Monthly Archives: aprill 2015


Amsterdam. The Cat City

IMG_6528Eelmisel külaskäigul kaks aastat tagasi nägin selles linnas ainult ühte kassi. Kuigi tookord oli suvi. Aga võib-olla oli see nii just sellepärast, et oli suvi. Võib-olla olid kõik teised Amsterdami kassid tookord lihtsalt oma kassiasju ajamas. Too suvekass käis Rembrandtpleini nurgapealses pubis tähtsa näoga uksest sisse ja välja ning maandus lõpuks naaberlaua Vanema Daami süles. Mina olin kade.

Seekord sattusin sellesse ilusasse linna kevadel. Vähemalt ma arvasin, et seal on kevad – märtsi teises pooles on ju igal pool Euroopas juba kevad! See tähendab – igal pool peale Eesti ja Lapimaa. Aga ei olnud seal veel mingit kevadet. Õigemini, vahetult enne minu saabumist oli vist tõesti olnud mõned päevad midagi kevadelaadset, sest Briti poissmehed jalutasid mööda linna kampsuniväel, kuigi sadas külma vihma ja puhus Madalmaadele iseloomulik läbilõikav tuul. Aga need kampsunid võisid vabalt olla ka sellest, et nad olid oma üleriided lihtsalt kusagil Nieuwmarkti kandis ära kaotanud.

Kuna eelmisel korral jäi käimata sellises kohas nagu Kattenkabinet, siis oli see nüüd enam-vähem esimene koht, kuhu peale hommikupannkooke läksin. See, et Amsterdam on otsast otsani kunsti täis, on ju üldteada. Aga seal on Rijksmuseumi ja kuulsate kunstnike omanimeliste muuseumide kõrval ka virnade viisi teemamuuseume. Üks neist ongi Kattenkabinet  … Ma ei teagi, kuidas seda täpselt tõlkida – Kassimaja kannaks vist kõige täpsemat tähendust. See on muuseum, mis on pühendatud kassikunstile – seal on igasugust träni :) Kassimaja loodi  muuseumi asutaja Bob Meijeri uhke nimega punase kassi John Pierpont Morgani (1966-1983) mäletuseks. Mälestusväärne kõuts olla olnud tujukas ja põikpäine (nagu kassid olema kipuvad), aga hea kaaslane. Esiplaanil troonivad  Kassimajas muidugi Theophile Steinleni kassid, suured ja väikesed.

IMG_6529IMG_6538

 

Kõige rohkem meeldis mulle kollektsioon erinevatest reklaamplakatitest. Mida kõike on kasside abil üritatud müüa! Ja see töötab. Mu tütar ütleb ikka, et ka mulle võib mida iganes maha müüa, kui sellele kassipilt peale kleepida. Ja tema juba teab.

Kui Montreux jazzifestivali, (sõbraliku) loomakliiniku ja isegi televiisorite (saate aru, pilt on nii hea, et kass hakkab ekraanil ujuvat kala püüdma!) reklaamimine kasside abil tundub enam-vähem loogiline, siis Sadolini värvide, saapaviksi (Saabastega Kass?!?) ja (lausa puhast piima sisaldava) seebi pakkumine kassi abil näis küll enam kui veider.

IMG_6547IMG_6546

Aga ega Kattenkabinetis siis asi ainult kunstkassidega ei piirdu. Muidugi on seal tööl ka päris kassid. Mina nägin neist kahte. Must kass magas armsasti tugitoolis teleka ees. Tema kõrval istus muuseumikülastajatest perekond ja vaatas härda vaimustusega magavat kassi. Telekast jooksnud multifilmi ei vaadanud keegi. Ja õige kah, sest kuigi ka see oli kassidest, ei olnud see pooltki nii armas. IMG_6543Teine, triibuline istus aknal ja vaatas välja sellise pilguga, nagu ainult kassid oskavad. Väike keskpäevane meditatsioon enne järgnevat uinakut aknalaual.

Kat in de stadKassimajast ostsin armsa raamatu Amsterdami töötavatest kassidest: “Kat in de Stad. Amsterdamse Kroegtijgers & Winkelpoezen” ehk “Kass linnas: Amsterdami pubi- ja poekassid”. Puhtas hollandi keeles, mida ma muidugi üldse ei oska. Kuigi kui hästi kiiresti lugeda, siis saab enamusest jutust siiski aru, sest hollandi keel on lihtsalt nagu vigane saksa keel! Sain kassiraamatust teada näiteks seda, et Warmoesstraat 56 asuvas juustupoes-restoranis elab triibuline Simba (ohtlik elu… minu kass sööks ennast seal ilmselt paari päevaga juustust lõhki!) Süsimusta Cara koduks on aga hiiglaslik kultuurikeskus, kus tal on isegi isiklik kino. Ka kassiga hotelli võin teile nüüd soovitada – Marnixstraatil asuva La Boheme’i “perenaine” on Mimi (kes on hotellinimelist ooperit näinud, see teab, miks just selline nimi). Kuid kõikidest Amsterdami kassidest kõige osavam on ikkagi olnud vöödik Karel, kes on ennast sisse seadnud lemmikloomapoes, otse toidupakkide keskel.

Kõigi nende kiisude lood on sarnased: tuli kass, keegi ei tea, kust, kõhn ja sasitud. Nüüd poseerib uhkelt piltidel, teeb reklaami, püüab hiiri ja kärbseid ning toob kõigile palju rõõmu.

Kuna aega oli vähe, siis jätsin kõrvale mõtte võtta kassiraamat reisijuhina ette ja hakata selles märgitud kohti läbi käima. Selle asemel läksin lihtsalt linna peale. Ja seal selgus, et Kattenkabineti kassiraamat oma kaardistatud kassidega oli lihtsalt jäämäe veepealne osa. Kohe esimeses pubis, kus oli küll palju rahvast ja lärmakavõitu, magas hallikirju kass ühe noormehe süles ega liigutanud kõrvagi. Arvasin esiti, et mis seal siis ikka, küllap see on tema isiklik kaisukass, kes on lihtsalt harjunud koos peremehega õhtuti õlut joomas käima. Et siis sellepärast nii rahulik. Aga ühel hetkel sai kassil uni otsa ja seepeale tõstis noormees ta kenasti laua peale, kust kass järgmisel hetkel alla hüppas ja uhkelt, saba püsti, kööki kõndis. Seega – ikkagi majakass.

Ja nii see läks. Näiteks astud sisse imelisse vintage-kleidipoodi. Muidu on kõik ikka nagu tavaliselt, st ükski ilus kleit selge ei lähe, aga siis voolab kusagilt kardinate vahelt välja väärikas kõuts ja lohutab sind. Vääriliselt. Ja ei olegi enam imelik seal poes olla :)

Edasi? Edasi avasid ennast mulle üksteise järel selle linna samasugused kohvikud, pubid ja isegi toidupoed. Ikka üks kass teise järel, nagu paraadil. Mustad, hallid, vöödilised…

DSC_1120

 

Selle loo lõpetab Kromi kohviku kass, kes magas leti peal. Tegin talle tasakesi pai. Üks vurrukarv liikus. Hästi natukene. Mis inimesed selles linnas küll elavad, et neil nii korras närvidega kassid on? :)

 

%d bloggers like this: