Tag Archives: kassi mänguasjad


Irvikkassi pildi all toolis magab Igor Tõnu Tass

Igor ja Irvik

Saage tuttavaks – kass, kellel on oma kabinet ja majatäis inimesi, kes on valmis talle uksi avama. Tartu Kunstikooli kassist räägib Kasskirjadele kooli direktor Kadi Kreis.

 

Igor kolib sisse

Igor tuli meile ise. Kunstikooli maja sai päris valmis 2010. aasta sügisel. Kui kooliaasta algas, oli meil korraga nii vilistlaste pidu kui ka maja avamine. Septembri alguses olid kokku kolmel päeval erinevad üritused. Sellest ajast on minu meelest ka esimesed pildid Igorist, ta on seal veel hästi noor kass ja on siin meie trepi peal ja vilistlaste peo ajal inimestel süles. Niimoodi ta hakkaski meil käima. Kui me avasime uue maja, tekkis meil juurde ka üks uus ametikoht – alumise korruse administraator. Ta oli väga tore noormees, töötas meie juures selle aasta sügiseni ja tema oligi see, kes Igorile esimesena ukse avas. Ta hakkas Igorit fuajeesse laskma. Igor ise tegi kõik selleks, et ta siia majja saaks. Alguses tal oli isegi kaelarihm kaelas ja me mõtlesime, et ta on kellegi oma. Õpilased elasid meil siin lähedal kommuunis ja nad ütlesid, et keegi vanem mees oli  talle selle kaelarihma  mingil põhjusel kaela pannud ja talle anti hoovis süüa, nii et ta oli üks selline Karlova kevadine hoovikass.

Igatahes keegi uuris välja, et Igor ei ole kellegi oma ja niimoodi ta siis siin käis ja hakkas järjest rohkem fuajees olema, kuni kusagil novembris tuli ta majas juba ka ülespoole.Igor ja Irvik

Siis ta oli veel noor ja väga uudishimulik. Detsembris  pidime otsustama, kas me tunnistame, et ta on meie kass ja meie vastutame tema eest, või mis me siis nüüd teeme. Ja kui me ta võtame, siis me peame võtma ta kõige täiega. Esimene asi oli operatsioon, sest ta oli just saanud täiskasvanuks ja esimest korda lattu paberite peale juba ka “sirtsutanud”. Nii ta siis meie kassiks saigi. Ilmselt on ta ise oma eluga siin väga rahul.

Kunstikooli kodulehelt on näha, et see pidi olema millalgi 2010. aasta  sügistalvel, kui me andsime teada, et meil on kass. Siis ta käis väga palju ka õpilaste korrusel, seal, kus on õppetöö. Nüüd ta pigem vaatab, et kui lärmi on liiga palju, siis ta ei lähe. Aga siis ta käis tundides ja tahtis väga tähelepanu. Ja loomulikult ta sai selle tähelepanu, kui ta ikka tundi sisse marssis ja laua peale pikali heitis. Mõned õpetajad ütlesid muidugi ka, et ei, Igor, ära tule segama. Oleneb, mis seal tunnis parajasti tehti.

Aga oma nime sai ta vist kuidagi nii, et kuna me ei teadnud tema rahvuslikku kuuluvust ja ei tahtnud teda diskrimineerida, siis otsustasime, et las tal olla  kaks nime, Igor ja Tõnu. Ja Tass nagu Kass. Ja nii jäigi. Alguses oli muidugi rohkem pakkumisi, aga see nimi jäi külge. Tavaliselt kutsutakse teda Igoriks. Tõnuks keegi eriti ei kutsu ja Tassiks ka mitte. Aga täisnimi on tal jah Igor Tõnu Tass.

 

Igori kabinet, valdused ja jahimaad

 

Alguses oli seoses kassiga meie jaoks suur probleem majas olevad liikumisandurid. Maja on ju öösel valve all, nii et pidime mõtlema, kuhu Igor panna. Aga teisel korrusel on inva-WC, kus andureid  ei ole, sinna me siis tegime Igorile pesa ja ta on öösiti seal. Õhtune administraator vaatab päeva lõpus üle, kus kass on. Ega Igor alguses ei tahtnud, et ta sinna kinni pannakse. Kuigi see ei ole üldse väike ruum, see on suur aknaga WC. Ja õnneks pannakse maja õhtul alles kolmveerand kümme kinni. Aga alguses Igor ikkagi ei tahtnud seal oma ruumis olla.  Ühel õhtul  administraator otsis ja otsis, aga ei leidnud Igorit.

Igor kapis

Igor oli kadunud. Aga tegelikult oli Igor juba ilusti oma koha peale läinud! Nii et alguses ta küll peitis ennast ära, aga siis harjus sellega, et teda pannakse tema oma ruumi. Seal on uksel isegi silt, millel on kirjas „Igori kabinet“. Ta õppis hästi kiiresti selgeks, et sinna tuleb minna. Ja teine asi, mis on minu jaoks täiesti hämmastav, on see, et kui ta õhtuti administraatori käest välja küsib, siis ta on pool kümme või kolmveerand kümme uuesti ukse taga, sest ta teab, et maja pannakse kolmveerand kümme kinni. Mõni öö on ta siiski välja ka jäänud. Aga üldiselt ta teab ja tunneb kella ja tuleb ööseks koju. Ja ta arvab ikka, et meie kõik oleme siin tema päralt.

Mingil hetkel tõi ta siia teisi kasse ka. Ta on siia neljandale korrusele toonud ühe noore kassi, ma ei tea, kas see oli tema pruut või sõber. Nad olid neljandal korrusel klaasukse taga koridoris ja siis nad lasti muidugi sisse ja see teine kass vaatas ka ringi. Igor ikkagi näitas talle, et need siin on minu ruumid ja minu inimesed. See teine kass oli väga ilus – kolmevärviline ja pehme. Ja hästi noor. Me alguses mõtlesime, et oot-oot, kas me peamegi nüüd teise kassi veel võtma. Aga ta kadus ära, ma arvan, et ta oli kellegi kodukass, kellele Igor näitas, millises majas on võimalik elada. Naljalt pole kellelgi teisel sellist maja vastu panna! Nüüd ei ole Igor enam kedagi rohkem siia toonud, vist ei ole sobivat leidnud. Kõik on rivaalid. Muidu käib siin hoovis igasuguseid kasse ja Igor teatavasti ikka norib nendega tüli või laiab. Eks neil ole kasside omad asjad ajada. Sügisel ja kevadel on ta päris aktiivne. Siin on olnud üks oranž kass ja üks must kass ja veel üks rääbakas hall kass. See on ju Karlova!

Igor on toonud meile siia üles ka hiire. Siiasamasse, neljandale korrusele – see on tema jaoks ilmselt kõige turvalisem koht. Siin on vähem õpilasi ja vähem sagimist. Kui on tundide vaheajad, siis meil on palju rahvast väikese pinna peal ja siis ta tuleb siia jalust ära. Aga kevadel ta ikka murrab linde ja hiiri ja aeg-ajalt mõni õrnahingeline õpilane tuleb ütlema, et appi, Igor on linnu maha murdnud! Aga kass on ju kass. Ja ükskord, jah, tõi ta hiire siia üles. Ilmselt ta tahtis meile mõista anda, et halvasti elate, tuleb teile juurde tuua!

 

Iseenda kass ja tema inimesed

Meie maja projektijuht oli Epp Krosmann. Tema aitas meil maja ehitada ja tegelikult on ta nüüd juba pensionil insener. Ta on väga tore inimene, käib meil kahel õhtul siin administraatoriks, et meiega koos olla. Igor armastab teda väga. Epu juures veedab Igor ka koolivaheaegu – jõulude ja aastavahetuse ajal on koolimaja ju kinni, suvel ka. Meil on kõigil endal kassid ja koerad, see on probleem. Muidu ei oleks üldse probleemi, aga ei saa ju võtta, kui kodused loomad ei lepi.  Kõik kolm suve on Igor olnud Epu juures, suvekodus Kütiorus. Seal käivad vist ka linna-siiamid suvitamas ja siis nad kuidagi jagavad territooriumi ära. Puhkamas käimisse suhtub Igor täiesti rahulikult. Ta ei lähe sealt kusagile, elab vabalt oma maaelu ja siis tuleb siia tagasi. Tal ei ole suuri kohanemisraskusi.

Igor direktori süles

Epp vist oli ka see, kes viis Igori esimest korda arsti juurde. Ja mina läksin järgmine kord – meil on nii, et käib see, kes parajasti saab – ja arsti juures avastasin, et issand, ma ei tea, kelle nimel ta seal on! Ütlen, et Tartu Kunstikool – ei ole sellist nime. Siis helistan sekretärile: kuule, kelle nimel ta on? Kuna Epp käis viimati, siis pakun tema nime. Aga ei ole. Pakun veel nimesid – ühtegi ei ole.

Alguses ma ju ütlesin ka, et kassi nimi on Igor Tõnu Tass, aga selle peale öeldi, et ei-ei, ikka omaniku nimi peab olema. Ja siis tuli ikkagi välja, et Igor on ainus kass loomakliinikus, kes on seal oma nimega arvel! Tema kaardi peal ongi kirjas Igor Tõnu Tass.

Toidu ja liivakasti eest hoolitsemine on meil ka kuidagi ise paika loksunud. Koristajad, kes meil alguses mitu aastat olid, olid ka hästi suured Igori fännid. Ja ka Igorile meeldisid väga need esimesed koristajad (praegused vist ikka ka) ja ta hommikul kohe sättis ennast koristajakärusse ja sõitis koos nendega ringi. Nii et ta suhtles hommikuti koristajatega ja oli neile kaaslane.

Koristajad käisid meil hästi vara, nii nelja-viie ajal. Ja kuna koristajad tulid hästi vara majja, siis lasid just nemad kassi lahti ja loomulikult oli ta siis väga õnnelik, sest ta oli öö otsa üksi olnud. Praegu ilmselt hoolitseb ka koristaja liivakasti eest. Ja eks me kõik ise ka hoiame silma peal. Oluline on see, et kui on palju peremehi, et siis ei oleks nii, et lõpuks ta ei ole kellegi oma. Aga söögi eest hoolitsevad kõik, kes teda väga hoiavad ja toovad talle kotis ka alati midagi lisaks kaasa.

Meil on kunstikoolis päeval kella veerand ühest kuni üheni lõunaaeg. Siis ei ole tunde ja inimesed kogunevad õpetajate puhkeruumi. Osa inimesi sööb varem, näiteks raamatupidaja. Selleks ajaks veab Igor – isegi kui ta enne siin kusagil tooli peal magab – ennast külmkapi juurde. Ja siis istub seal. Iseasi, kas ta üldse midagi tahab, aga kella ta tunneb!

Igor ja seinakell

Ta istub seal külmkapi juures väga õnnetu näoga, kuigi tal on kõik olemas. Toiduga on nii, et meid on nii palju ja keegi ikka toob midagi ja see ei ole meile mingi suur kulu.

 

Personalisuhted

Hommikuti tahab Igor suhelda, aga päeva peale, kui ta ei taha enam väga palju tähelepanu, tuleb ta näiteks kas minu ruumi või läheb õpetajate tuppa. Kui majas on võõrad või käivad grupid ja on korraga rohkem võõraid inimesi, siis ta vahel vaatab neid umbusklikult. Üldiselt teab ta täpselt, kellega kuidas käituda. Meil on ju nii palju õpetajaid ja õpilasi.

Näiteks Hillar Uudevald, meie matemaatika- ja füüsikaõpetaja mängib temaga algusest peale laserkaardikepiga. See ajab Igori täitsa hulluks. Hillar annab meil ka kehalist kasvatust ja treenib Igorit niimoodi selle kaardikepiga. Meil ei saa vahel isegi õppenõukogu rahulikult toimuda, kui midagi seina peal näidatakse. Hiir ju liigub seal ja siis Igor muidugi hüppab. Õpetajad on siis veel hullemad kui õpilased!

Igor teab, et Hillar võtab alati seljakotist välja selle laserkaardikepi ja kui Hillar tuleb, siis ta istub Hillari seljakoti juurde ootama. Ja mulle tundub, et ta teab lausa Hillari tunniplaani peast ja ka seda, millises klassis Hillar õpetab. Ma nägin õpilaste Facebooki piltidelt, et vahel läheb Igor esimesse tundi, eriti  just esmaspäeviti, sest ta on pühapäeval üksinda olnud ja siis ta tahab suhelda. Nii et aeg-ajalt külastab ta tunde veel praegugi. Eriti huvitav on siis, kui ekraani peal midagi näidatakse, siis ta vaatab ja vahel viitsib isegi hüpata.

Ja siis teab Igor alati veel ka seda, et projektijuht Ave, kes teda väga hoiab, toob talle midagi. On mingid kellaajad, kui Ave tuleb liftiga üles ja siis ma olen märganud, et Igor sätib ennast siia minu juurde, et vaadata, kas Ave juba tuleb liftiga. Nii et tegelikult ta täpselt teab, millal ja kuidas keegi tuleb. Raamatupidaja tuleb vahel hommikul hästi vara ja siis on Igor tema juures ja nõuab, et raamatupidaja prindiks talle. Igorile meeldib printeri juures istuda ja vaadata. Sekretär paneb vahel paberi tühjalt printima, et Igor natuke tegutseda saaks.

Igor ja printer

Minu meelest sätib Igor ennast hommikul juba poole üheksast alla akna peale ootama. Ta võib-olla küll ei taha väga palju rahvast korraga enda ümber, aga ta ikkagi ootab. Läheb sinna aknale, sest teab, et inimesed hakkavad nüüd tulema. Ja kui ta on õpetajate toas, siis ta teab ka, kes lubab endale sülle ja kes teda nunnutab… ta teab täpselt, kuidas kellegagi võib käituda. See on hämmastav, sest tal on ju nii palju inimesi. Inimesed on täiesti erinevad, aga ukse teevad talle muidugi kõik lahti.

Kui meil on õppenõukogu, siis ta mingil hetkel ilmub ikka kohale. Ja esmaspäevahommikustest koosolekutest võtab ta ka osa. Siis on vahel nii, et küsitakse, kus Igor on ja siis ta tuleb ja vaatab ja läheb viskab ennast kusagile pikali. Ikka tekitab elevust. Me anname oma ruume vahel ka oma partneritele kasutada ja ükskord käis siin haridusministeeriumi päris tähtis töörühm, kutseõppeasutuste seaduse töörühm. Meie ise olime talispordipäeval ja mingil hetkel oli Igor ikkagi jalutanud nende koosolekule sisse ja läinud kõige tähtsama mehe juurde. Puksis teda natuke ja siis läks minema. Nii et ta vaatab ikka üle, mis toimub.

Igor hommikul

Minu juurde tuleb ta tavaliselt sellisel kellaajal, kui on rahulikum ja ma istun paigal. Siis ta tuleb, istub mulle sülle, on kümme minutit süles ja siis läheb ära. Vahel on ta küll ka lösutanud siin laua peal, aga rohkem meeldivad talle lauaalused toolid. Jah, need laua all olevad toolid on tema lemmikud – mõni on päris karvane. Siis mõned inimesed nurisevad. Ja koristaja ka muidugi nuriseb. Kui Igoril on kevadel karvaajamise aeg, siis peab koristaja siin neid toole puhastama. Aga see käib elu juurde.

Kus olla ja millega mängida?

Ükskord oli küll nii, et me otsisime Igorit ja ei leidnudki – tuli välja, et ta oli jäänud fondiruumi kinni. Ega tal seal midagi hullu muidugi ei olnud. Ja ükskord jäi ta ka siia minu ruumi. Õhtune administraator pani maja kinni ja Igor oli ennast siia magama sättinud, nii ta siis oligi öösel siin. Aga sellest ei olnud midagi, häiret ta tööle ei pannud. Üldiselt ta vist siiski magab öösiti ega aja siin kedagi taga. Küll aga on ta korraldanud häire oma tavalises magamiskohas, inva-WC-s. Seal on nöör, millest saab abi kutsumiseks tõmmata ja eks ta siis mängis sellega. Õnneks oli häirekella lärm suurem just WC-st väljaspool, sees ei olnudki nii hull plärin. Vaene kass! Sellest ajast peale on see häirenöör kinni teibitud.

Jõulude ajal võttis Igor kuuse küljest ehted ära, õnneks need ei olnud purunevad. Ta ei roninud küll kuuse otsa, aga ehted võttis väga osavalt ära. Aga üldiselt ta eriti palju pahandust ei tee, ei ole nii, et ta näiteks ajaks asju laua pealt maha. Veel meeldib talle kraanist veetilku püüda ja vahel käib ta ka kraanikausis magamas.

Igor ja jõulud

Meil on majas ka maaliateljee – sinna ta ka vahel küsib ja teeb seal tiiru. Aga minu meelest ei ole ta ennast värviseks teinud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestub. Sellest ajast, kui ta noorem oli, on meil pildid Igorist lõngakeraga, ja see lõngakera oli natüürmordist veerema läinud.

Igor ja lõngakera

Eks talle on toodud erinevaid asju mängimiseks, näiteks kui keegi käib kusagil reisil, siis toob ta ikka midagi ka Igorile. Siis Igor natuke mängib sellega, aga laserkaardikepp jääb ikka tema kõige suuremaks lemmikuks. Kastid ja karbid meeldivad talle ka, sinna ta poeb. Ja õhtuti, siis kui maja on juba tühi, aga all on administraator, siis ta sätib ennast sinna alla ja suhtleb seal.

Talle meeldib liftiga sõita, aga ma õudselt kardan seda, sest lifti uks on ju nii äkiline. Ma ei tea, miks see talle meeldib. Ma pigem ei võtaks teda lifti, või kui ta minuga tuleb, siis ma võtan ta sülle. Mulle ei meeldi see, aga Igorile meeldib. Ma ei tea, mis seosed temal sellega, on, aga seda ta teab, et sellega tullakse ja minnakse. Tavaliselt käib Igor õnneks siiski trepist. Vahel ta küsib trepikotta ja siis passib seal inimesi. Trepikojas meeldib talle ka väga olla. Treppide pealt saab ju ülevalt alla vaadata. Nii ta seal siis istub trepikäsipuu peal ja vaatab.

Karlova katustel

Talvel on Igor kindlasti palju vähem õues, samuti siis, kui sajab. Kevadel on juhtunud ka seda, et ta on ööseks välja jäänud. Ja siis ta käib veel rõdul ja katustel. Kui tal oli käpp haige, siis me ei lasknud teda nii umbes nädal aega välja ja siis ta pressis ennast rõdule. Me muretsesime küll, et kuidas ta oma haige käpaga seal hakkama saab, aga ta on ju kass, ikka saab. Seal on linnud nii lähedal ja eks me natuke ikka muretsesime.

Ja me muretseme ka siis, kui katusel on lumi ja jää ja see hakkab sulama. Aga ta on hästi ettevaatlik. Meil on siit aknast väga toredad vaated ja siit ülevalt vahel ikka näeb, mis elu kassid katustel elavad. Ilusa ilmaga saab meil siin teha kassivaatlust.

Igor katusel 2

Ma arvan, et kõrvalhoovides teatakse, et Igor on kunstikooli kass. Siin on üks üks suur tudengikorter, mida kõrgema kunstikooli ja meie kooli inimesed üürivad ja seal on kommuun, kus on minu teada ka kasse olnud. Võib-olla käis Igor alguses ka seal. Ma tean, et siin elab praegu üks kunstnik, kes õpib ka kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja kui Facebookis oli Igori pilt, siis teatas see kunstnik, et see kass käib läbi akna minu juures! Enamik ümberkaudsete hoovide inimesi ilmselt tunneb Igorit..

Nii et Igor käib vahel ka mujal külas – kui on sobilik persoon. Aga väga kaugele ta ei lähe. Meil on üks territoorium, all on kõrgema kunstikooli skulptuuri osakond ja seal on kõrgema kunstikooli hooned. Meie oleme kutsekool ja nemad on rakenduskõrgkool ja meil on näiteks raamatukogu ühine, aga ma ei ole kuulnud, et Igor nende juures käiks. Ta on ikkagi oma valikud teinud, ta ei jõua ka igale poole.

Õppe-ja jälitustöö

Mis puudutab tundides käimist, siis mõnes tunnis käib Igor veel siiani. Eelmisel aastal olid eesti keele õpetajal hommikul kella kaheksast välismaalastele eesti keele tunnid ja kuna nemad tulid esimesena majja, siis seda tundi ta külastas. Nii et ta võttis eesti keele tundidest osa. Me mõtlesime, et küllap hakkab Igor varsti rääkima. Tal lihtsalt ei ole siiamaani midagi olulist öelda olnud!

Tundi minnes  läheb Igor klassi ja heidab kusagile laua peale pikali. Õpilased väga armastavad teda, ta on olnud neile fotomodelliks ja inspiratsiooniks. Aga tema muidugi teeb seda, mida tema tahab – ega ta siis kogu aeg paigal ei ole.

Praegu käib ta siiski suhteliselt harva tundides, ta ei kipu eriti enam kolmandale korrusele   minema, sest seal on korraga liiga palju rahvast. Kuid vahel on meil mõnel õpetajal või õpilasel koer kaasas ja koerad pakuvad talle väga huvi. Ühel õpetajal on labrador, kellest pidi saama juhtkoer, aga ta sai vigastada ega jõudnudki seda tööd teha. Ta on selline korralik ja väga hästi sotsialiseeritud koer, kes kasse taga ei aja. Ükskord ma vaatasin, et huvitav, miks Igor kolmandal korrusel kõnnib? Aga seal oli see labrador ja Igoril oli väga huvitav teda vaadata. Minu koeral käivituvad  kohe instinktid, kui ta kassi näeb, seega mina ei saa teda väga siia tuua. Vahel, kui ma siiski koeraga siit läbi tulen, siis peab vaatama, et nad Igoriga ei kohtuks. Aga kuna meil on klaasuksed ja Igor on ikka väga ülbe ja uudishimulik, siis ta muidugi ajab ennast puhevile ja vaatab.

Kasvatuslik kass mullausside asemel

On olnud ka natuke kahtlasemaid lugusid. Ükskord oli Igoril teip selja peal ja mulle tundus, et see ei olnud just kogemata sinna sattunud. Siis me rääkisime lastega nendel teemadel ja olime päris kurjad. Õpilased, kes olid tol ajal koolis, mõtlesid nende teemade üle järele. Et kui sul on keegi ja sa vastutad tema eest, siis mida sa võid teha ja mida mitte ja et see ei ole naljakas. Midagi väga hullu ju ei juhtunud, aga ikkagi. Ühesõnaga, Igor on meile olnud ka väärtuskasvatuse abiline. See on hindamatu.

Tegelikult me ju ise soovisime endale kassi. Alguses, kui seda maja veel ei ehitatud ja meil olid katusekorrusel väiksed ruumid, siis me kogusime õpilastega raha, viisime plastpudeleid ära. Meil oli mõte võtta siia mullaussid, kes kohvipaksust komposti teevad. Aga siis tuli välja, et mõnel on foobia. Siis me arutasime, milline lemmikloom võiks meil olla ja mõtlesime, et ehk võiks meil kass olla. Kuid me leidsime, et ei, kuidas me ikka kooli kassi võtame. Aga ta tuli ise. Ja minu meelest võiksid asutused palju julgemini  endale kassi võtta. Samas see on muidugi suur vastutus ja mõnele loomale see sobib ja mõnele ei sobi. Igorile kindlasti sobib. Kui kass tuleb, siis tuleb ta vastu võtta!

 

23. oktoobril 2013 Tartu Kunstikoolis

………………………………………………………………………………………………

Igori juures saab õppida:

DEKORAATOR-STILISTI,

TRÜKIMEEDIA KUJUNDAJA-KÜLJENDAJA,

3D-MODELLEERIJA-VISUALISEERIJA ja

ILLUSTRAATORI erialal.

Vaata lisaks http://art.tartu.ee/

 

%d bloggers like this: