Monthly Archives: november 2013


Meie pere ja muud kassid

Selles loos kohtute õmblusnõela eest saadud Eliisabeta Petrovna ja tema sõbra nurruva külmutuskapiga, siis veel kassiga, kellel oli kaks kodu ning nohusevõitu siiamihärra Pisikesega. Ja veel teistegi toredate tegelastega, kellest rääkis Kassikirjadele Tiina.

 

Esimesed kohtumised

Kui ma olin väike, siis mulle kassid hirmsasti meeldisid. Meil oli kodu juures kohutavalt palju kasse, sest meil oli laut ja lehm ja piima ja kuna meil oli maakodu, siis neid ikka jätkus.

Tänapäeva maakodus enam piimamannerguid ei ole - tuleb leppida oakausi valvamisega.

Tänapäeva maakodus enam piimamannerguid ei ole – tuleb leppida oakausi valvamisega.

Üks minu esimesi mälestusi seoses kassidega on selline, et meie toa aknast (me elasime teisel korrusel) ronib sisse kass. Ilmast ilma oli see kass jälle meie teise korruse akna taga ja näugus seal. Meie maja oli 1932. aastal ehitatud vana koolimaja, millel oli katkine pilpakatus. Ja kui ema pani kassi pööningule kinni, siis ronis kass sealt katusele ja sai niimoodi jälle tuppa. Aga ükskord kass ei tulnudki enam sealtkaudu tuppa. Mina küsisin: miks meie kass ei käi enam läbi akna toas? Ja tuli välja, et vahepeal oli majale pandud eterniitkatus.

Veel mäletan ma lapsepõlvest seda, kuidas ma istun ja vaatan õue ja seal kõnnib kirju kass. Ja mina mõtlen – oh, tal on nii raske nimi – Prints. Mul tuli tema nimi küll meelde, aga ma ei teadnud üldse, mida see nimi Prints tähendab, aga seda ma teadsin, et see oli üks raske nimi!

 

Eliisabeta Petrovna

 

Aga siis me saime päris enda kassi. Me käisime õega teda külast ühe vanatädi juurest toomas. Ema andis meile kaasa õmblusnõela. Meil ei olnud seda õiget, kotinõela, see oli üks tavaline lihtsalt suur nõel. Perekond, kelle käest me kassi saime, oli perekond Loostid. Pereisa kutsuti Loosti-papiks ja meie, lapsed, kutsusime teda Papi-onuks. Nende juurest me käisimegi kassi toomas. See oli emane kass ja tema nimeks sai Eliisabet. Aga me hüüdsime teda mitte lihtsalt Eliisabetiks, vaid lausa Eliisabeta Petrovnaks. Ma ei tea, kuskohast see nimi veel tuli.

Ta oli alguses selline väike ja arglik. Meil oli vana külmutuskapp ja kass elaski selle all, sest seal oli soe ja külmutuskapp „nurrus“ kogu aeg. Kassike käis ainult väljas söömas. See oli niimoodi seni kuni ta ära harjus, nii mõni päev, aga ka pärast meeldis talle väga külmutuskapi all olla. Niisugune kass oli meie Eliisabet. Värvilt oli ta tavaline vesihall, mõned triibud sees.

Ükskord juhtus selline lugu – meie, lapsed, mängisime õues, kõik asjad olid maas, nagu see tüdrukute kodumäng ikka käib. Eliisabeta Petrovna tuli, sättis ennast meie nukuvoodisse ja äkki hakkas tal saba alt verd tulema! Ja kujutad ette, tal sündis neli armast pojakest, nii toredad. Meie muidugi vaatasime, kuidas pojakesed muudkui järjest sündisid.

Ega ma väga palju ei mäletagi, aga ühe Eliisabeti pojaga tuleb mulle meelde, kuidas ma lähen suvehommikul pärast sööki õue, võtan midagi söögilauast kaasa ja kassike juba tulebki mulle vastu ja ma annan talle süüa – see oli kohe selline rituaal. See kassipoeg harjus mulle niimoodi südame külge, ta käis mul järel ja oli niivõrd armas. Aga me elasime suure tee ääres ja ilmast ilma jäid kassid auto alla. See oli kohutav. Ka see kass jäi auto alla, ma nutsin terve päeva ja siis ma ütlesin kassidest lahti. Ma ei suutnud enam, sest see oli nii raske, sa võtad ta ja hoolitsed ja vastutad, aga kuidas sa saad vastutada, kui selline õudne lugu juhtub.

Ma arvan, et kassid andsid meile elust ja loodusest pildi – kuidas käib sünd ja milline on surm. Täiskasvanuna võtame me seda mõistusega, niimoodi nutikamalt, aga tookord, lapsena oli kogu aeg kas rõõm või suur kurbus ja meeleheide. Kassipidaja elu ei ole kerge.

 

Teised lapsepõlvekodu kassid

 

Meil oli kodus veel üks kass, selline pikakarvaline. Selle kassiga juhtus nii, et ta kadus vahel nädalaks-paariks ära ja siis äkki oli ta jälle tagasi. Meie kodu oli vanas koolimajas, kus toimusid külapeod ja muud üritused ja ükskord ühed inimesed nägid meie kassi ja ütlesid: “Ah sina elad siis siin, selles majas!” Tuli välja, et ta elas nende teiste inimeste juures ka – see koht asus otse üle põllu meie juurest, nii umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Sinna tema siis käis ja elas aeg-ajalt ka seal. Ilmselt tundis ta ennast ka seal nagu kodus. Võib-olla oli ta jahti pidades sinna välja jõudnud ja nii ta siis elaski kahes kohas. Tema ei olnud selline paiga-kiisu.

Veel tuleb mul meelde selline lugu. Ema keelas isal kodus toas suitsetamise ära ja isa käis kõrvalruumis suitsetamas. Ühel kassil – see oli vist Kutt – oli selline komme, et kui isa läks suitsetama, läks Kutt alati temaga kaasa. Seal nad siis kahekesi olid ja kui isa tagasi tuli, tuli ka Kutt temaga tagasi tuppa. Kassidel on alati väga omamoodi harjumused ja tõepoolest, peab saama vanemaks,  et aru saada, et see kass on selline ja teine kass jälle teistmoodi.

Huvitaval kombel tundus, et minu isa ei armasta eriti kasse. Üksvahe oli lausa niimoodi, et üks kass ei võinud üldse nägu näidata, siis isa kohe karjatas, haaras joonlaua ja juba see kass kadus. Aga pärast oli meil Kutt ja veel ka teisi kasse ja siis oli kass tema sõber. Ma olen mõelnud, et võib-olla oli isal vahepeal lihtsalt raske aeg, vahel elavad inimesed looma peal oma muresid ja hädasid välja.

 

Margu talu kassid

 

Kui ma juba oma mehe ja lastega Pilkasse kolisin, siis oli siin esialgu väga palju rotte. Minu vanemate kassil jällegi olid parasjagu pojad. Neist võtsime siis kaks endale, nimedeks said nad Nurri ja Uugu. Edaspidi rääkisimegi nõnda, et Nurri-sorti on need, kes on rohkem valged ja natuke hallikad kirjud kassid, aga Uugu-sorti on need, kes on küll ka triipudega, aga tumedamad. Nurri ja Uugu olid meil kaua ja lastele nad väga meeldisid. Nad olid sellised toredad sõbrad, kes said ka koeraga hästi läbi. Nurri ja Uugu olid rohkem õuekassid, meil olid siis ka laudas loomad ja rotte jätkus.

 

Ka praegused Margu talu kassid saavad koeraga hästi läbi - iseäranis Ruubik.

Ka praegused Margu talu kassid saavad koeraga hästi läbi – iseäranis Ruubik.

Pisike

 

Siis aga pakuti meile lisaks väikest siiami kassipoega. Ta oli kohutavalt armas ja ega nad ei andnudki teda meile niisama, nad tulid ikka enne vaatama, milline meie kodu on ja kas me oleme üldse sellised inimesed, kellele tohib kassi anda. Kui nad olid meid üle vaadanud, leidsid nad, et tohib küll. Nad olid väga rahul, sest nägid, et kassid ja koer sõid ühest kausist ja lapsed olid rõõmsad ja Pisikesele ka täitsa meeldis siin. Aga Pisike oli väga nohune kass, ta aevastas kogu aeg ja ninast pudenes aina kolle; ei tea, kas siiamid ongi sellised…

Pisike oli väga seltskondlik, ta elas meiega ühes režiimis. Tema jaoks oli pliidi kõrval isegi saepurukauss, sest pikemalt õues olla talle väga ei meeldinud. Aga tuli välja, et tegelikult ta eriti ei tahtnud seal kausi peal käia. Kui võimalik, käis ikkagi õues hädal – kausis käis ta  hoopis magamas. Kui ma lõuna ajal kuulsin, et Pisike norskab oma saepurukausis, siis ma sain aru – aeg on lapsed magama panna!

Tema nimi oli Pisike sellepärast, et meile saabudes ta oligi pisike. Aga ta kasvas suureks ja ilusaks. Tal oli kombeks inimesi ehmatada. Räägitakse, et siiamid on sellised metsikud ja kurjad, aga Pisike oli väga lahke, ta otsis lähedust ja tuli ise sülle. Ükskord olid lapsed haiged ja arst istus laste voodi ees tooli peal ja Pisike hüppas talle selga ja oh, kuidas arst ehmatas! Ta läks endast täiesti välja – mõtle, metsik kass hüppab. Aga midagi paha ei juhtunud.

Pisike kasvas ilusaks kassinoormeheks ja meie idülli nähes tahtis mu sõbranna Anne endale ka sama ilusat kassipoega. Tal oli ka laps ja ta saigi endale ka siiami kassipoja samast perest, kust meiegi. Too oli tüdruk, kellele pandi nimeks Amanda. Amanda kasvas ka suureks ja tal tuli jooksuaeg. Siiamid teevad jooksuajal õudset lärmi ja Amanda kräunus sel ajal, kui inimesed olid tööl, ta kräunus nii kõvasti, et majarahvas hakkas kaebama. Minu sõbranna elab viiekordses majas ja see, kuidas Amanda soovis poissi saada, kostis viiendale korrusele välja! Siis me viisime Pisikese natukeseks ajaks nende juurde, aga Anne ei kannatanud Pisikest välja, sest Pisike oli väga tatine, Anne ei jõudnud tema järelt kogu aeg köögipõrandat pesta. Ta käskis Pisikese ära viia ja nii me tõimegi Pisikese tagasi koju. Paar päeva hiljem läksime me korraks Luunjasse ja olime ära umbes kaks tundi. Pisike jäi õue, ta oli varemgi õues olnud. Aga Pisikesel oli mälestus Amandast ja nii kõndis ta selle kahe tunni jooksul lihtsalt minema.

 

Rebase ajal ja pärast

 

Hiljem oli meil veel üks kass, ei mäleta, oli see nüüd Macintosh või Triibu, igatahes oli selline tore kass, kes alati, kui ma kartuleid koorisin, rippus käppadega minu käe küljes ja ma pidin kogu aeg lõikama kartuli küljest pisikesi viilukesi ja neid talle suhu toppima. Talle meeldis värske kartul, aga ta ei söönud seda viilukest kunagi ära, vaid ta ainult hammustas selle küljest natuke ja siis kukkus see tükk maha ning seejärel tahtis ta juba järgmist viilukest. Kui ma ära tüdinesin, panin ma ta tuppa kinni ja koorisin kartulid lõpuni.

Tol ajal oli meil siin metsas rebaseurg ja meil läks pidevalt kasse kaotsi – see oli ikka hirmus. Aga siis ühel aastal käisime metsas seenel ja leidsime rebase korjuse. See pealuu on praeguseni seal metsas alles. Pärast seda meil enam kassid ei kadunud. Vahepeal meil ei olnudki tükk aega kassi. Aga rotid olid endiselt ja siis me tõime endale kaks uut kassi. Lapsed olid siis juba suuremad, käisid vast neljandas või viiendas klassis. Me olime ise ära ja kassid olid toas. Lapsed tulid koju ja milline üllatus – kassid! Aga nime nad ei saanud kassidele panna, sest seekord panin nimed mina – Lilith ja Eeva. Eeva oli selline valgekirju. See on armeenia jutt esiemadest, Lilithist ja Eevast. Eeva pidi olema see malbem, Lilith aga ilus ja must. Just selline meie Lilith oligi.

Lilith ja Eeva kasvasid ka suureks ja see oli päris karm, kui kõik küla kassid siis meie Lilithi ja Eeva juurde hakkasid käima. Iga põõsa tagant vaatas kassinägu vastu, aga me elasime selle üle. Huvitav oli see, et kõik tahtsid Eevat, aga Lilith istus üksi kaevu otsas ja karjus, teda ei tahtnud mitte keegi. Ometi oli ta nii kaunis, hoopis ilusam kui Eevakene.

Eeva on meie Peemoti ema. Ruubik aga on Lilithi laps, selline natuke äpardunud. Lilith tõi oma pojukese laka peale, tal oligi ainult üksainuke pojuke. Ja kui oli poja „esitlus“, siis selgus, et see poeg on selline … ebaproportsionaalne – pea on suur, keha väike, ta oli just kui kandiline. Kassipoeg oli siis juba umbes kolmekuune ja nägi välja nagu kuubik. Nii saigi ta Rubiku kuubiku järgi nime. Aga Peemoti nimi on teadagi kust pärit. Ilmselt lugesid lapsed tol ajal esmakordselt „Meistrit ja Margaritat“.

Öeldagu Ruubiku proportsioonide kohta mida tahes, osavusest tal puudust ei tule.

Öeldagu Ruubiku proportsioonide kohta mida tahes, osavusest tal puudust ei tule.

Peemot oli väga hoitud kassikene ja täitsa toakass. Ta oskas igasuguseid asju, tippis klaviatuuri peal. Aga ta oli suhteliselt noor veel, kui temaga juhtus esimene õnnetus. Kas ta sai autolt müksu või mis juhtus, aga jalg oli liigesest väljas. Siis oli järgmine õnnetus – saba kippus otsast ära kukkuma, saba juures oli kohe suur haav. Jäi mulje nagu oleks keegi justkui ampsanud, aga saba pääses siiski tulema. Kord tuli Peemot pulmast ja jälle oli saba viga saanud. Kass jooksis mööda tuba ringi, haav oli nii valus. Määrisime siis teda tetratsükliinsalviga ja saba paranes tasapisi ära. Alguses oli tükk aega tunne, et saba kukub vist küll küljest ära. Peemotiga juhtus igasuguseid sellised äpardusi. Vahel tuli ta pulmast – kõrv lõhki või nina katki. Aga ta oli ikka ülekülakass, kõik teadsid täpselt, kelle kass ta on, kui ta siit Pilkas käis. Alles hiljuti, sügisel, kõndisime koeraga ja nägime – pisike tore teerada tuleb külast. Siis me saime aru, et see ongi meie kasside rada, sealtkaudu kõnnivadki nad külla!

Peemotil on suurest küla peal käimisest ainult üks silm alles, aga see ei tee teda kübekegi vähem tõsiseltvõetavaks isandaks.

Peemotil on suurest küla peal käimisest ainult üks silm alles, aga see ei tee teda kübekegi vähem tõsiseltvõetavaks isandaks.

Tiina

Veebruar 2012

Pilka külas Tartumaal

 

%d bloggers like this: