Monthly Archives: mai 2015


Rohelise aia loomad

KoertegaElvas kõrgete kuuskede vahel ilusas suure aiaga vanas majas elavad Mariann, Kaspar, Regina, Rainer, Roosi ja Emmi. Veel elab seal salapärases aias ja selle ümber palju teisi loomi ja linde. Kanad, haned… aga ka varesed, tuhkrud, rebased… Kassikirjade külaskäigu ajal hakkab väljas suvi parajasti lõpule jõudma. Mõned sõbrad, kellest meie loos juttu tuleb, on loo ilmumise ajaks juba läinud üle vikerkaaresilla. Mõned sõbrad, nagu punane kass Benji, on vahepeal juurde tulnud.

Köögis on mõnus. Mariann räägib lugusid ja teised aitavad kaasa.

Sel ajal veel pere ainuke kass Roosi tunneb ennast vabalt ja näppab juhuse avanedes ning pererahva ja külaliste ahhetuste saatel võileivatordilt singirulli. Mis seal ikka, järelikult on hea sink – kass ongi parim kvaliteedikontroll. Kui sink oleks ohtra sojaga, siis kass seda lihtsalt ei sööks.

Tulemised

Mutt tuli meile Tallinnast Kassiabist ja Juuli Kasside Turvakodust. Mutile oli juba  hoiukodus pandud nimeks Mutt ja ta jäigi Mutiks. Selline ilus must kass. Juulil ei olnudki alguses nime, aga ta sai oma nime nii, et mul oli lapsepõlves kass Julius, kes oli samuti punane. Ja Juuli oli siis Julius II ehk Juuli. Aga paistab, et seda nime ma enam ei kasuta, sest mõlema Juliusega läks halvasti. Mis veel nimedesse puutub, siis Juuli oli vahel ka Juula ja Noorem Tõhk ja Muti hüüdnimed olid Totu Kuul ja Vanem Tõhk.

V2ikeMutt

Muti oli meile tulles juba paarikuune, teda oli ema juba õpetanud. Ma veel ootasin teda, ta sai enne vaktsineeritud ja ta sai oma ema juures olla. Tema oli juba ikka valmis uude koju tulema. Aga Juuli oli meile tulles väga väga väike. Ma toitsin teda, õpetasin teda isegi piima lakkuma – panin näpu piima sisse ja siis nina peale. Sellega oli igavene tegu! Mutt oli emane steriliseeritud kass ja ta hoidis Juulit väga. Ta oli siis paariaastane, kui Juuli tuli. Juuli oli isane kass. Mutt ise oli kassipojana äärmiselt aktiivne. Me kutsusime teda möllu-Mutiks.

Nii et kõigepealt saime me endale Muti ja siis nägin ma Kasside Turvakodu lehel pilti Juulist, kes oli alles kassipoeg. Juuli ja tema õed-vennad olid leitud mingist tühjast majast. Kõigepealt otsiti neile hoiukodu, aga mina muidugi armusin ära ja võtsin ta endale. Kui ta tuli, siis ta alguses oli ikka väga hädine, sest ta ei olnud vist kuud aegagi vana. Siis ma pissitasin teda – käisin temaga iga tunni aja tagant poti peal – nagu oma lapsega. Ta magas mul siin kaela peal. Ma tegin talle alguses pesa, aga ta hakkas seal näuguma. Ja kuna ta oli nii väike, siis ta magaski mul siin kaela peal, lõua all. Ja isegi kui ta oli juba suur, siis toppis ta ikka pead mulle lõua alla. Nagu sall ümber kaela. Nii me siis koos magasime. Kallis väike kass.

Juuli_1

Hiljem tuli meie juurde ka Roosi, tema nimi oli tegelikult Okasroosike. Alguses tuli ta lihtsalt meie juurde hoiukodusse, ühe kauge sugulase käest, kes enne oma surma tõi kassid minu juurde. Roosil oli vennake ka, Lumivalgeke, tema läks uude koju, aga kahjuks juhtus temaga varsti õnnetus. Tagantjärele ma mõtlen, et ma oleksin pidanud nad mõlemad endale jätma, nii Roosi kui ka Lumivalgekese. Aga tol hetkel oli mul juba kaks kassi.Roosi 6

Kuna Roosi oli alguses meie juures ainult hoiukodus, siis ta läks vahepeal meilt uude koju, aga seal koheldi teda halvasti. Ma pidasin selle koduga ikka ühendust, sest mulle tundus, et seal ei olnud kõik korras. Ja ma tõingi ta lõpuks sealt ära. Nad ütlesid, et ei taha teda enam, et võtke oma kass ja minge. Ja pärast tuligi välja, et teda oli seal löödud. Kui ta siis uuesti meile tuli, oli ta omadega täiesti läbi. Kartis kõiki mehi, isegi Kasparit.Triibuline

Meil oli vahepeal veel ka Maali, kelle me saime Tartust, ühe naise juurest, kellel oli palju kasse. Me panime talle nimeks Lihtsalt Maria. Alguses mõtlesime ta endale jätta, aga tal tekkisid Mutiga probleemid. See oli enne Roosit. Nüüd on Maali Põlva kass. Põlvas pandigi talle Maali nimeks. Maalile tuli ükskord rebane kallale, aga tal õnnestus lahti rabeleda. Selline edulugu siis. Ja ta paranes ära, kuigi seda puretud külge ta hästi ei taha lasta puutuda. Me käisime temaga veel arsti juures ka, tegime igaks juhuks kõik vajalikud süstid ka ära.

Maali on hea kass, selline paksuke. Ta hoiab väga Kaspari ema. Ja ta on ka laste vastu väga sõbralik. Maali käib ka keldris hiiri püüdmas, aga ta tahab, et keegi temaga keldrisse kaasa tuleks. Ja kui ta aknast tahab sisse tulla, siis ta koputab aknale.

 

Kes ei mõistnud lugeda…

Kuna Juuli oli nii väike ja hädine, hakkas Mutt teda õpetama. Igal hommikul kuni Juuli kolmekuuseks saamiseni, nii kella kümne paiku, mängisid ja harjutasid nad köögis päikselaigus kaklemist. Ja hiljem tulid jahipidamise õppetunnid: kõigepealt toodi talle surnud lind, seejärel, kui Juuli juba paarikuine oli, tõi Mutt vigastatud linnu ja lõpuks õnnestus Mutil kuidagimoodi tuua isegi täiesti vigastamata, kuid šokis lind, kes siis lendas siin ringi! Meie muidugi saime selle linnu kätte, võtsime ära ja viisime õue. Aga Mutt oli meie peale VÄGA vihane. Tohutult vihane. Me ju segasime tema õppetükile vahele.

Veel õpetas Mutt Juulit katuselt alla hüppama. Kõigepealt viis ta Juuli madalama katuseääre peale ja hüppas esmalt ise. Siis ootas ja vaatas, aga Juuli ei hüpanud, ainult kisas seal üleval. Mina juba vaatasin, et ei, võtan kassikese alla. Mutt läks jälle katusele ja näitas uuesti, kuidas hüpatakse. Ootas veel natuke, aga Juuli ikka kisab. Mutt ajas ta siis käpahoopidega katuseäärele ja hüppas uuesti. Lõpuks me võtsime ikkagi Juuli alla, sest kuidas sa jätad kassipoja katusele nutma! Aga see loomulikult jälle ei meeldinud sugugi Mutile. Toda õppust korraldati seal ikka mitu korda, aga ega Mutt ei suutnudki Juulile hüppamist selgeks õpetada.

Mutt Kaelarihmaga

Selline õpetamine kestis seni, kuni Juuli sai kolmekuuseks. Siis lõpetas Mutt tema õpetamise ära.

 

Teraapiakass Mutt

Mutt pani mind uskuma teraapialoomade olemasolusse. Ta oli väga minu kass, käis minu peal magamas. Ma õpetasin ta välja, et kui mul selg või kael valus oli, siis ta tuli mulle sinna peale magama ja mind soojendama. Ta kohe nurrus niimoodi. Mul oli vahepeal päris palju kõrvapõletikke ja miski ei aidanud. Mutt aga käis mul kõrva soojendamas, magas seal peal kuni kõrv saigi terveks. Mõni loom tunnetab haigeid paremini ja Mutt oli just selline kass. Ma olen ka Roosit püüdnud  õpetada, aga tema ei ole ise päris terve ja ta ei suuda seda energiat niimoodi edasi anda. Teda me peame ise koore ja pasteediga poputama.

 

Grillmeistri trikid ja muu söögipoolis

Põlvas oli meil enne Maalit kass, kes elas 22-aastaseks. Tegelikult lõpuks enam keegi ei mäletanudki, kui vana ta on. Tema nimi oli Vana Raibe. Tema sõi isegi pitsat. Läks kõige tomati ja sibulaga. Ükskord suitsutasid naabrid kala ja Vana Raibe läks ja püüdis sealt ühe. Tuli koju, kala oli vaata et pikem kui kass, aga ta vedas selle ikka koju. Ja siis sõi ja oksendas vaheldumisi. Ja Vana Raibe varastas karaskit ka. Karaskile pandi taldrik peale ja mindi ise köögist ära, aga pärast oli karaski krõbe äär ikka kõik ära näritud.

Kõikide kasside seas on väga populaarne olnud hapukoor. Kohvikoor ka, kuigi Mutt sõi seda vähem. Singid ja vorstid ka, kuigi ainult kindlad sordid, sellised, millel on korralik lihasisaldus.  Mingit sojaplöga üks aus kass ei söö!

Roosi on meil väga peene maitsega, tema püüab nii konni kui ka nahkhiiri. Mutt oli rohkem selline asjalik kass, tema sõi linde. Ja ta tõi meile ka linde. Ükskord juhtus nii, et me grillisime liha ja andsime talle ka. Järgmisel hommikul oli meile lind grilli peale toodud! Ta ikka hoolitses meie eest.

 

Kassid, koerad ja hierarhia

Kassidel on olnud üsna selge hierarhia. Lühikest aega olid kassid kolmekesi ka. Juuli ei teinud eriti Roosist välja, ma ei mäleta, et neil oleks probleeme olnud. Tema oli kõigiga sõber. Ja Mutt oli küll nõus Juuliga, aga Roosiga ei olnud. Roosi tuli meile juba täiskasvanuna ja neil tekkisid mingid territoriaalsed probleemid.

Mutt oli väga domineeriv, ta teadis oma väärtust ja peksis Roosi toidu juurest minema. Kõigepealt sõi ta ise, see tähendab sõi ära nii enda kui ka Roosi toidu. Ja kui siis Roosile midagi jäeti, siis võis Roosi välja tulla ja ka süüa. Me küll proovisime panna nende toidu eraldi, isegi eraldi tubadesse, aga see ei aidanud eriti. Vahel tegi Mutt isegi nii, et kui Roosi sõi, siis Mutt kõndis tigedalt ringi ja valvas ning tekitas stressiõhkkonda.

Pärast seda, kui Mutt ära kadus, armastab Roosi süüa nii, et ta on mul siin selja taga.

Emma ja Hera KohtumineMeie kahe bernhardiiniga, Emmi ja Heraga juhtus samamoodi nagu Muti ja Juuliga. Mõlemad koerad on küll emased, aga Emmi on vanem ja Emmi lapsendas Hera. Ja see on siiani nii, kuigi nüüd on mõlemad juba täiskasvanud loomad. Hera on nii laisk, et Emmi isegi peseb teda!

Koertega said Mutt ja Juuli hästi läbi. Muti kasvas Emmiga koos, nad tulid meile paarikuiste vahedega ja nad olid koos n.-ö kutsikad. Mingeid probleeme ei tekkinud. Ja Heraga ka mitte. Juulil ei tekkinud ka probleeme. Ma mäletan, kui Juuli tuli meile kassipojana ja ma panin ta siia ahju peale ja kui siis koerad tuppa tulid, siis ta oli esialgu nagu väike karvapundar. Aga ta kohanes väga ruttu. Kõik olid oma loomad. Koerad ei teinud neile midagi. Ka Roosi ei karda nüüd enam koeri. Alguses ta pelgas neid, eriti Herat. Emmile sai ta vastu nina anda, sest tema pani oma koonu ettevaatamatult maha.

 

Tants, trall ja suhted naabritega

Juuli ja Mutt mängisid kogu aeg, nii omavahel kui ka meiega. Jõulude ajal ei saanud me isegi kuuse külge ehteid panna, sest kassidel käis ümber kuuse kogu aeg mingi sõda. Kuusk sõitis mööda tuba.

Ja meil on koertega ka naljakaid juhtumeid. Kui meil oli puitaed, siis Hera jooksis naabri kassi järel niimoodi läbi aia, et aeda tuli bernhardiini-kujuline auk. Nagu multifilmis! Ükskord ajasid koerad naabri kassi nurka ja meie koer oli siis veel väike, näitas, et ma tahan mängida, pani pea alla ja tõstis saba üles ja järgmiseks oli kass kahe käpa peal püsti ja koer saigi küüned ninna.

Naabrinaine toidab kasse ja aias on väike auk ja koerad on siis kohe läbi augu ninapidi kassitoidu juures.

Kunagi oli naabritel selline väike valge koer nagu tolmuhari. Tema ei sallinud Mutti. Aga Mutt käis muidugi kogu aeg naabri aias ka ringi. Ükskord ma nägin naabri aiast, kuidas see väike valge muudkui klähvis Muti peale ja Mutt alguses vaatas, siis ajas kõrvad lidusse ja tõstis saba püsti ja kui ta siis hakkas seda koera taga ajama. Koer jooksis kiljudes ees ja kass nagu tabamatu tasuja hääletult tal järel. Kusjuures kass oli ise umbes sama suur kui koer.

Minu vanemate kassi Mustikaga on ka üks lugu – ükskord õhtul kakles ta võõra kassiga ja vaenlane aeti põgenema. See ronis kõigepealt puu otsa. Mustikas ronis muidugi järele ja siis oli varjuna näha, kuidas võõra kassi saba ripub puu otsast alla. Mustikas võttis hammastega sabast kinni ja sikutas, aga ega teine kass rumal ei olnud, vaid pissis selle peale talle pähe. Ja muidugi lasi Mustikas selle peale sabast lahti! Kõik see nägi välja nagu varjuteater.

 

Pehmed padjad ja aurusaunad

Mutt magas väga tihti minu juures, aga ka laste juures. Ja vahel ka riidehunnikus. Ma võisin ju talle pesa teha, aga ega ta seda ei tahtnud. Tema pidi saama ikka ise valida. Üldiselt nad magavadki seal, kus nad tahavad.Roosi_2

Aga Roosile tegin ma täitsa oma padja ja talvel Roosi isegi magas selle peal. Padi on nüüd natuke karvane ka! Kusjuures padi tuleb panna radiaatori äärde, et ta padja peale ronides saaks panna selja vastu radiaatorit. Nagu vana inimene. Veel meeldivad Roosile magamiskohana riidekastid. Ja talvel ronib ta tekkide vahele ka. Suvel magab ta vahel ka riiuli peal või korvis. Roosile tegime me vahepeal sellise pesa ka, et panime vana kampsuni kaussi. Teine võimalus on see, et ta käib dušinurgas põrandakütte peal magamas. Ja muidugi vihkab ta jubedalt seda, kui keegi on põranda märjaks teinud.

Põlva Vana Raibe, see 22-aastane, magas saunas. Meil oli seal saunaahi, mille küljes oli ka veepaak. Ükskord pani vanaema saunaahju küdema ja ahi läks ikka juba päris kuumaks. Siis äkki tuli vanaemale meelde, et vesi jäi sisse laskmata! Ta võttis vooliku ja hakkas vett laskma ja esimese asjana lendas paagist välja natuke auru ja järgmise asjana lendas sealt välja kass, kes oli seal rahulikult maganud. Kassid taluvad ikka päris kõrget temperatuuri. Roosi ka – meie esikuaknal on üks ruut puudu ja tema läheb kahe akna vahele magama. Isegi kui väljas on juba üle 30 kraadi ja me ise oleme juba poolsurnud, hautab tema ennast seal kahe akna vahel.

Vana Raibe magas vahel ka diivaniseljatoe peal. Ja kui ta juba päris vana oli, siis ta magas, magas ja kukkus lõpuks sealt alla!

Vahel magasime me kõik ühes voodis. Kõigepealt muidugi kaks koera, ja siis meie ise kuidagimoodi seal ja siis veel kassid meie otsas. Ja kuskil nurgas olid veel ka lapsed. See oli kohutav – niimoodi ei saanud ju keegi välja magada. Aga lastele ja loomadele see väga meeldis. Ma olen tähele pannud, et kui bernhardiinisuurune koer kaisus magab ja sa paned silmad kinni, siis on tunne nagu inimene hingaks, sest neil on täpselt sama hingamise rütm. Ainult ta on muidugi väga karvane, täitsa teki eest.

Hommikuti ajab meid üles Roosi. Karjumine kostab välisukseni. Ja kui temal ei õnnestu, siis ta ajab koerad ärevaks. Ja nemad siis käivad ja ähivad ja Kaspar ärkab selle peale kindlasti üles.

 Mutt_3

 

Sõda söögi pärast

Maali ei salli koeri. Tema nimelt peab oma toitu koerte eest kaitsma, kui koerad Põlvas on. Sest koertel on tuppa tulles esimene asi kassi toidukauss tühjaks süüa. Ja pärast sööb igaüks oma. Aga Maali istub toidukausi kõrval, teeb kurja nägu, susiseb ja vahepeal virutab käpaga. Nagu lohe kaitseb oma varandust. Niipea kui koerad tulevad, nii võtab tema kausi kõrval positsiooni sisse. Kui koeri ei ole, siis ta on rahulik.

Hera on selline, kes sööb kõik ära, mis kätte satub. Ükskord ma jätsin hapukoorepaki lauale ja kui tagasi tulin, oli see kadunud – Hera sõi hapukoore kõige pakiga ära.

Heraga oli ükskord nii, et hakkasime Põlvast tulema, vanaema tahtis lastele kaneelisaiu kaasa teha ja käib ja otsib, kus on tainas. Ise mõtleb: ma nagu oleksin taigna juba valmis teinud ja lauale rullinud… aga kus ta siis on? Ja oligi nii, et kaks kilo tainast läks laua pealt kõige täiega ja minuti jooksul. Me oleme ainult üks kord näinud, et Heral on kõht täis – see oli siis, kui vanaema söötis talle potitäie putru pekiga.  Pandi puder koertele ette. Emmi tuli ja vaatas, et mina seda küll ei söö ja läks minema. Hera aga pistis oma portsu kinni ja veel poole Emmi omast ka. Siis ta enam ei jõudnud, läks tuppa ja viskas sinna selili, neli käppa taeva poole. Puder hakkas veel kõhus paisuma ka ja lõpuks ei saanud Hera enam hästi püstigi ja oli nagu bernhardiinikujuline pall. Enne Põlvasse minekut tundub, et nad just kui nälgiks meelega, sest Põlvas saab head toitu süüa. Meie anname ju lihtsalt  krõbinaid, aga Kaspari ema teeb neile kaks korda päevas süüa, kaerahelbeputru lihaga. Kuid see ei loe – kassitoit süüakse ikkagi kõigepealt ära.Hera

Bernasid tuleb tagasi hoida, muidu nad söövad ennast surnuks. Hera on ära söönud isegi kanade jõusööda. Ma olen kuulnud isegi bernhardiinist, kes sõi jope ära. Käis operatsioonil, lõigati jope välja ja koju tulles oksendas veel paar sokki ka välja.

 

Üks kõigi, kõik ühe eest ja üheskoos vallutajate vastu

Meil elavad siin läheduses varesed. Nad elavad naabri aias suure männi otsas, neil on seal pesa. Ükskord ajas Mutt vareseid taga. Kuigi vares teda vist eriti ei kartnud, läks lihtsalt eest ära. Ega varesed ei julge vastu ka hakata, sest selle vastuhakkamisega on nii, et kui vastu hakkad, siis tuleb teiselt poolt kaks koera ja sinu vastuhakkamised on igaveseks hakatud. Koerad alati toetasid meie kasse kõigis ettevõtmistes. Ikka nagu üks pere ja tiimitöö. Ja meie koerad siiamaani varitsevad vareseid, nad ei salli vareseid neid üldse. Ükskord tulin õhtul pimedas koju ja ootamatult tuli üks koer haukudes mulle vastu. Ja kui kõrvale pöörasin, siis hüppas teine põõsastest välja. Sama taktikat kasutavad nad vareste hirmutamiseks ka.

Varesed varastavad meie kana- ja hanemune, meie leiame ainult koori. Nad toksivad nokaga muna sisse augu ja joovad muna ära. Ja me oleme näinud ka seda, kuidas vares lendab munaga minema. Raske oli küll ja ega suurt vahet varese saba ja koera lõugade vahele ei jäänud. Hanemune nad siiski ei jõua ära viia, need on raskemad ja need tehakse lihtsalt katki ja süüakse ära. Aga kanamuna nad võtavad jalgade vahele ja viivad ära.

Kuid huvitav on ka see, et kõik ümbruskaudsed linnupesad on meie loomade karvadega vooderdatud. Me oleme näinud mahajäetud linnupesi, mille voodriks on äratuntavalt bernhardiinikarvad. Ja kui me koeri kammime, siis linnud kaklevad kevadeti nende suurte karvatuustide pärast, et kes saab ehitusmaterjali endale. Nad vooderdavad koerte aluskarvaga oma pesi.

Kass ja HanedÜldse on meil elu nagu metsas. Ükskord tungis tuhkur hanele kallale, me vahetasime siis just aeda. Hani läks aia alla  ja tuhkur ei saanud teda kätte, kuid hani sai siiski viga. Ja siis me ravisime teda briljantrohelise antibiootikumiga, mis meil muidu on kasside haavade ravimiseks. Sellega ravitakse meil kõiki. Ja see haige hani magas meil siis dušinurgas.

Teinekord näris tuhkur end läbi seina kanalasse. Hakkas veel vastu ka, kui me teda kanalast välja ajasime. Me kartsin tookord väga kasside pärast, sest tuhkur võib ka kassi kätte saada. Ta ronib ju hääletult puid mööda. Kassist pareminigi veel. Koerad ei saa teda ka kätte, ta on liiga kiire.

Meil on siin nii palju loomi, et loomalood lähevad omavahel segi!

%d bloggers like this: