Monthly Archives: oktoober 2016


Kassi silitamisest kui inimõigusest, Viinist, jaapanlannadest ja paljust muust

IMG_20150912_141134

IMG_20150912_135557Igas korralikus Euroopa pealinnas peab olema oma kassikohvik.

Viini omast sain ma vist teada kõige esimesena. Enam ei mäleta, kuidas sellega täpselt oli, aga minu peas oli kogu aeg teadmine, et just Viin on selline imeline linn, kus on päriselt olemas kassikohvik. Idee lihtsalt rabas oma geniaalsusega. Ja siis juhtus kuidagi nii, et kolleegid asutasid ennast tööasjus just Viini sõitma ja mina ütlesin neile, et kui aega saate, minge kassikohvikusse. Nad ei saanud aega. Nii nende tööreisidega juba kord on… Kassikohviku muljete asemel tõid nad mulle kassipildiga külmkapimagneti. Hea küll, tegelikult hoopis Gustav Klimti pildiga magneti, aga vähemasti oli Klimtil sellel pildil kass süles!

Mina ise ei sattunud aga tükk aega Viini. Kuni eelmise sügiseni. Pärast mõningast Google’is ekslemist (ja arvestades tolleks ajaks Tallinnasse tekkinud kassikohviku suurt populaarsust) otsustasin lõpuks, et ei taha eriti ukse taha jäämisega riskida ja kirjutasin kohvikusse, et küsida, kas nende juures on vaja laud broneerida. Mulle vastas ilusas saksa keeles Jaapani nimega inimene (seda, et tegu on daamiga, võisin esialgu küll vaid mõnevõrra seksistlikult oletada, sest Jaapani nimedest ei tea ma midagi).

Liebe Frau, seisis kirjas, kui te tulete laupäeval, võib juhtuda, et kohvik on täis. Tervitades, Takako

Niisiis panime igaks juhuks laua kinni.

Kui me siis lõpuks septembris Viini jõudsime, oli seal alles suur suvi. Ja minul oli sünnipäev, mille lõunakohvi läksimegi jooma just kassikohvikusse.

IMG_20150912_135605

Kassikohvik Cafe Neko (neko on jaapani keeles kass) asub Püha Stephani katedraali lähedal, Blumenstockgassel. Kui sa tead, et ta on olemas, siis on teda lihtne leida. Muidu võid temast aga ka mööda kõndida, niivõrd sopiline on Viini vanalinn. Kohviku kujundus on minimalistlik, aga mingit eksimisvõimalust ei ole.

IMG_20150912_141114

Sonia

Must kass istub kohvikulogol ja must kass istub ka kohvikutoolil. See on väike Sonia, keda väidetavalt on väga raske pildistada. Majareeglid tutvustavad teda kui viieaastast isepäist kassi, kes ei ole mõeldud algajatele. 

Kohvikus on vaikne. Inimesi on, vabu laudu samuti. Kohvikut peavad tasased jaapanlannad, köök on avatud, aga paistab, et kiisud tunnevad majareegleid ja teavad, et köök ei ole nende koht. Siiski ei takista mingid reeglid kasse üksisilmi kööki silmitsedes uksel istumast. IMG_20150912_135706

Ma tunnen seda poosi ja pilku. Käpad lähevad võimalikult üksteise ligi – vaadake mind, kui väike (ja kõhn) ma olen… kas teil siis üldse kahju ei ole? Muidugi on meil kahju, otse loomulikult! See käib kassipidamise juurde. Jaapanlannadel on ka, aga ma pean tunnistama, et siiski käib kõik kuidagi palju tsiviliseeritumalt kui mul kodus.

Kassidele tuuakse süüa.

Nüüd ilmub kusagilt välja triibuline Kurumi. Ta on uudishimulik ja rõõmus seitsmeaastane kass. Perenaine paneb krõbinad alusele, mis näeb välja nagu pealt avatud labürint. Ole hea, Kurumi – siin on sulle võimalus püüda endale natuke süüa!

IMG_20150912_140430

Kurumi

Kohvik on oma läbimõeldud moel ühtaegu hubane nii inimestele kui ka kassidele. Nii palju arvan ma ennast kasse tundvat – kui põrandal on mõned pappkastid, soovitavalt veel aukudega, siis on see sama hea kui väiksemat sorti vabaajakeskus inimestele. Kurumi on minuga nõus. Juba paistavad temast ainult vurrud – kass ise on endale näritud äärtega kasti pesa teinud. Kurumi_KasitisIMG_20150912_142301

IMG_20150912_135428

Moritz

IMG_20150912_135434

Thomas

Thomast tutvustavad majareeglid kui mänguhimulist kassi, kuid ka teda näeme me siiski vaid mõnusalt tukkumas. 

Viies kass on kusagil omi asju ajamas. Luca on tegelikult Maine Coon, samuti suur ja punane nagu ka Moritz. Kõik viis kassi on kohvikusse tulnud Viini Loomakaitse Seltsi kaudu.

Kohviku kodulehel (www.cafeneko.at) kirjutab Takako nii: idee luua kassikohvik pärineb minu kodumaalt, Jaapanist. Inimesi, kes kasse armastavad, on Jaapanis palju, kuid väga tiheda asustuse tõttu ei ole neil oma väikestes korterites tihti võimalik kassi pidada. Niisiis tuleb luua kohad, kus inimesed saavad käia kasse silitamas.

Arusaadav. On ju täiesti ilmselge, et ilma kassi paitamata on ikka päris raske elada…

 

Rohkem pilte Viini kassikohvik kassidest ja nende tegemistest leiate kohviku Facebooki lehelt (Café Neko).

%d bloggers like this: