju öösel valve all, nii et pidime mõtlema, kuhu Igor panna. Aga teisel korrusel on inva-WC, kus andureid  ei ole, sinna me siis tegime Igorile pesa ja ta on öösiti seal. Õhtune administraator vaatab päeva lõpus üle, kus kass on. Ega Igor alguses ei tahtnud, et ta sinna kinni pannakse. Kuigi see ei ole üldse väike ruum, see on suur aknaga WC. Ja õnneks pannakse maja õhtul alles kolmveerand kümme kinni. Aga alguses Igor ikkagi ei tahtnud seal oma ruumis olla.  Ühel õhtul  administraator otsis ja otsis, aga ei leidnud Igorit.

Igor kapis

Igor oli kadunud. Aga tegelikult oli Igor juba ilusti oma koha peale läinud! Nii et alguses ta küll peitis ennast ära, aga siis harjus sellega, et teda pannakse tema oma ruumi. Seal on uksel isegi silt, millel on kirjas „Igori kabinet“. Ta õppis hästi kiiresti selgeks, et sinna tuleb minna. Ja teine asi, mis on minu jaoks täiesti hämmastav, on see, et kui ta õhtuti administraatori käest välja küsib, siis ta on pool kümme või kolmveerand kümme uuesti ukse taga, sest ta teab, et maja pannakse kolmveerand kümme kinni. Mõni öö on ta siiski välja ka jäänud. Aga üldiselt ta teab ja tunneb kella ja tuleb ööseks koju. Ja ta arvab ikka, et meie kõik oleme siin tema päralt.

Mingil hetkel tõi ta siia teisi kasse ka. Ta on siia neljandale korrusele toonud ühe noore kassi, ma ei tea, kas see oli tema pruut või sõber. Nad olid neljandal korrusel klaasukse taga koridoris ja siis nad lasti muidugi sisse ja see teine kass vaatas ka ringi. Igor ikkagi näitas talle, et need siin on minu ruumid ja minu inimesed. See teine kass oli väga ilus – kolmevärviline ja pehme. Ja hästi noor. Me alguses mõtlesime, et oot-oot, kas me peamegi nüüd teise kassi veel võtma. Aga ta kadus ära, ma arvan, et ta oli kellegi kodukass, kellele Igor näitas, millises majas on võimalik elada. Naljalt pole kellelgi teisel sellist maja vastu panna! Nüüd ei ole Igor enam kedagi rohkem siia toonud, vist ei ole sobivat leidnud. Kõik on rivaalid. Muidu käib siin hoovis igasuguseid kasse ja Igor teatavasti ikka norib nendega tüli või laiab. Eks neil ole kasside omad asjad ajada. Sügisel ja kevadel on ta päris aktiivne. Siin on olnud üks oranž kass ja üks must kass ja veel üks rääbakas hall kass. See on ju Karlova!

Igor on toonud meile siia üles ka hiire. Siiasamasse, neljandale korrusele – see on tema jaoks ilmselt kõige turvalisem koht. Siin on vähem õpilasi ja vähem sagimist. Kui on tundide vaheajad, siis meil on palju rahvast väikese pinna peal ja siis ta tuleb siia jalust ära. Aga kevadel ta ikka murrab linde ja hiiri ja aeg-ajalt mõni õrnahingeline õpilane tuleb ütlema, et appi, Igor on linnu maha murdnud! Aga kass on ju kass. Ja ükskord, jah, tõi ta hiire siia üles. Ilmselt ta tahtis meile mõista anda, et halvasti elate, tuleb teile juurde tuua!

 

Iseenda kass ja tema inimesed

Meie maja projektijuht oli Epp Krosmann. Tema aitas meil maja ehitada ja tegelikult on ta nüüd juba pensionil insener. Ta on väga tore inimene, käib meil kahel õhtul siin administraatoriks, et meiega koos olla. Igor armastab teda väga. Epu juures veedab Igor ka koolivaheaegu – jõulude ja aastavahetuse ajal on koolimaja ju kinni, suvel ka. Meil on kõigil endal kassid ja koerad, see on probleem. Muidu ei oleks üldse probleemi, aga ei saa ju võtta, kui kodused loomad ei lepi.  Kõik kolm suve on Igor olnud Epu juures, suvekodus Kütiorus. Seal käivad vist ka linna-siiamid suvitamas ja siis nad kuidagi jagavad territooriumi ära. Puhkamas käimisse suhtub Igor täiesti rahulikult. Ta ei lähe sealt kusagile, elab vabalt oma maaelu ja siis tuleb siia tagasi. Tal ei ole suuri kohanemisraskusi.

Igor direktori süles

Epp vist oli ka see, kes viis Igori esimest korda arsti juurde. Ja mina läksin järgmine kord – meil on nii, et käib see, kes parajasti saab – ja arsti juures avastasin, et issand, ma ei tea, kelle nimel ta seal on! Ütlen, et Tartu Kunstikool – ei ole sellist nime. Siis helistan sekretärile: kuule, kelle nimel ta on? Kuna Epp käis viimati, siis pakun tema nime. Aga ei ole. Pakun veel nimesid – ühtegi ei ole.

Alguses ma ju ütlesin ka, et kassi nimi on Igor Tõnu Tass, aga selle peale öeldi, et ei-ei, ikka omaniku nimi peab olema. Ja siis tuli ikkagi välja, et Igor on ainus kass loomakliinikus, kes on seal oma nimega arvel! Tema kaardi peal ongi kirjas Igor Tõnu Tass.

Toidu ja liivakasti eest hoolitsemine on meil ka kuidagi ise paika loksunud. Koristajad, kes meil alguses mitu aastat olid, olid ka hästi suured Igori fännid. Ja ka Igorile meeldisid väga need esimesed koristajad (praegused vist ikka ka) ja ta hommikul kohe sättis ennast koristajakärusse ja sõitis koos nendega ringi. Nii et ta suhtles hommikuti koristajatega ja oli neile kaaslane.

Koristajad käisid meil hästi vara, nii nelja-viie ajal. Ja kuna koristajad tulid hästi vara majja, siis lasid just nemad kassi lahti ja loomulikult oli ta siis väga õnnelik, sest ta oli öö otsa üksi olnud. Praegu ilmselt hoolitseb ka koristaja liivakasti eest. Ja eks me kõik ise ka hoiame silma peal. Oluline on see, et kui on palju peremehi, et siis ei oleks nii, et lõpuks ta ei ole kellegi oma. Aga söögi eest hoolitsevad kõik, kes teda väga hoiavad ja toovad talle kotis ka alati midagi lisaks kaasa.

Meil on kunstikoolis päeval kella veerand ühest kuni üheni lõunaaeg. Siis ei ole tunde ja inimesed kogunevad õpetajate puhkeruumi. Osa inimesi sööb varem, näiteks raamatupidaja. Selleks ajaks veab Igor – isegi kui ta enne siin kusagil tooli peal magab – ennast külmkapi juurde. Ja siis istub seal. Iseasi, kas ta üldse midagi tahab, aga kella ta tunneb!

Igor ja seinakell

Ta istub seal külmkapi juures väga õnnetu näoga, kuigi tal on kõik olemas. Toiduga on nii, et meid on nii palju ja keegi ikka toob midagi ja see ei ole meile mingi suur kulu.

 

Personalisuhted

Hommikuti tahab Igor suhelda, aga päeva peale, kui ta ei taha enam väga palju tähelepanu, tuleb ta näiteks kas minu ruumi või läheb õpetajate tuppa. Kui majas on võõrad või käivad grupid ja on korraga rohkem võõraid inimesi, siis ta vahel vaatab neid umbusklikult. Üldiselt teab ta täpselt, kellega kuidas käituda. Meil on ju nii palju õpetajaid ja õpilasi.

Näiteks Hillar Uudevald, meie matemaatika- ja füüsikaõpetaja mängib temaga algusest peale laserkaardikepiga. See ajab Igori täitsa hulluks. Hillar annab meil ka kehalist kasvatust ja treenib Igorit niimoodi selle kaardikepiga. Meil ei saa vahel isegi õppenõukogu rahulikult toimuda, kui midagi seina peal näidatakse. Hiir ju liigub seal ja siis Igor muidugi hüppab. Õpetajad on siis veel hullemad kui õpilased!

Igor teab, et Hillar võtab alati seljakotist välja selle laserkaardikepi ja kui Hillar tuleb, siis ta istub Hillari seljakoti juurde ootama. Ja mulle tundub, et ta teab lausa Hillari tunniplaani peast ja ka seda, millises klassis Hillar õpetab. Ma nägin õpilaste Facebooki piltidelt, et vahel läheb Igor esimesse tundi, eriti  just esmaspäeviti, sest ta on pühapäeval üksinda olnud ja siis ta tahab suhelda. Nii et aeg-ajalt külastab ta tunde veel praegugi. Eriti huvitav on siis, kui ekraani peal midagi näidatakse, siis ta vaatab ja vahel viitsib isegi hüpata.

Ja siis teab Igor alati veel ka seda, et projektijuht Ave, kes teda väga hoiab, toob talle midagi. On mingid kellaajad, kui Ave tuleb liftiga üles ja siis ma olen märganud, et Igor sätib ennast siia minu juurde, et vaadata, kas Ave juba tuleb liftiga. Nii et tegelikult ta täpselt teab, millal ja kuidas keegi tuleb. Raamatupidaja tuleb vahel hommikul hästi vara ja siis on Igor tema juures ja nõuab, et raamatupidaja prindiks talle. Igorile meeldib printeri juures istuda ja vaadata. Sekretär paneb vahel paberi tühjalt printima, et Igor natuke tegutseda saaks.

Igor ja printer

Minu meelest sätib Igor ennast hommikul juba poole üheksast alla akna peale ootama. Ta võib-olla küll ei taha väga palju rahvast korraga enda ümber, aga ta ikkagi ootab. Läheb sinna aknale, sest teab, et inimesed hakkavad nüüd tulema. Ja kui ta on õpetajate toas, siis ta teab ka, kes lubab endale sülle ja kes teda nunnutab… ta teab täpselt, kuidas kellegagi võib käituda. See on hämmastav, sest tal on ju nii palju inimesi. Inimesed on täiesti erinevad, aga ukse teevad talle muidugi kõik lahti.

Kui meil on õppenõukogu, siis ta mingil hetkel ilmub ikka kohale. Ja esmaspäevahommikustest koosolekutest võtab ta ka osa. Siis on vahel nii, et küsitakse, kus Igor on ja siis ta tuleb ja vaatab ja läheb viskab ennast kusagile pikali. Ikka tekitab elevust. Me anname oma ruume vahel ka oma partneritele kasutada ja ükskord käis siin haridusministeeriumi päris tähtis töörühm, kutseõppeasutuste seaduse töörühm. Meie ise olime talispordipäeval ja mingil hetkel oli Igor ikkagi jalutanud nende koosolekule sisse ja läinud kõige tähtsama mehe juurde. Puksis teda natuke ja siis läks minema. Nii et ta vaatab ikka üle, mis toimub.

Igor hommikul

Minu juurde tuleb ta tavaliselt sellisel kellaajal, kui on rahulikum ja ma istun paigal. Siis ta tuleb, istub mulle sülle, on kümme minutit süles ja siis läheb ära. Vahel on ta küll ka lösutanud siin laua peal, aga rohkem meeldivad talle lauaalused toolid. Jah, need laua all olevad toolid on tema lemmikud – mõni on päris karvane. Siis mõned inimesed nurisevad. Ja koristaja ka muidugi nuriseb. Kui Igoril on kevadel karvaajamise aeg, siis peab koristaja siin neid toole puhastama. Aga see käib elu juurde.

Kus olla ja millega mängida?

Ükskord oli küll nii, et me otsisime Igorit ja ei leidnudki – tuli välja, et ta oli jäänud fondiruumi kinni. Ega tal seal midagi hullu muidugi ei olnud. Ja ükskord jäi ta ka siia minu ruumi. Õhtune administraator pani maja kinni ja Igor oli ennast siia magama sättinud, nii ta siis oligi öösel siin. Aga sellest ei olnud midagi, häiret ta tööle ei pannud. Üldiselt ta vist siiski magab öösiti ega aja siin kedagi taga. Küll aga on ta korraldanud häire oma tavalises magamiskohas, inva-WC-s. Seal on nöör, millest saab abi kutsumiseks tõmmata ja eks ta siis mängis sellega. Õnneks oli häirekella lärm suurem just WC-st väljaspool, sees ei olnudki nii hull plärin. Vaene kass! Sellest ajast peale on see häirenöör kinni teibitud.

Jõulude ajal võttis Igor kuuse küljest ehted ära, õnneks need ei olnud purunevad. Ta ei roninud küll kuuse otsa, aga ehted võttis väga osavalt ära. Aga üldiselt ta eriti palju pahandust ei tee, ei ole nii, et ta näiteks ajaks asju laua pealt maha. Veel meeldib talle kraanist veetilku püüda ja vahel käib ta ka kraanikausis magamas.

Igor ja jõulud

Meil on majas ka maaliateljee – sinna ta ka vahel küsib ja teeb seal tiiru. Aga minu meelest ei ole ta ennast värviseks teinud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestub. Sellest ajast, kui ta noorem oli, on meil pildid Igorist lõngakeraga, ja see lõngakera oli natüürmordist veerema läinud.

Igor ja lõngakera

Eks talle on toodud erinevaid asju mängimiseks, näiteks kui keegi käib kusagil reisil, siis toob ta ikka midagi ka Igorile. Siis Igor natuke mängib sellega, aga laserkaardikepp jääb ikka tema kõige suuremaks lemmikuks. Kastid ja karbid meeldivad talle ka, sinna ta poeb. Ja õhtuti, siis kui maja on juba tühi, aga all on administraator, siis ta sätib ennast sinna alla ja suhtleb seal.

Talle meeldib liftiga sõita, aga ma õudselt kardan seda, sest lifti uks on ju nii äkiline. Ma ei tea, miks see talle meeldib. Ma pigem ei võtaks teda lifti, või kui ta minuga tuleb, siis ma võtan ta sülle. Mulle ei meeldi see, aga Igorile meeldib. Ma ei tea, mis seosed temal sellega, on, aga seda ta teab, et sellega tullakse ja minnakse. Tavaliselt käib Igor õnneks siiski trepist. Vahel ta küsib trepikotta ja siis passib seal inimesi. Trepikojas meeldib talle ka väga olla. Treppide pealt saab ju ülevalt alla vaadata. Nii ta seal siis istub trepikäsipuu peal ja vaatab.

Karlova katustel

Talvel on Igor kindlasti palju vähem õues, samuti siis, kui sajab. Kevadel on juhtunud ka seda, et ta on ööseks välja jäänud. Ja siis ta käib veel rõdul ja katustel. Kui tal oli käpp haige, siis me ei lasknud teda nii umbes nädal aega välja ja siis ta pressis ennast rõdule. Me muretsesime küll, et kuidas ta oma haige käpaga seal hakkama saab, aga ta on ju kass, ikka saab. Seal on linnud nii lähedal ja eks me natuke ikka muretsesime.

Ja me muretseme ka siis, kui katusel on lumi ja jää ja see hakkab sulama. Aga ta on hästi ettevaatlik. Meil on siit aknast väga toredad vaated ja siit ülevalt vahel ikka näeb, mis elu kassid katustel elavad. Ilusa ilmaga saab meil siin teha kassivaatlust.

Igor katusel 2

Ma arvan, et kõrvalhoovides teatakse, et Igor on kunstikooli kass. Siin on üks üks suur tudengikorter, mida kõrgema kunstikooli ja meie kooli inimesed üürivad ja seal on kommuun, kus on minu teada ka kasse olnud. Võib-olla käis Igor alguses ka seal. Ma tean, et siin elab praegu üks kunstnik, kes õpib ka kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja kui Facebookis oli Igori pilt, siis teatas see kunstnik, et see kass käib läbi akna minu juures! Enamik ümberkaudsete hoovide inimesi ilmselt tunneb Igorit..

Nii et Igor käib vahel ka mujal külas – kui on sobilik persoon. Aga väga kaugele ta ei lähe. Meil on üks territoorium, all on kõrgema kunstikooli skulptuuri osakond ja seal on kõrgema kunstikooli hooned. Meie oleme kutsekool ja nemad on rakenduskõrgkool ja meil on näiteks raamatukogu ühine, aga ma ei ole kuulnud, et Igor nende juures käiks. Ta on ikkagi oma valikud teinud, ta ei jõua ka igale poole.

Õppe-ja jälitustöö

Mis puudutab tundides käimist, siis mõnes tunnis käib Igor veel siiani. Eelmisel aastal olid eesti keele õpetajal hommikul kella kaheksast välismaalastele eesti keele tunnid ja kuna nemad tulid esimesena majja, siis seda tundi ta külastas. Nii et ta võttis eesti keele tundidest osa. Me mõtlesime, et küllap hakkab Igor varsti rääkima. Tal lihtsalt ei ole siiamaani midagi olulist öelda olnud!

Tundi minnes  läheb Igor klassi ja heidab kusagile laua peale pikali. Õpilased väga armastavad teda, ta on olnud neile fotomodelliks ja inspiratsiooniks. Aga tema muidugi teeb seda, mida tema tahab – ega ta siis kogu aeg paigal ei ole.

Praegu käib ta siiski suhteliselt harva tundides, ta ei kipu eriti enam kolmandale korrusele   minema, sest seal on korraga liiga palju rahvast. Kuid vahel on meil mõnel õpetajal või õpilasel koer kaasas ja koerad pakuvad talle väga huvi. Ühel õpetajal on labrador, kellest pidi saama juhtkoer, aga ta sai vigastada ega jõudnudki seda tööd teha. Ta on selline korralik ja väga hästi sotsialiseeritud koer, kes kasse taga ei aja. Ükskord ma vaatasin, et huvitav, miks Igor kolmandal korrusel kõnnib? Aga seal oli see labrador ja Igoril oli väga huvitav teda vaadata. Minu koeral käivituvad  kohe instinktid, kui ta kassi näeb, seega mina ei saa teda väga siia tuua. Vahel, kui ma siiski koeraga siit läbi tulen, siis peab vaatama, et nad Igoriga ei kohtuks. Aga kuna meil on klaasuksed ja Igor on ikka väga ülbe ja uudishimulik, siis ta muidugi ajab ennast puhevile ja vaatab.

Kasvatuslik kass mullausside asemel

On olnud ka natuke kahtlasemaid lugusid. Ükskord oli Igoril teip selja peal ja mulle tundus, et see ei olnud just kogemata sinna sattunud. Siis me rääkisime lastega nendel teemadel ja olime päris kurjad. Õpilased, kes olid tol ajal koolis, mõtlesid nende teemade üle järele. Et kui sul on keegi ja sa vastutad tema eest, siis mida sa võid teha ja mida mitte ja et see ei ole naljakas. Midagi väga hullu ju ei juhtunud, aga ikkagi. Ühesõnaga, Igor on meile olnud ka väärtuskasvatuse abiline. See on hindamatu.

Tegelikult me ju ise soovisime endale kassi. Alguses, kui seda maja veel ei ehitatud ja meil olid katusekorrusel väiksed ruumid, siis me kogusime õpilastega raha, viisime plastpudeleid ära. Meil oli mõte võtta siia mullaussid, kes kohvipaksust komposti teevad. Aga siis tuli välja, et mõnel on foobia. Siis me arutasime, milline lemmikloom võiks meil olla ja mõtlesime, et ehk võiks meil kass olla. Kuid me leidsime, et ei, kuidas me ikka kooli kassi võtame. Aga ta tuli ise. Ja minu meelest võiksid asutused palju julgemini  endale kassi võtta. Samas see on muidugi suur vastutus ja mõnele loomale see sobib ja mõnele ei sobi. Igorile kindlasti sobib. Kui kass tuleb, siis tuleb ta vastu võtta!

 

23. oktoobril 2013 Tartu Kunstikoolis

………………………………………………………………………………………………

Igori juures saab õppida:

DEKORAATOR-STILISTI,

TRÜKIMEEDIA KUJUNDAJA-KÜLJENDAJA,

3D-MODELLEERIJA-VISUALISEERIJA ja

ILLUSTRAATORI erialal.

Vaata lisaks http://art.tartu.ee/

 

Meie pere ja muud kassid

Selles loos kohtute õmblusnõela eest saadud Eliisabeta Petrovna ja tema sõbra nurruva külmutuskapiga, siis veel kassiga, kellel oli kaks kodu ning nohusevõitu siiamihärra Pisikesega. Ja veel teistegi toredate tegelastega, kellest rääkis Kassikirjadele Tiina.

 

Esimesed kohtumised

Kui ma olin väike, siis mulle kassid hirmsasti meeldisid. Meil oli kodu juures kohutavalt palju kasse, sest meil oli laut ja lehm ja piima ja kuna meil oli maakodu, siis neid ikka jätkus.

Tänapäeva maakodus enam piimamannerguid ei ole - tuleb leppida oakausi valvamisega.

Tänapäeva maakodus enam piimamannerguid ei ole – tuleb leppida oakausi valvamisega.

Üks minu esimesi mälestusi seoses kassidega on selline, et meie toa aknast (me elasime teisel korrusel) ronib sisse kass. Ilmast ilma oli see kass jälle meie teise korruse akna taga ja näugus seal. Meie maja oli 1932. aastal ehitatud vana koolimaja, millel oli katkine pilpakatus. Ja kui ema pani kassi pööningule kinni, siis ronis kass sealt katusele ja sai niimoodi jälle tuppa. Aga ükskord kass ei tulnudki enam sealtkaudu tuppa. Mina küsisin: miks meie kass ei käi enam läbi akna toas? Ja tuli välja, et vahepeal oli majale pandud eterniitkatus.

Veel mäletan ma lapsepõlvest seda, kuidas ma istun ja vaatan õue ja seal kõnnib kirju kass. Ja mina mõtlen – oh, tal on nii raske nimi – Prints. Mul tuli tema nimi küll meelde, aga ma ei teadnud üldse, mida see nimi Prints tähendab, aga seda ma teadsin, et see oli üks raske nimi!

 

Eliisabeta Petrovna

 

Aga siis me saime päris enda kassi. Me käisime õega teda külast ühe vanatädi juurest toomas. Ema andis meile kaasa õmblusnõela. Meil ei olnud seda õiget, kotinõela, see oli üks tavaline lihtsalt suur nõel. Perekond, kelle käest me kassi saime, oli perekond Loostid. Pereisa kutsuti Loosti-papiks ja meie, lapsed, kutsusime teda Papi-onuks. Nende juurest me käisimegi kassi toomas. See oli emane kass ja tema nimeks sai Eliisabet. Aga me hüüdsime teda mitte lihtsalt Eliisabetiks, vaid lausa Eliisabeta Petrovnaks. Ma ei tea, kuskohast see nimi veel tuli.

Ta oli alguses selline väike ja arglik. Meil oli vana külmutuskapp ja kass elaski selle all, sest seal oli soe ja külmutuskapp „nurrus“ kogu aeg. Kassike käis ainult väljas söömas. See oli niimoodi seni kuni ta ära harjus, nii mõni päev, aga ka pärast meeldis talle väga külmutuskapi all olla. Niisugune kass oli meie Eliisabet. Värvilt oli ta tavaline vesihall, mõned triibud sees.

Ükskord juhtus selline lugu – meie, lapsed, mängisime õues, kõik asjad olid maas, nagu see tüdrukute kodumäng ikka käib. Eliisabeta Petrovna tuli, sättis ennast meie nukuvoodisse ja äkki hakkas tal saba alt verd tulema! Ja kujutad ette, tal sündis neli armast pojakest, nii toredad. Meie muidugi vaatasime, kuidas pojakesed muudkui järjest sündisid.

Ega ma väga palju ei mäletagi, aga ühe Eliisabeti pojaga tuleb mulle meelde, kuidas ma lähen suvehommikul pärast sööki õue, võtan midagi söögilauast kaasa ja kassike juba tulebki mulle vastu ja ma annan talle süüa – see oli kohe selline rituaal. See kassipoeg harjus mulle niimoodi südame külge, ta käis mul järel ja oli niivõrd armas. Aga me elasime suure tee ääres ja ilmast ilma jäid kassid auto alla. See oli kohutav. Ka see kass jäi auto alla, ma nutsin terve päeva ja siis ma ütlesin kassidest lahti. Ma ei suutnud enam, sest see oli nii raske, sa võtad ta ja hoolitsed ja vastutad, aga kuidas sa saad vastutada, kui selline õudne lugu juhtub.

Ma arvan, et kassid andsid meile elust ja loodusest pildi – kuidas käib sünd ja milline on surm. Täiskasvanuna võtame me seda mõistusega, niimoodi nutikamalt, aga tookord, lapsena oli kogu aeg kas rõõm või suur kurbus ja meeleheide. Kassipidaja elu ei ole kerge.

 

Teised lapsepõlvekodu kassid

 

Meil oli kodus veel üks kass, selline pikakarvaline. Selle kassiga juhtus nii, et ta kadus vahel nädalaks-paariks ära ja siis äkki oli ta jälle tagasi. Meie kodu oli vanas koolimajas, kus toimusid külapeod ja muud üritused ja ükskord ühed inimesed nägid meie kassi ja ütlesid: “Ah sina elad siis siin, selles majas!” Tuli välja, et ta elas nende teiste inimeste juures ka – see koht asus otse üle põllu meie juurest, nii umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Sinna tema siis käis ja elas aeg-ajalt ka seal. Ilmselt tundis ta ennast ka seal nagu kodus. Võib-olla oli ta jahti pidades sinna välja jõudnud ja nii ta siis elaski kahes kohas. Tema ei olnud selline paiga-kiisu.

Veel tuleb mul meelde selline lugu. Ema keelas isal kodus toas suitsetamise ära ja isa käis kõrvalruumis suitsetamas. Ühel kassil – see oli vist Kutt – oli selline komme, et kui isa läks suitsetama, läks Kutt alati temaga kaasa. Seal nad siis kahekesi olid ja kui isa tagasi tuli, tuli ka Kutt temaga tagasi tuppa. Kassidel on alati väga omamoodi harjumused ja tõepoolest, peab saama vanemaks,  et aru saada, et see kass on selline ja teine kass jälle teistmoodi.

Huvitaval kombel tundus, et minu isa ei armasta eriti kasse. Üksvahe oli lausa niimoodi, et üks kass ei võinud üldse nägu näidata, siis isa kohe karjatas, haaras joonlaua ja juba see kass kadus. Aga pärast oli meil Kutt ja veel ka teisi kasse ja siis oli kass tema sõber. Ma olen mõelnud, et võib-olla oli isal vahepeal lihtsalt raske aeg, vahel elavad inimesed looma peal oma muresid ja hädasid välja.

 

Margu talu kassid

 

Kui ma juba oma mehe ja lastega Pilkasse kolisin, siis oli siin esialgu väga palju rotte. Minu vanemate kassil jällegi olid parasjagu pojad. Neist võtsime siis kaks endale, nimedeks said nad Nurri ja Uugu. Edaspidi rääkisimegi nõnda, et Nurri-sorti on need, kes on rohkem valged ja natuke hallikad kirjud kassid, aga Uugu-sorti on need, kes on küll ka triipudega, aga tumedamad. Nurri ja Uugu olid meil kaua ja lastele nad väga meeldisid. Nad olid sellised toredad sõbrad, kes said ka koeraga hästi läbi. Nurri ja Uugu olid rohkem õuekassid, meil olid siis ka laudas loomad ja rotte jätkus.

 

Ka praegused Margu talu kassid saavad koeraga hästi läbi - iseäranis Ruubik.

Ka praegused Margu talu kassid saavad koeraga hästi läbi – iseäranis Ruubik.

Pisike

 

Siis aga pakuti meile lisaks väikest siiami kassipoega. Ta oli kohutavalt armas ja ega nad ei andnudki teda meile niisama, nad tulid ikka enne vaatama, milline meie kodu on ja kas me oleme üldse sellised inimesed, kellele tohib kassi anda. Kui nad olid meid üle vaadanud, leidsid nad, et tohib küll. Nad olid väga rahul, sest nägid, et kassid ja koer sõid ühest kausist ja lapsed olid rõõmsad ja Pisikesele ka täitsa meeldis siin. Aga Pisike oli väga nohune kass, ta aevastas kogu aeg ja ninast pudenes aina kolle; ei tea, kas siiamid ongi sellised…

Pisike oli väga seltskondlik, ta elas meiega ühes režiimis. Tema jaoks oli pliidi kõrval isegi saepurukauss, sest pikemalt õues olla talle väga ei meeldinud. Aga tuli välja, et tegelikult ta eriti ei tahtnud seal kausi peal käia. Kui võimalik, käis ikkagi õues hädal – kausis käis ta  hoopis magamas. Kui ma lõuna ajal kuulsin, et Pisike norskab oma saepurukausis, siis ma sain aru – aeg on lapsed magama panna!

Tema nimi oli Pisike sellepärast, et meile saabudes ta oligi pisike. Aga ta kasvas suureks ja ilusaks. Tal oli kombeks inimesi ehmatada. Räägitakse, et siiamid on sellised metsikud ja kurjad, aga Pisike oli väga lahke, ta otsis lähedust ja tuli ise sülle. Ükskord olid lapsed haiged ja arst istus laste voodi ees tooli peal ja Pisike hüppas talle selga ja oh, kuidas arst ehmatas! Ta läks endast täiesti välja – mõtle, metsik kass hüppab. Aga midagi paha ei juhtunud.

Pisike kasvas ilusaks kassinoormeheks ja meie idülli nähes tahtis mu sõbranna Anne endale ka sama ilusat kassipoega. Tal oli ka laps ja ta saigi endale ka siiami kassipoja samast perest, kust meiegi. Too oli tüdruk, kellele pandi nimeks Amanda. Amanda kasvas ka suureks ja tal tuli jooksuaeg. Siiamid teevad jooksuajal õudset lärmi ja Amanda kräunus sel ajal, kui inimesed olid tööl, ta kräunus nii kõvasti, et majarahvas hakkas kaebama. Minu sõbranna elab viiekordses majas ja see, kuidas Amanda soovis poissi saada, kostis viiendale korrusele välja! Siis me viisime Pisikese natukeseks ajaks nende juurde, aga Anne ei kannatanud Pisikest välja, sest Pisike oli väga tatine, Anne ei jõudnud tema järelt kogu aeg köögipõrandat pesta. Ta käskis Pisikese ära viia ja nii me tõimegi Pisikese tagasi koju. Paar päeva hiljem läksime me korraks Luunjasse ja olime ära umbes kaks tundi. Pisike jäi õue, ta oli varemgi õues olnud. Aga Pisikesel oli mälestus Amandast ja nii kõndis ta selle kahe tunni jooksul lihtsalt minema.

 

Rebase ajal ja pärast

 

Hiljem oli meil veel üks kass, ei mäleta, oli see nüüd Macintosh või Triibu, igatahes oli selline tore kass, kes alati, kui ma kartuleid koorisin, rippus käppadega minu käe küljes ja ma pidin kogu aeg lõikama kartuli küljest pisikesi viilukesi ja neid talle suhu toppima. Talle meeldis värske kartul, aga ta ei söönud seda viilukest kunagi ära, vaid ta ainult hammustas selle küljest natuke ja siis kukkus see tükk maha ning seejärel tahtis ta juba järgmist viilukest. Kui ma ära tüdinesin, panin ma ta tuppa kinni ja koorisin kartulid lõpuni.

Tol ajal oli meil siin metsas rebaseurg ja meil läks pidevalt kasse kaotsi – see oli ikka hirmus. Aga siis ühel aastal käisime metsas seenel ja leidsime rebase korjuse. See pealuu on praeguseni seal metsas alles. Pärast seda meil enam kassid ei kadunud. Vahepeal meil ei olnudki tükk aega kassi. Aga rotid olid endiselt ja siis me tõime endale kaks uut kassi. Lapsed olid siis juba suuremad, käisid vast neljandas või viiendas klassis. Me olime ise ära ja kassid olid toas. Lapsed tulid koju ja milline üllatus – kassid! Aga nime nad ei saanud kassidele panna, sest seekord panin nimed mina – Lilith ja Eeva. Eeva oli selline valgekirju. See on armeenia jutt esiemadest, Lilithist ja Eevast. Eeva pidi olema see malbem, Lilith aga ilus ja must. Just selline meie Lilith oligi.

Lilith ja Eeva kasvasid ka suureks ja see oli päris karm, kui kõik küla kassid siis meie Lilithi ja Eeva juurde hakkasid käima. Iga põõsa tagant vaatas kassinägu vastu, aga me elasime selle üle. Huvitav oli see, et kõik tahtsid Eevat, aga Lilith istus üksi kaevu otsas ja karjus, teda ei tahtnud mitte keegi. Ometi oli ta nii kaunis, hoopis ilusam kui Eevakene.

Eeva on meie Peemoti ema. Ruubik aga on Lilithi laps, selline natuke äpardunud. Lilith tõi oma pojukese laka peale, tal oligi ainult üksainuke pojuke. Ja kui oli poja „esitlus“, siis selgus, et see poeg on selline … ebaproportsionaalne – pea on suur, keha väike, ta oli just kui kandiline. Kassipoeg oli siis juba umbes kolmekuune ja nägi välja nagu kuubik. Nii saigi ta Rubiku kuubiku järgi nime. Aga Peemoti nimi on teadagi kust pärit. Ilmselt lugesid lapsed tol ajal esmakordselt „Meistrit ja Margaritat“.

Öeldagu Ruubiku proportsioonide kohta mida tahes, osavusest tal puudust ei tule.

Öeldagu Ruubiku proportsioonide kohta mida tahes, osavusest tal puudust ei tule.

Peemot oli väga hoitud kassikene ja täitsa toakass. Ta oskas igasuguseid asju, tippis klaviatuuri peal. Aga ta oli suhteliselt noor veel, kui temaga juhtus esimene õnnetus. Kas ta sai autolt müksu või mis juhtus, aga jalg oli liigesest väljas. Siis oli järgmine õnnetus – saba kippus otsast ära kukkuma, saba juures oli kohe suur haav. Jäi mulje nagu oleks keegi justkui ampsanud, aga saba pääses siiski tulema. Kord tuli Peemot pulmast ja jälle oli saba viga saanud. Kass jooksis mööda tuba ringi, haav oli nii valus. Määrisime siis teda tetratsükliinsalviga ja saba paranes tasapisi ära. Alguses oli tükk aega tunne, et saba kukub vist küll küljest ära. Peemotiga juhtus igasuguseid sellised äpardusi. Vahel tuli ta pulmast – kõrv lõhki või nina katki. Aga ta oli ikka ülekülakass, kõik teadsid täpselt, kelle kass ta on, kui ta siit Pilkas käis. Alles hiljuti, sügisel, kõndisime koeraga ja nägime – pisike tore teerada tuleb külast. Siis me saime aru, et see ongi meie kasside rada, sealtkaudu kõnnivadki nad külla!

Peemotil on suurest küla peal käimisest ainult üks silm alles, aga see ei tee teda kübekegi vähem tõsiseltvõetavaks isandaks.

Peemotil on suurest küla peal käimisest ainult üks silm alles, aga see ei tee teda kübekegi vähem tõsiseltvõetavaks isandaks.

Tiina

Veebruar 2012

Pilka külas Tartumaal

 

Pättust tegev Lambihari ehk lugu sellest, kuidas teha toakassist õuekass

Miks Lambihari?

Minu esimese päris oma kassi ristinimi oli Pätu. Mulle tundus, et Pätu on korralik poiss-kassi nimi, nagu näiteks lehmale passib hästi Maali või Milla. Pätu nime valisin samanimelisest lasteraamatust. Astrid Reinla raamat, mille toonase trüki kaanel oli ilus sinine kildudeks purunenud teekann. Kes või mis oli raamatu Pätu, seda ei teadnud keegi. Keegi ei olnud teda näinud, kuid olemas ta oli, sest keegi pani isa kirjutusmasinasse koogipuru, tegi vanaisa prillid katki ja saatis korda muid toredaid koledusi. Ega elu lill pole, keegi peab ju selliseid asju ka tegema, mõtlesin mina. Ja ka minu Pätu tegi.

Lambiharja hüüdnimi tekkis kassi loomulike kehaliste protsesside tagajärjel. Kohe selgitan. Mu isale meeldis kangesti Pätut kiusata. Isa ütles, et muidu muutubki Pätu elu igavaks, natuke tuleb loomale põnevust pakkuda ehk Pätut toast tuppa taga ajada, näpata talt vorstijupp, et sundida ümarat toakassi toidupala järele veerema. Pätu vastukarva silitamine oli isa leivanumber. Lõpuks, kui Pätu nägi või pelgalt teisest toast kuulis, et isa koju jõudis, tõusid tal karvad üle keha püsti. Nagu oleks keegi temasse piisava doosi elektrit sisse lasknud. Kassi turris püstine saba aga meenutab teatavasti pudeli- või lambiharja. Nii saigi Pätu ise endale aja jooksul liignime Lambihari. Kui rääkida veel algusest, siis Pätu oli vallaslaps, emase toakassi õnneliku õueskäimise õnnetu tagajärg. Mina olin siis kolmteist ja tema, kellest see lugu on, oli valgete täppidega must pihku mahtuv pundar. Pätu, hüüdnimega Lambihari. Aga oluline oli, et Pätu ei olnud issi, emme ega õe kass. Ta oli minu ja (eriti teatud vanuses) see tunne, et tema on päris minu, see on ikka üks maru võimas tunne.

Olen Pätu, laske välja!

Oma Pätuks olemise teenis ta samuti välja kogu hiilguses, sest pättust tegi ta korralikult. Eks sellele aitas kaasa, et poiss-soost kass jäi õigel ajal kastreerimata ning õue me teda sarvi maha jooksma ei lubanud. Pätu, olles aru saanud, et kompromissi küla peale hulkuma minemise osas ei tehta, valis haaremiks minu pehmed mänguasjad. Viimaste hulgast sorteeris ta omale kindlad silmarõõmud, keda ta vastavalt tujudele külastamas käis. Sellega aga kogu trall ei piirdunud.

Pätu oli muidu vaikne, ei rääkinud palju, kui tõesti tarvis, siis arsti juures ehk käratas paar vängemat sõna. Ühel kevadel hakas ta aga välisukse juures näugumas käima. Ilmselt oli mehe elus kätte jõudnud keeruline kriisiperiood, mil parajasti käsilolev rutiinne elukorraldus tundus kangesti tüütu. Tahaks midagi ja kuhugi. Mida ja kuhu, Pätu ei selgitanud ja küllap ei teadnud ta seda isegi päris täpselt. Kord, kui mina pidin just eksamiks valmistuma, otsustas tema, et on õige hetk skandaal korraldada ja välisukse juures südantlõhestavalt jutustama hakata. Hääl, mida üks kass suudab teha, kui ta tahab, on tõesti usutavalt meeleheitlik.

Kassidel on teatavasti ustega omad keerulised suhted – aga peamine on ikkagi see, et need oleksid LAHTI.

Mina tegingi ukse lahti. Ausalt, närvi ajas see virisemine. Et no mine siis, kui nii väga tahad! Mina sind kinni ei hoia! Vaene Pätu ei varjanud oma rõõmu ja lippaski. Lippas ta aga kolmandalt korruselt, kus parajasti meie elasime, viiendale. Kuna ta ei olnud kunagi iseseisvalt trepist alla läinud – maale minnes viisin teda süles teki sees autosse – siis ta ei teadnud, et õue minemiseks tuleb ikka trepist alla, mitte ülespoole minna. Mina talle järele ei jooksnud. Lasin tal maha rahuneda ja järele mõtelda. Poole tunni pärast läksin teda siiski vaatama ja kutsusin ta koju tagasi. Pätu tuli, vaikides. Mõtlesin, et sellega on asi selge ja sisimas olin isegi uhke oma konflikti lahendamise oskuse üle.

Osa saavad ka naabrid ja klassikaaslased

Muidugi, see väike intsident ei seganud Pätut ka tulevikus välisukse juures jutustamast, kuidas tema süda pitsitab ja kutsub kuhugi teadmatusse kaugusesse ning kuidas teda üldse liigselt ahistatakse ja piiratakse. Kes on elanud korrusmajas, teab hästi, et ükski peretüli ei ole ühe pere tüli. Seinad, põrandad, laed, uksed, aknad – kõik kostab läbi. (Et alumise korruse sõbrannat külla kutsuda, pidin radiaatori lähedal ütlema, et mis teed, tule üles.) Pätu ja minu vahelistest lahkhelidest said seega osa paljud kõrvalised isikud, kes ilmselt mõtlesid, et korteris 54 käib hirmus kassi piinamine.

 Tunnistan, et kord tõesti võtsin Pätul turjast kinni ja tirisin ta tahatuppa. Kusjuures siis ei teinud ta piuksugi. Toa ukse panin kinni, et ta välisukse juurde ei pääseks. Ühesõnaga, piirasin füüsiliselt tema vabadust. Pärast oli Pätu silmnähtavalt solvunud. Isegi õhtul diivanil telekat vaadates hoidis ta meelsamini oma põlise vaenlase, mu isa, ligidusse. Sain aru, et olin riivanud Pätu väärikust, seda vähest, mis toakassil järel oli.

Ei oska ütelda, kas see arestijuhtum oli kaalukeeleks, kuid Pätu võttis vastu otsuse, et minu koolikott tuleb täis pissida, ikka korralikult. Enne esimese tunni algust küsis keegi minu taga, et mis jube hais siin täna on. Pätu oli nimelt mu koolikoti peale vähemalt mitu tilka seda vängemat lasknud. Sellel päeval jäi mu koolipäev lühikeseks. Kuigi pesin kotti mitu korda väga korralikult, saatis Pätu “mälestus”mind veel kaua. Seejuures pani mind kõige enam imestama, et mida rohkem ma kõikvõimalikke aroome oma koti peale pihustasin, seda enam tungis neist läbi Pätu “meene”.

Lambiharjast taluõue isandaks

Meie lahkuminek Pätuga oli rahulik ja isegi rõõmsameelne. Kuna Pätu vanuses meest ümber kasvatada ega kohitseda ei tundunud enam mõistlik, hakkasime otsima talle maale uut kodu. Leidsime tuttavate kaudu head inimesed, kes olid valmis Pätut proovima. Viisimegi siis Pätu nii-öelda proovipäevale. Mäletan, et oli soe ja kuiv päikesepaisteline õhtu ning Pätu lippas, nagu ta oli kord viiendale korrusele lipanud, põõsastesse. Tookord tõotasin, et tulen teda veel mitmeid kordi vaatama. Kui öeldakse, et kass igatseb või on õnnetu, viin koju tagasi. Seetõttu ei hakanud talle põõsasse järele ronima, et paitades hüvasti jätta ja selgitada, et meie enam ei kohtu. See oli aga viimane kord, kui teda nägin. Meiega juhtus elu, ei midagi erilist. Temal tulid rõõm vabadusest, kevad ja pulmad. Minul tulid eksamid, tantsutrennid, vanad sõbrad, ülikool, uued sõbrad.

Ema kaudu kuulsin lugusid, kuidas Pätul maal läheb. Kuulsin, et põlise toakassina valis ta oma pesitsuspaigaks lauda. Ka suure meelitamise peale ei tulnud ta kaua tuppa. Mehi ta ei usaldanud. Kui leebe madala häälega peremees julges lauta tulla, siis hüpati talle säärde kinni. Ka võõrastest meestest ja hiirtest oli hoov alati puhas. Kohalikest kassidest oli Pätu kõige massiivsem. Ümarast hellikust sai sitke sportlik sell, kes ilmselt üheski küla pulmas kraaklemist ja kaklemist vahele ei jätnud. Elupäevade lõpuni olid tal aga kõik kõrvad ja silmad peas ning neli käppa enam-vähem terved. Kelle kass on pulmas käinud, teab, et see on suur asi.

Järgmine kassist pereliige oli minu koera Freja hea sõber Peemot. Teadagi, must Peemot tuli meile Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast“. Temast aga ehk juba järgmine kord.

Marelle
Tartus, oktoober 2013

Muuseumikass Gutenbergi lugu

Lemmit Kaplinski räägib Trükimuuseumi kassist Johannes Gutenbergist.

Tuli kass, muidugi omal soovil

Trükimuuseumil on küll ainult üks kass, Johannes Gutenberg, aga temast jagub juba päris paljuks. Nagu kõik kassid, otsustas ta ise, et aeg on küps tulla ja meid kodustada.

See oli veebruaris 2012,  kui ta oli ukse taga ja ütles, et nüüd ta siis tuleb. Mina laiutasin käsi ja ütlesin, et no selge siis. Tegin talle sööginurga ja nii ta tuli. Oli näha, et ta oli kodustatud, sest ta oskas kohe liivakasti kasutada. Ja nii tulidki mõned kuud hiljem välja tema päris omanikud, siit mõnisada meetrit Kastani tänavat mööda edasi. Aga kuna neil kaks kassi juba oli, siis nad leidsid, et las ta siis jääb meile. Me olime temast juba teinud muuseumi maskoti ja maksnud kaks korda kinni tema äratoomise kasside varjupaigast.

Alguses ei olnud tal kaelarihma. Tema iseloom on aga selline, et ta on nõus, et me talle siin süüa anname, kuid ülejäänud osas on ta omaenda peremees. Ja kuna tal ei olnud kaelarihma, siis sattus ta varjupaika. Kui see esimest korda juhtus, siis me lihtsalt ei osanud kusagilt otsida. Lõpuks ma helistasin varjupaika ja seal ta oligi, Seli nime all.

Gutenbergil on nüüd  kontaktandmetega kaelarihm

Gutenbergil on nüüd kontaktandmetega kaelarihm

Aga varjupaigas tehti temaga igasugu vajalikke protseduure ja nüüd on ta siis endine isane kass, mis on seda tüüpi loomade puhul väga oluline. Ma ei tea, milline tema iseloom päris kiisuna oli. Kui ta meile tuli, oli ta juba pooleaastane, selline piimast juba võõrutatud. Gutenberg ei ole ilmselgelt „kaminavaibakassi” iseloomuga. Tegelikult on ta selline suhteliselt kuri loom. Ta lubab endale süüa anda ja kui ta on heas tujus, siis ta lubab ennast natuke paitada, aga ta võib mingi hetk ka ümber otsustada. Haiget ta otseselt ei tee – ta lihtsalt mängib väga elavalt.

Territoriaalne kontroll

See, kui palju ta muuseumis aega veedab, sõltub väga palju aastaajast. Talvel ta lihtsalt mujale ei lähe – meil on siin hea ja soe. Ta põõnab tavaliselt kõige kõrgema riiuli otsas, kust keegi teda kätte ei saa. Seal on vanade raamatusisude kast, kus tal on pesa. Kui ta magada ei taha, vaid tahab näidata, kes on n-ö peremees, siis kohe muuseumisse sisse astudes esimese asjana astud sa kassi peale. Sellepärast ongi muuseumi uksel see silt: “Beware of the cat” (ingl. k. “Ettevaatust, kass!”). Ukse ees on ta, nagu kõik kassid, kõige käidavama koha keskpunktis.

Ma ise püüan alati meeles pidada, et kass on tiigri sugulane, ta on kiskja, tal on oma territoorium, mida ta peab valvama. Seega on täiesti loogiline, et ta peab olema kohas, kus tal on kõigest ülevaade. Seda muuseumi tunnistab ta väga oma kohana ja on kohutavalt solvunud, kui siia mõni teine loom tuleb. Meie ühel töötajal on koer ja paaril vabatahtlikul oli koer … teisi kasse ei ole siin veel olnud. Kui koer siseneb, siis on näha, et kass on sellest väga häiritud. Ta on tegelikult kohutav argpüks ja kiusab ainult neid, kes on temast selgelt nõrgemad. Aga kui tuleb mingisugune tundmatu haukuv asi, siis ta pageb kusagile nurka ja jälgib sealt õnnetu näoga. Pärast vaatab ta kõigile sellise „kuidas-te-võisite-seda-mulle-teha“-näoga otsa. Nii et jah, see muuseum on tema territoorium ja ilmselt mingid tükid siin majas veel.

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Kui muuseumi uued vabatahtlikud tulevad või kui kontoris võõrast rahvast liigub, siis Gutenberg uurib alati järgi, kellega tegemist on – kes see tema maa peal liigub. Aga kui ta on selle selgeks teinud, siis ta ignoreerib neid täpselt samamoodi nagu kõiki teisi inimesi.

Milleks inimesed kasulikud on

Gutenbergi lemmik on see, kes tuleb hommikul esimesena, sest see inimene annab talle süüa. Siis ta räägib väga elavalt. Ja kui uued inimesed ei tea, kus söök on, siis ta näitab ise. Hommikuti on ta siis suuteline ennast kokku võtma ja ennast isegi jala vastu nühkima, et tänane kelner ikka süüa annaks.

Kui muuseumis on külastajate grupid, siis hoiab Gutenberg targu veidi eemale. Aga kui on võimalik, siis ma püüan sättida nii, et ta ei saaks plehku panna, kui lastegrupid on tulemas. Püüan natuke ettevaatlikumalt ust kinni panna ja lahti teha. Lastegruppidele on ta väga hea meelelahutus. Meie õpitoas-muuseumis tekib paratamatult selliseid hetki, kui peab sabas seisma ja neil, kes seisavad ja ootavad, on natuke igav. Siis saavad nad kassiga mängida. Kui nad püüavad teda kiusata või kui mitu last korraga üritab kassile pai teha, siis… noh, Gutenberg on selline suhteliselt kurja iseloomuga, nii et ta paneb lapsed kiiresti paika. Alguses laseb ta ennast mõned korrad sügada ja siis, kui seda teevad viis inimest korraga, siis käib kräuh! ja ongi kõigil distants olemas.

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et Gutenbergi lemmikmäng on väga-väga vägivaldne. Ta ei ole vist ainus selline kass maailmas, aga minu jaoks oli see üllatus – minul ei olnud ühtegi sellist varem olnud. Talle kohutavalt meeldib see, kui sa paned ta kasti ja kastil kaane enam-vähem kinni ja siis hakkad näpuga sinna sisse sorkima. Siis ta istub seal ja püüab su kätt niimoodi õngitseda. Alguses ma arvasin, et ta on võib-olla kuri ja tahab välja saada, aga kui siis kast lahti teha, siis ta istub seal hoops sellise õnnetu näoga. Ja kui tõstad kassi kastist välja, siis ta hüppab sisse tagasi ja ootab, et saaks jälle mängida. Kastil peab kas olema väike ava kas üleval või siis nagu banaanikastil, külje peal käeavad. Ta ei tea, kust see sõrm parajasti tuleb ja siis tal on jube põnev. Seda mängu saab ta lastega väga hästi mängida.

Keegi sedasi viga saanud ei ole, sest Gutenberg ei aja küüsi päris välja, vaid ta ikkagi mängib. Seal on selge erinevus – ma olen ka kaklevat kassi näinud. Näiteks kõige lihtsam on see, et kui sa teda käega surkima lähed, siis ta haarab esikäppadega kinni ja tagakäppadega hakkab „soolikaid välja kiskuma“. Tagakäppadel ta aga üldse küüsi välja ei aja.

Veel on väga huvitav see, et Gutenberg sisuliselt ei nurru. See-eest räägib ta kõigile sellest, kui tühi tema kõht on. Siin majas on ainult üks inimene, kes väidetavalt on teda vaikselt nurrumas kuulnud. Lisaks muuseumile on tal teine söögikoht siiditrükistuudios ja sealsel perenaisel on päris hea suhe kassidega. Ta on ainuke, kes võib selle kassi sülle võtta ja kass ei tahagi kohe plehku pista.

Ja teine olukord, mille puhul Gutenberg inimestega suhtleb, on see, kui ta on mõne saaklooma murdnud. Siis ta tuleb neid uhkelt demonstreerima. Hiirte peale me muidugi patsutame teda ja ütleme “tubli!”, aga ta kipub ka põõsast linde võtma. Tema jaoks on veel segane see, miks ta osade loomade eest saab kiita ja osade eest mitte.

Kas trükivärv süüa sünnib?

Mis puutub Gutenbergi ja trükivärvi, siis alguses ta ei teadnud mis on mis ja siis ta maitses kõik järgi ja toppis oma käppa igale poole. Siin-seal on veel siiani trükivärviga tehtud kassi käpajäljed laiali. Aga ta õppis väga kiiresti – ega kass ei ole rumal. Kiskjad jäävad ellu just sellepärast, et nad hoolega valivad, mida nad söövad. Ma arvan, et Gutenberg maitses igasugused vedelikud korra ära – midagi otseselt mürgist neis ainetes ei ole – ja sai aru, et see kleebib keele suulakke kinni, ei tasu. Käis ja turtsus päev otsa ja nüüd on hästi. Ta teab, kus on tema söök ja kus on need asjad, mida ta ei puutu. Nii et keemiaga tal nüüd suhted puuduvad.

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Masinatega on sama asi. Ta on läbi vaadanud kõik need masinad, mis meil on, aga kui meile tuuakse mõni uus masin või kui kasutame mõnda, mida me tavaliselt ei kasuta, siis ilmub ta kohale ja hoiab silma peal, mis tema „džunglis“ toimub. Kõige lahedam asi oli suur plakatimasin, päris ruumi tagaotsas. Neli ja pool tonni, kolm korda kaks meetrit. Kui me sellega midagi trükkisime, siis ta üks hetk ronis selle masina sisse. Plakatimasin on hästi lihtsa ehitusega, seal ei ole mingeid selliseid osasid, mis tulevad ei tea kust ja kuna seda aetakse käsitsi ringi, siis toimub kõik väga aeglaselt. Ja Gutenberg siis istus ja vaatas niimoodi mõtlikult, kuidas masina osad liiguvad.

Sisekord ja elu õues

Selles mõttes sobib Gutenberg Trükimuuseumisse suurepäraselt, et tal on selgelt elav huvi siinsete tegevuste  vastu ja lisaks on ta ka väga oluline distsiplineeriv faktor. Sest kui sa jätad oma puhta ilusa töö lahtiselt kusagile laua peale vedelema, siis on suur tõenäosus, et seal on kas kassi käpajäljed peal, või on Gutenberg lihtsalt tulnud väljast poriloigust ja ennast nätsti sinna pikali visanud ja püherdanud. Seda on juhtunud ja üldiselt see mõjub inimestele väga positiivselt, kui nad näevad, et kui sa ei pane tööd ära, siis juhtub selline asi. Järgmisel hetkel on kõik asjad õiges sahtlis.

Magus uni töölaual

Magus uni töölaual

Millegipärast vihkab Gutenberg südamest pastakaid. Kui jätta külalisteraamatu kõrvale pastakas, siis ta togib seda seni, kuni see kukub põrandale ja siis ta lükkab pastaka ukse ette, täpselt niimoodi, et sa sellele peale astuksid. Lugematu arv pastakaid on niimoodi hävinud.

Aga rohkem lemmikmänguasju tal ei ole, pigem on tal raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad. Küll aga käib ta üle maja igal pool ja teeb igasugust sigadust. Üks tema lemmiknumbreid on see, et ta ronib kusagilt katusele – keegi ei tea, kust, kasside asi – ja siis teeb nägu nagu ta ei saaks sealt enam alla. Meie majas on kolmandal korrusel hostel ja niimoodi satub Gutenberg hosteli akna taha ja teeb seal sellist õnnetut kassinägu. Ja hosteli külastajad loomulikult lasevad ta sisse ja siis ta aeg-ajalt meelitab nad endaga alla muuseumisse. Selle vastu mul ei ole midagi!

Meil on suur maja ja muuseumist käivad inimesed kogu aeg läbi, nii et kassi liikumist majas piirata on täiesti lootusetu. Meil on igal pool sildid, et ärge laske kassi välja, aga see on hoopis sellepärast, et inimestele meeldib, kui nad tulevad ja siin on mingid reeglid. Siis inimesed tunnevad, et nad saavad ka kuidagi midagi ära teha ja aidata kaasa sellele, et oleks kord ja süsteem. Muidu meil muuseumil üldse reegleid ei ole – kõike võib puutuda ja kõike võib teha.

Ära lase kassi välja!

Ära lase kassi välja!

Alguses me püüdsime kassi majas sees hoida, aga see lihtsalt ei tule välja. Ma tean, et linnakassidel on see probleem, et nad lõpuks jäävad kõik auto alla, aga ma arvan, et seda kassi toas hoida oleks loomuvastane. Tal on õigus elada siin linnas ja tal on siin söök ja arstiabi ja kõik sellised asjad. Ja siiamaani on ta  selle koha pealt suhteliselt tubli olnud. Õnneks Kastani ja Riia tänavale, kus on suur liiklus, ta ei lähe. Tema lemmikkoht on Hurda park. Sealt ma saan põhilise osa kõnedest, et keegi on ta leidnud. Väljas ta on inimestega suur sõber – tuleb ligi, nühib, ronib sülle. Kui muuseumirahvas teda väljas kohtab,  siis ta tunneb meid ära, noogutab viisakalt ja läheb ajab oma asju edasi. Kuid teda saab alati söögiga meelitada.

Agarus ja kuulsus

Ükskord oli nii, et vaatasime, et Gutenberg lonkab ja selgelt oli näha, et tema alakehal oli midagi viga. Kaks mõtet oli – et ta on kas kusagilt löögi saanud või siis on tuletõkke rauduste vahele jäänud. Meil oli suur paanika ja mure ja siis me läksime ja lasime röntgeni teha, et näha, kas midagi on päris katki. Tuli välja, et ta oli terve linnu alla kugistanud! See oli talle kõhtu kinni jäänud ja siis ta käis ja tegi sellist õnnetut nägu. Ja meie kõik muretsesime.

Arst käskis talle mingit inimeste lahtistit anda ja siis sai päris kurjalt seda talle süstlaga suhu pritsitud. Siis ta luukas paar päeva õnnetult ringi ja mina sisisesin kõvasti tema peale, et väga inetu on niimoodi: esiteks linde murda ja teiseks siis neid mitte korralikult läbi närida. Ma loodan, et ta on nüüd õppinud. Kuid ta on tõeline jahimees. Ta võib lõputult seda põõsast passida. Varem olid meil majas hiired ka, aga neid ei ole enam ammu. Igasuguse püüdmise koha pealt on ta liigagi agar.

Aga tema põhiline kasu muuseumi jaoks on ikkagi see, et Gutenberg meeldib inimestele. Päris palju on selliseid külastajaid, kes tulevad ja küsivad, et kus teil see kuulus kass on. Kõik, kes on kuulnud sellest kohast, loodavad kassi ka näha. Kes ei ole kuulnud, nende jaoks on ta üllatus. Meil on ka mõned sellised püsikülastajad, kellel on iga kord tema jaoks midagi kaasas. Au ja kuulsust on ta meile juba päris palju toonud. Tema pilt on avaldatud koguni Austraalia Vabagraafikute Liidu ajakirjas.

15. juuli 2013, Tartus, Trükimuuseumis

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Külasta Trükimuuseumit: http://www.trykimuuseum.ee/

Saa sõbraks Gutenbergiga: https://www.facebook.com/gutenbergthecat

Vaata ka: http://www.tartupostimees.ee/1153192/tublid-tooloomad-rabavad-mitmel-rindel

%d bloggers like this: