Monthly Archives: oktoober 2013


Pättust tegev Lambihari ehk lugu sellest, kuidas teha toakassist õuekass

Miks Lambihari?

Minu esimese päris oma kassi ristinimi oli Pätu. Mulle tundus, et Pätu on korralik poiss-kassi nimi, nagu näiteks lehmale passib hästi Maali või Milla. Pätu nime valisin samanimelisest lasteraamatust. Astrid Reinla raamat, mille toonase trüki kaanel oli ilus sinine kildudeks purunenud teekann. Kes või mis oli raamatu Pätu, seda ei teadnud keegi. Keegi ei olnud teda näinud, kuid olemas ta oli, sest keegi pani isa kirjutusmasinasse koogipuru, tegi vanaisa prillid katki ja saatis korda muid toredaid koledusi. Ega elu lill pole, keegi peab ju selliseid asju ka tegema, mõtlesin mina. Ja ka minu Pätu tegi.

Lambiharja hüüdnimi tekkis kassi loomulike kehaliste protsesside tagajärjel. Kohe selgitan. Mu isale meeldis kangesti Pätut kiusata. Isa ütles, et muidu muutubki Pätu elu igavaks, natuke tuleb loomale põnevust pakkuda ehk Pätut toast tuppa taga ajada, näpata talt vorstijupp, et sundida ümarat toakassi toidupala järele veerema. Pätu vastukarva silitamine oli isa leivanumber. Lõpuks, kui Pätu nägi või pelgalt teisest toast kuulis, et isa koju jõudis, tõusid tal karvad üle keha püsti. Nagu oleks keegi temasse piisava doosi elektrit sisse lasknud. Kassi turris püstine saba aga meenutab teatavasti pudeli- või lambiharja. Nii saigi Pätu ise endale aja jooksul liignime Lambihari. Kui rääkida veel algusest, siis Pätu oli vallaslaps, emase toakassi õnneliku õueskäimise õnnetu tagajärg. Mina olin siis kolmteist ja tema, kellest see lugu on, oli valgete täppidega must pihku mahtuv pundar. Pätu, hüüdnimega Lambihari. Aga oluline oli, et Pätu ei olnud issi, emme ega õe kass. Ta oli minu ja (eriti teatud vanuses) see tunne, et tema on päris minu, see on ikka üks maru võimas tunne.

Olen Pätu, laske välja!

Oma Pätuks olemise teenis ta samuti välja kogu hiilguses, sest pättust tegi ta korralikult. Eks sellele aitas kaasa, et poiss-soost kass jäi õigel ajal kastreerimata ning õue me teda sarvi maha jooksma ei lubanud. Pätu, olles aru saanud, et kompromissi küla peale hulkuma minemise osas ei tehta, valis haaremiks minu pehmed mänguasjad. Viimaste hulgast sorteeris ta omale kindlad silmarõõmud, keda ta vastavalt tujudele külastamas käis. Sellega aga kogu trall ei piirdunud.

Pätu oli muidu vaikne, ei rääkinud palju, kui tõesti tarvis, siis arsti juures ehk käratas paar vängemat sõna. Ühel kevadel hakas ta aga välisukse juures näugumas käima. Ilmselt oli mehe elus kätte jõudnud keeruline kriisiperiood, mil parajasti käsilolev rutiinne elukorraldus tundus kangesti tüütu. Tahaks midagi ja kuhugi. Mida ja kuhu, Pätu ei selgitanud ja küllap ei teadnud ta seda isegi päris täpselt. Kord, kui mina pidin just eksamiks valmistuma, otsustas tema, et on õige hetk skandaal korraldada ja välisukse juures südantlõhestavalt jutustama hakata. Hääl, mida üks kass suudab teha, kui ta tahab, on tõesti usutavalt meeleheitlik.

Kassidel on teatavasti ustega omad keerulised suhted – aga peamine on ikkagi see, et need oleksid LAHTI.

Mina tegingi ukse lahti. Ausalt, närvi ajas see virisemine. Et no mine siis, kui nii väga tahad! Mina sind kinni ei hoia! Vaene Pätu ei varjanud oma rõõmu ja lippaski. Lippas ta aga kolmandalt korruselt, kus parajasti meie elasime, viiendale. Kuna ta ei olnud kunagi iseseisvalt trepist alla läinud – maale minnes viisin teda süles teki sees autosse – siis ta ei teadnud, et õue minemiseks tuleb ikka trepist alla, mitte ülespoole minna. Mina talle järele ei jooksnud. Lasin tal maha rahuneda ja järele mõtelda. Poole tunni pärast läksin teda siiski vaatama ja kutsusin ta koju tagasi. Pätu tuli, vaikides. Mõtlesin, et sellega on asi selge ja sisimas olin isegi uhke oma konflikti lahendamise oskuse üle.

Osa saavad ka naabrid ja klassikaaslased

Muidugi, see väike intsident ei seganud Pätut ka tulevikus välisukse juures jutustamast, kuidas tema süda pitsitab ja kutsub kuhugi teadmatusse kaugusesse ning kuidas teda üldse liigselt ahistatakse ja piiratakse. Kes on elanud korrusmajas, teab hästi, et ükski peretüli ei ole ühe pere tüli. Seinad, põrandad, laed, uksed, aknad – kõik kostab läbi. (Et alumise korruse sõbrannat külla kutsuda, pidin radiaatori lähedal ütlema, et mis teed, tule üles.) Pätu ja minu vahelistest lahkhelidest said seega osa paljud kõrvalised isikud, kes ilmselt mõtlesid, et korteris 54 käib hirmus kassi piinamine.

 Tunnistan, et kord tõesti võtsin Pätul turjast kinni ja tirisin ta tahatuppa. Kusjuures siis ei teinud ta piuksugi. Toa ukse panin kinni, et ta välisukse juurde ei pääseks. Ühesõnaga, piirasin füüsiliselt tema vabadust. Pärast oli Pätu silmnähtavalt solvunud. Isegi õhtul diivanil telekat vaadates hoidis ta meelsamini oma põlise vaenlase, mu isa, ligidusse. Sain aru, et olin riivanud Pätu väärikust, seda vähest, mis toakassil järel oli.

Ei oska ütelda, kas see arestijuhtum oli kaalukeeleks, kuid Pätu võttis vastu otsuse, et minu koolikott tuleb täis pissida, ikka korralikult. Enne esimese tunni algust küsis keegi minu taga, et mis jube hais siin täna on. Pätu oli nimelt mu koolikoti peale vähemalt mitu tilka seda vängemat lasknud. Sellel päeval jäi mu koolipäev lühikeseks. Kuigi pesin kotti mitu korda väga korralikult, saatis Pätu “mälestus”mind veel kaua. Seejuures pani mind kõige enam imestama, et mida rohkem ma kõikvõimalikke aroome oma koti peale pihustasin, seda enam tungis neist läbi Pätu “meene”.

Lambiharjast taluõue isandaks

Meie lahkuminek Pätuga oli rahulik ja isegi rõõmsameelne. Kuna Pätu vanuses meest ümber kasvatada ega kohitseda ei tundunud enam mõistlik, hakkasime otsima talle maale uut kodu. Leidsime tuttavate kaudu head inimesed, kes olid valmis Pätut proovima. Viisimegi siis Pätu nii-öelda proovipäevale. Mäletan, et oli soe ja kuiv päikesepaisteline õhtu ning Pätu lippas, nagu ta oli kord viiendale korrusele lipanud, põõsastesse. Tookord tõotasin, et tulen teda veel mitmeid kordi vaatama. Kui öeldakse, et kass igatseb või on õnnetu, viin koju tagasi. Seetõttu ei hakanud talle põõsasse järele ronima, et paitades hüvasti jätta ja selgitada, et meie enam ei kohtu. See oli aga viimane kord, kui teda nägin. Meiega juhtus elu, ei midagi erilist. Temal tulid rõõm vabadusest, kevad ja pulmad. Minul tulid eksamid, tantsutrennid, vanad sõbrad, ülikool, uued sõbrad.

Ema kaudu kuulsin lugusid, kuidas Pätul maal läheb. Kuulsin, et põlise toakassina valis ta oma pesitsuspaigaks lauda. Ka suure meelitamise peale ei tulnud ta kaua tuppa. Mehi ta ei usaldanud. Kui leebe madala häälega peremees julges lauta tulla, siis hüpati talle säärde kinni. Ka võõrastest meestest ja hiirtest oli hoov alati puhas. Kohalikest kassidest oli Pätu kõige massiivsem. Ümarast hellikust sai sitke sportlik sell, kes ilmselt üheski küla pulmas kraaklemist ja kaklemist vahele ei jätnud. Elupäevade lõpuni olid tal aga kõik kõrvad ja silmad peas ning neli käppa enam-vähem terved. Kelle kass on pulmas käinud, teab, et see on suur asi.

Järgmine kassist pereliige oli minu koera Freja hea sõber Peemot. Teadagi, must Peemot tuli meile Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast“. Temast aga ehk juba järgmine kord.

Marelle
Tartus, oktoober 2013

%d bloggers like this: