Tartu kassitoa isand Winston oskab avada uksi ja sulatada südameid

Tartus on üks väga eriline tuba – ELL Tartu kassituba – kus aja veetmine on palsam iga kassisõbra hingele. Kasse piilub siin iga nurga tagant ja nii mõnigi neist tuleb kohemaid ka külalisi lähedalt uudistama. Nõnda seavadki kassilugude korjajad Tuuli ja Margit ennast kohe eriti mõnusalt sisse, et vabatahtlikega kassitoa elanikest pikemalt juttu teha.  Aeg lendab – tund aega juba läinud – ja ega ei tahaksi niipea ära minna…

T: Kas meil on jutt otsas? /mõtleb vastumeelselt äraminekust/
M: Siin on lihtsalt chill olla.
T: Jah, me ei lähegi ära.
V: Varsti tuleb õhtune vahetus, te võite siin kogu selle aja istuda.

Vestlus on iseenesestmõistetavalt pikitud kasside imetlemisega.

Winston

Winston on nii omapärase välimusega ja tõesti fotogeeniline – no on kohe selline isand. /Winston nurrub, nii et tuba kajab/ Ja väga kõva nurr on tal ka!

„Aga mis sa nüüd teed?“

Winston on selline mõnusa iseloomuga kass, ta on sõbralik, jookseb juurde ja ütleb alati kõigile tere ja kui mingid uued asjad tuuakse, siis ta läheb kohe nuusutama ja tahab üldse igal pool esimene olla.

Meil on üks pisikest kasvu vabatahtlik ja Winston suudab alati kassitoa uksel temast mööda pressida nii, et ta kaotab Winstoni alati eesruumidesse. Ja siis ta käib tal järel ja tassib teda tagasi, ise on selline pisike ja siis see Winston ripub tal põlvedeni.  Winston on veel selles mõttes tubli, et ta oskab ka ise uksi avada. Kassitoa uksele on teisele poole haak pandud, et ta seda lahti ei saaks. Muidu ta lihtsalt hüppab lingi peale ja ripub seni, kuni uks alla annab.

Kui käidi siin diivanile kratsimisliiste kruvimas, siis Winston oli kohe esimesena juures ja peadpidi trellikasti sees. Ta on hästi julge. Aga ta on ka armukade kiisu. Kui sa lähed teist kassi paitama või isegi ravimit määrima või ussirohtu andma, siis ta on kohe ninapidi juures, et andke mulle ka seda paha ussirohtu! Ta ei taha millestki ilma jääda, ta oleks kindlasti selline kodukass, kes jälitaks oma inimest ja nad teeksid kõike koos. Ta on väga seltskondlik.

Winston ei karda ühtegi inimest ja ta tuleb alati vaatama, mis toimub. Ta tuleb siis ka vaatama, kui keegi siin vahel diivani peal tuunikalasalatit sööb – no jah, siis ta tuleb kohe eriti juurde.

/Winston näitab kohe oma uudishimulikku loomust ja poeb peadpidi mängutorusse – hetkeks tekib spekulatsioon, kas ta oma mõningase kogukuse tõttu sinna ometi kinni pole jäänud nagu karupoeg Puhh jäneseurgu./

 

Kuidas ta siia sai?

Vaatamata inimsõbralikule loomusele ja praegusele uhkele välimusele leiti Winston vigastatult ja pulstunud kasukaga tänavalt. Õnneks toimetasid head inimesed ta loomaarsti juurde. Winstonil oli tänaval saadud trauma tõttu mitu operatsiooni ja kuna ta oli üleni pulstis, siis ta käis ka „ilusalongis“, kus ta ilusti ära pügati. Ühesõnaga kass sai elule turgutatud ja tervise paranedes kassituppa uut kodu ootama võetud.

Winstoni täpset vanust ei teagi, aga see peaks olema midagi alla viie. Kliinikus hammaste järgi vaadati, et ta on ikkagi noor kass. Winston on kassitoas olnud enam-vähem sellest ajast peale, kui me siia kolisime, nii et aasta on ta juba kindlasti päris oma kodu oodanud.

Winston on suur

/Vahepeal hakkab Winston jälle sööma/

Kassitoas on ta on ikka tublisti juurde võtnud. Ja kogu aeg tahab süüa! Varsti tõmbab uue kilo peale.  Selles mõttes olekski väga hea, kui Winston saaks oma kodu kusagile sellisesse kohta, kus ta saaks õues käia. Ilmselgelt on tal siin igav ka, sellepärast ta sööb. Trenn kuluks talle ära

Kassitoas on tal ka võimalus ka kogu aeg süüa, kuna kõik kassid peavad süüa saama ja toidukausid on täis. Nii et siin ei ole jah võimalik dieeti pidada. Aga ta ei ole mingi õgard-kass, et sööks kõik kausid kogu aeg tühjaks. Ta lihtsalt käib ja vähehaaval kogu aeg näksib. Winston sööb nii toredasti: mitte otse kausist, vaid tõmbab krõbina üle kausiääre ja siis sööb põrandal. Nagu mõtleks ta: „No aga labane on ju nii, et kõik panevad oma pead sinna kaussi“. Ta on siuke esteet.  Temale on ikka kombeid õpetatud.

 

Winston musi

Oma kodu

Winstonil ei ole kassitoas põhimõtteliselt halb olla ja ta on sellega harjunud, samas ta ei ole kõige seltskondlikum kõigi teiste kasside suhtes ja kipub võimu näitama. Pigem pole küsimus selles, et Winstonile kassitoas ei sobi, vaid et teistel kassidel on temaga koos vahel raske. Aga see ei ole nii, et ta üldse teiste kassidega läbi ei saa, pigem on nii, et on mingid üksikud kassid, kellega ta läbi ei saa või kes temaga läbi ei saa.

Winstonil oleks vaja sellist oma kohta ja eriti hea oleks, kui ta saaks õues käia, näiteks kusagil maal. Linnas muidugi ei tohiks teda õue lasta, aga suvel maakohas, kus ta saaks rahulikult õues käia, see oleks täitsa OK. Ta sobiks näiteks hästi mõnda turismitalusse või näiteks ratsakooli, kus ta tervitaks kliente värava peal. Seal saaks Winston olla täiega vapiloomaks.

Pealegi eks ratsatalus on ikka hiired ka, kui nad seal kaera hoiustavad. Sellises kohas võiks Winstonist hea hiirekütt saada. Ta on küll hetkel natuke kogukas, võib-olla esimesel korral  jookseb hiir eest ära, aga küllap teine või kolmas kord saab juba kätte.

Vestlus toimus 4. novembril 2021.

Winston ootab endiselt kodupakkumisi, nii hiirtega kui ka ilma. Tema kohta saab infot kassitoa FB lehe kaudu.

Kommenteeri

%d bloggers like this: