Ühe väikese džungli isand

Prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis! – nõnda võtab aednik Katrin Mäeots lühidalt kokku Tartu Ülikooli Botaanikaia kassi elu.

Esinduslik Vanamees

Ilmus kass – ilma irvituseta

Vanamees ei ole võetud kass. Ja ta ei ole ka mitte esimene kass, kes Botaanikaaial on olnud. Nad on ikka ilmunud niimoodi, et ilmselt on keegi kassi maha jätnud ja ta on leidnud tee siia… Kassid on alati ise tulnud, lihtsalt hakanud meil käima. Kuna nii Tiiu [Tiiu Tõnson, Botaanikaaia vanemaednik] kui mina peame kodus kassi ja meil on töötajate seas veel palju kassisõpru, siis oli see nii, et Tiiu hakkas neid söötma siin tasapisi. Vanameest me esialgu isegi ei söötnud – vaatasime, kes ta on ja kus ta käib.

Aga lõpuks ta jäi ikka meie juurde. Tiiu hakkas talle lõpuks süüa panema ja niimoodi ta siis jäigi Botaanikaaeda. Ta oli täiskasvanud ja ka lõigatud kass. Võiks oletada, et ta oli ehk kellegi hüljatud kodukass. Nüüd on ta ikka päris mitu aastat juba meil olnud, peast ei oskagi öelda, aga umbes kolm-neli aastat. Ta on juba staažikas.

See nimi, Vanamees, lihtsalt jäi talle kuidagi külge. Tiiu kutsub teda Kataks. Aga üldsus kutsub teda ikka Vanameheks, sest ta on tegelikult isane kass. Ta on poiss, aga nii-öelda Otto-Triin – endine isane.

Lastagu mind nüüd palun välja – lastagu mind nüüd palun sisse!

Mõned aastad tagasi liikusid meil siin aias rebased ringi ja sellepärast me ei ole julgenud ühtegi kassi ööseks välja jätta. Nii et ta tuleb meil ööseks alati tuppa, ta elabki siin üleval meie juures. Tavaliselt ilmub ta suvel kusagil poole viie ajal ukse taha. Ta tunneb kella nagu Kunstikooli kasski! See on kassidel vist selline sissekodeeritud omadus, et nad oskavad õigeks ajaks tuppa tulla. Ta oskab ilusasti märku anda, mida ta tahab. See tähendab, et istutakse konkreetselt ukse ette maha ja lastagu mind nüüd palun välja! Või siis väljastpoolt, et lastagu mind nüüd palun sisse!

Hommikul laseme ta välja, siis ta käib oma ringid ära ja siis mingil hetkel tuleb tuppa, sööb kõhu täis ja vaatab kasvuhooned üle. Ta vaatab üle ka meie hommikuse kohvitunni ja võtab sellest vahel osa. Ta on meil täieõiguslik kolleeg, nagu me ise teda kutsume.

Vanamees inspekteerib

Väga naljakas on see, kui väljas sajab vihma ja Vanamees hakkab hommikul nagu tavaliselt siit tagauksest välja minema. Kui väljas ikka tõesti paduvihma sajab, siis ta seisab ukse peal, vaatab ja mõtleb, tuleb tuppa tagasi ja kõnnib siis eesukse juurde, et äkki seal ei saja! Aga kui siis selgub, et seal sajab ikka samamoodi, siis natuke niimoodi pika vinnaga käiakse oma õuering ikka ära. Ja kui on hästi külm, siis ta käib küll hommikul oma ringi ära, aga tuleb hästi ruttu tagasi. Aga ikka käib. Pärast õues käimist kasib Vanamees ennast alati puhtaks – muidu ei lasta ju tooli peale!

Kui ta õhtul tuppa tuleb, siis ta kõigepealt sööb ja siis istub sinna tooli ja kasib ennast ilusti-kenasti-viisakalt puhtaks. Tema on väga puhas kass. Hoolimata sellest, et ta käib meil aias, kus on praegu ikka hullumoodi porine.

Suvel on ta üldiselt rohkem õues ja tihtipeale magab pool päeva kusagil põõsa all. Ega me tema liikumisi nii väga täpselt ei tea. Kassil on ju ikka oma kassikäigud. Kuid kui administraator Vilma on tööl, siis liigub Vanamees maja peal ringi.

Elu džunglis

Eks vahel on ikka juhtunud, et ta on peenrast mõnda taime näksinud, aga üldiselt ta ei ole meil pahandust teinud. Suvel ta sööb ikka rohtu nagu kõik kassid. Kuid ega loom ei ole loll. Tema teab täpselt, mida ta sööb ja mida mitte. Botaanik Vanamees

Siiski on üks taim, mis teda eriliselt ligi tõmbab, aktiniidia. See on selline puitunud ronitaim. Seda meeldib talle tuuseldada. Üks kasvab meil siin maja otsa juures ja teised on väravast sisse tulles paremat kätt. Nende juurtega ta käib ennast lõhnastamas.

Ükskord ma olin ise nädalavahetusel tööl, maja oli tühi, peale minu kedagi rohkem ei olnud. Kastan palmihoones taimi ja äkki kuulen, et miski sahiseb. Vaatan ringi – mitte kedagi kuskil ei ole. Aga ikka sahiseb ja krabiseb. Tükk aega mõtlesin ja otsisin, aga seal palmihoones on üks selline palm, mis on raskusega viltu vajunud ja selle tüvi on üleni luuderohtu täis. Ja kui ma siis sinna vaatasin, siis nägin, kuidas Vanamees tuleb parasjagu palmi otsast alla. Üks aednik on veel niimoodi ära ehmatanud, et kes seal krabistab.

Vanamees puu otsas

Ja aeg-ajalt on siit ka päris ägedaid pilte näha, kuidas kass kusagil õues puuladvas vareseid jahib, kuigi kätte ta neid muidugi ei saa.

Huvitav ja hästi tasustatud töö

Kolleegidega on Vanamees meil väga seltskondlik. Kui me õues tööd teeme, siis ta liigub sageli koos Tiiuga. Vanamees magab tavaliselt kusagil põõsa all ja siis, kui Tiiu edasi liigub, siis läheb ta jälle temaga kaasa.

Vahel üritavad nad Tiiuga koos arvuti taga tööd teha – Tiiu on küll õnneks hästi pisike, selline 150 sentimeetri pikkune naisterahvas, aga nad mahuvad vaid hädavaevu kahekesi tooli peale ära. Tavaliselt see lõpeb sellega, et Tiiu istub ainult toolinurgakese peal ja nagu ta püsti tõuseb, nii on kassil koivad sirgu ja edasi vaata ise, kuidas sa istuda saad!

Ka koosolekutel on Vanamees enamasti osaline. Kui tal selleks ajaks saab hommikune kassiring käidud, siis ta tuleb tuppa ja kuulab, mida tähtsat kolleegidel öelda on. Ise ta väga jutukas kass ei ole. Räägib siis, kui midagi öelda on. Koosolekul käib ta kõigepealt, saba püsti, laua all kõik jalad läbi. Ja siis vaatab, mis edasi. Tavaliselt ta istub Tiiu selja taga. Vahel võtab Tiiu ta sülle ja nii ta siis istub seal. Ja kui targad jutud on ära kuulatud, siis minnakse õue.

Aednikud on hea huumorisoonega ja hästi sõbralikud inimesed, nii et neil ei ole Vanamehega lahkhelisid tekkinud. Sügisel läks meil direktor ära pensionile. Kantselei kõrval on meil direktori kabinet, kus on nahkdiivan ja praegu siis Vanamees arvab, et ilmselgelt peab keegi direktorit asendama, nii et ta käib päeval seal diivani peal magamas. Direktor vahel käis meil siin oma koeraga, siis nad hoidsid Vanamehega teineteise suhtes sellist viisakat distantsi, aga praegu on kohe näha, kes on majas peremees.

Veel üks lemmik on tal administraator Vilma. Kui Vilma tööl on, siis elutseb Vanamees vahel pool päeva tema juures. Seal on suur kirjutuslaud, vastuvõtulaud ja seal all on üks riiul, kus Vanamees siis vahel magab. Kui ta teinekord pool päeva kadunud on, tasub sinna leti alla vaadata ja siis on näha, kuidas rohelised silmad vastu säravad.

Talvel istume me vahepeal siin toas ja teeme arvuti taga tööd. Ja kui Vanamees õhtul sisse tuleb, oma kõhu täis sööb ja oma pesemised ära peseb, siis tuleb ta minu juurde. Siis ta hüppab sülle ja nõuab pool tundi pai. Aga kui ta sülle tuleb ja sa teda paitama hakkad, siis on sul pärast endal samasugune ilus kasukas seljas. Ja ega tema ometi ju ei arva, et sellepärast peaks tema paitamise ära jätma!

IMG_9956 (2) (1)

Vanamehega koos ei ole alati lihtne laua taga tööd teha. No ütleme, et ma istun siin, mul on mingi vihik ees lahti ja kui tal siis sügamisest villand saab, ta ronib laua peale, viskab ennast keset vihikut ristseliti maha ja ongi kogu moos.

Meil on tore foto, mis sai tehtud sellest, kuidas ta viimati meie ühe botaanikapildi peal magas. See pilt on ühes hästi targas ja tähtsas raamatus, kust me taimenimesid kontrollime ja tema siis lebaskles selle peal. Botaanikaaia kass peab ikka teadma, milliste kapsaste vahel ta jahti peab!

Vanamees raamatu vahel

Kui ma selle pildi kodulehele üles panin, siis kirjutas meile üks inimene ja küsis: mis siis on ühe kõrgharitud kassi palk? See on prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis.

Külastajatega patseerimas

Vanamehel on Botaanikaias alati seltsi. Isegi nädalavahetustel on meil ju kassa lahti ja aednik käib valves. Kui all on näitus või midagi sellist, siis lastakse ta lihtsalt hommikul õue ja ta käib oma ringi ära ja siis tuuakse ta siia üles tagasi. Siis ta lihtsalt elab siin kontoris. Kui meil oli siin pikk näitus, siis ta oli küll meie peale natuke pahane, et miks teda kolm nädalat siin toas kinni hoiti. Siis ta vahepeal „avaldas arvamust“. Aga üldiselt on ta viisakas.

Kõige rohkem meeldibki talle vast see, kui meil on näitused. Siis käib rohkem külastajaid ja Vanamees patseerib ka nende seas. Ja muidugi on ta pahane, et ta ei saa seal nii palju viibida, kui ta tahaks. Kui on selline näitus, kus meil on midagi aluste peale välja pandud, nagu oli maitsetaimede näitus, kus olid pudelikesed ja topsikud ja lahtised ürdid ja nii edasi, siis üritame kassi eemal hoida. Ja ikkagi rahvas rääkis, et ta oli ühel hetkel hüpanud sinna laua peale, mis oli tihedalt täis ürte ja potte ja potsikuid ja siis keeranud sinna magama nii, et ta mitte midagi paigast ei liigutanud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestus. Orhideenäituse ajal tuleb meil näituseruumi müük ja siis ta saab ka paraku tõenäoliselt natuke kinnimajas olla. Kusjuures lilli Vanamees tõesti üldiselt ei näri – mul endal oli vahepeal üks kass, kes komposteeris kõik õielehed niimoodi rõõmsalt ära. Just kui oleks bussiga sõitnud. Vanamees seda ei tee, aga me lihtsalt tahame hoida, et juhuslikke asju ei juhtuks. Aga nii palju kui võimalik, liigub ta ikkagi vabalt ringi.

pildid mai 2011 135

Kui ta mõnele grupikülastusele peale satub ja kui talle seltskond meeldib, siis ta käib nendega kaasas. Vanamees on selline, kes vaatab ja siis otsustab – kas ta tahab grupiga kaasas käia või tahab hoopis omi radu käia. Ta on tõeline isepäine kass, kes kõnnib omapead, aga samas naudib väga siin olemist.

Territoorium ja teised

Vanamehe kõrvale teist sellist kodustatud kassi Botaanikaaeda kindlasti ei mahu. Tema on selle territooriumi enda omaks võtnud. Ja see on ju nii mitmekesine, et nagu me Tiiuga siin ikka naerame, et see on kassile lausa paradiis, et mis sa hing veel tahad. Vanamees arvab Botaanikaaia territooriumi kohta üldiselt, et mis minu käes, see minu oma! Vahepeal meil isegi käis siin üks pisike paksuke kass. Tema sisse ei tulnud, käis ainult varahommikul ukse juures söömas ja siis läks jälle oma teed. Aga sel ajal, kui Vanamees väljas liikus, ta üldse ei käinudki.

Ja eks siia ikka satuvad ka need Supilinna läbikäigul kassid. Paar üsna konkreetset kassi, kes siin niimoodi aega-ajalt jalutamas käivad. Ja eks siin tuleb aeg-ajalt ka lahinguid ette. See üks kass, kes siin käis ja kellega Vanamees ilmselt ka kakles, on suur kastreerimata isane kõuts, nii et sellega ilmselgelt läks madinaks. Vanamees oli pärast ikka päev otsa VÄGA õnnetu. Ta on nii sõbralik kass. Sellepärast ta ilmselt oligi nii silmini solvunud, kui tal siin see sõjapidamine oli. Ta vist ei kujutanud ette, et keegi võib siia tulla nii sõjakate mõtetega. See oli esimene tõsisem kokkupõrge, kus ta oma nina kriimuliseks sai.

Peitus ja soojad kohad

Ükskord on Vanamees ennast ka põhjalikult ära peitnud. Tiiu otsis terve aia ja maja läbi, aga kassi ei ole kusagil. Vahel, kui Tiiu teda ise suvel üles ei leia, siis laseb valvur kassi õhtul sisse, kõik inimesed on informeeritud. Aga ka valvur ei leidnud kassi ja ka järgmisel hommikul ei olnud teda kusagil. Ja siis küsis Tiiu palmihoone aedniku käest. Palmihoone aednikul on seal taga, kus on külastajate välitualett, oma väike ruum, kus ta riideid vahetab. Ja Tiiu siis ütles, et mine vaata igaks juhuks sinna. Ja kui siis uks lahti tehti, siis oligi kiisu seal! Ilmselt oli ta vaikselt sinna sisse pugenud, luku taha jäänud ja seal siis ööbinud.

Veel üks koht, kus talle päeval väga magada meeldib, on meie riietusruum, sest see on talvel hästi soe – põrandaküte kütab selle tõeliselt soojaks. Siis ta vahel magab seal tooli peal. Või siis magab ta radiaatori peal. Vahepeal, kui siin hästi külm oli ja kui siis kass hommikul õuest tuli, viskas ta ennast käntsti sinna radiaatori peale kõhuli, et kõhualune ilusti soojaks saaks.

Kass ahju otsas

Ta võtab meil siin aeg-ajalt väga ägedaid poose. Tiiu tool, kus Vanamees vahel magab, on tema jaoks üsna pisike ja kitsas ja siis vahel on nii, et pea ripub ühelt poolt käetoe vahelt välja ja tagumised jalad on teiselt poolt väljas ja siis ta keerab enda kuskile kaheksasse. Kui tuli silma paistab, siis pannakse käpp ilusti silma peale ja magatakse edasi.

Öösel magab ta enamasti kas Tiiu tooli pea või minu tooli peal. Hommikul on ilusti aru saada, kus ta maganud on, sest sealt tuleb tema kasukas kokku korjata. Oma ümmarguses toolis magab ta enamasti siis, kui ta õuest tuleb või kui meil külalised on. Üldiselt ta muidugi valib ise, kus talle parasjagu magada meeldib.

Ta armastab ka akvaariumi peal magada, sest seal on ka soe. Neid kalu ta vist küll sealt aeg-ajalt läbi akvaariumi uudistab, aga sisse murda pole üritanud. Ja suvel on tal ka tiigis kalad, keda ta saab käpaga püüdmas käia.

Uinuv kalamees

Ta ei korralda meil siin sigadusi – magab seni, kuni hommikul keegi tööle tuleb ja ta uksest välja laseb. Siis on küll nii, et kui juba trepist üles tuled, siis hakkab käpp ukse alt käima. Siis ta tahab juba väga välja saada ja siis ta jookseb kähku-kähku oma neljal jalal trepist alla ja mina oma kahel tulen alles tükk aega hiljem järele ja siis ta vaatab mulle umbes sellise näoga otsa, et „no kas sa tõesti kiiremini ei saa!?“

Toit olgu ikka mitmekesine!

Kahtlemata meeldib talle süüa. Tiiu laseb talle tuua loomapoest spetsiaalseid krõbinaid, mida ta sööb, ja želeed läheb talle ka ikka kõvasti. Seda käime me ka Tiiuga üksteise võidu poest toomas.

Inimesetoitu sööb ta tegelikult ka. Näiteks sööb ta banaani. Ja veel sööb ta värsket kurki – aga ainult Luunja kurki, Hispaania kurk meie saksale ei sobi. Veel meeldib talle jogurt, soovitavalt rabarberi-kaerajogurt.

Seda probleemi õnneks ei ole, et ta ümmarguseks läheks. Tal on siin nii palju tegevust, et tal ei olegi siin aega paksuks minna! Nagu meil endalgi. Ma arvan, et tal ei ole millegi üle kurta, kui keegi tema käest küsima peaks.

13. veebruar 2014, Tartu Botaanikaaed

Kommenteeri

%d bloggers like this: