Tag Archives: kassi kaelarihm


Muuseumikass Gutenbergi lugu

Lemmit Kaplinski räägib Trükimuuseumi kassist Johannes Gutenbergist.

Tuli kass, muidugi omal soovil

Trükimuuseumil on küll ainult üks kass, Johannes Gutenberg, aga temast jagub juba päris paljuks. Nagu kõik kassid, otsustas ta ise, et aeg on küps tulla ja meid kodustada.

See oli veebruaris 2012,  kui ta oli ukse taga ja ütles, et nüüd ta siis tuleb. Mina laiutasin käsi ja ütlesin, et no selge siis. Tegin talle sööginurga ja nii ta tuli. Oli näha, et ta oli kodustatud, sest ta oskas kohe liivakasti kasutada. Ja nii tulidki mõned kuud hiljem välja tema päris omanikud, siit mõnisada meetrit Kastani tänavat mööda edasi. Aga kuna neil kaks kassi juba oli, siis nad leidsid, et las ta siis jääb meile. Me olime temast juba teinud muuseumi maskoti ja maksnud kaks korda kinni tema äratoomise kasside varjupaigast.

Alguses ei olnud tal kaelarihma. Tema iseloom on aga selline, et ta on nõus, et me talle siin süüa anname, kuid ülejäänud osas on ta omaenda peremees. Ja kuna tal ei olnud kaelarihma, siis sattus ta varjupaika. Kui see esimest korda juhtus, siis me lihtsalt ei osanud kusagilt otsida. Lõpuks ma helistasin varjupaika ja seal ta oligi, Seli nime all.

Gutenbergil on nüüd  kontaktandmetega kaelarihm

Gutenbergil on nüüd kontaktandmetega kaelarihm

Aga varjupaigas tehti temaga igasugu vajalikke protseduure ja nüüd on ta siis endine isane kass, mis on seda tüüpi loomade puhul väga oluline. Ma ei tea, milline tema iseloom päris kiisuna oli. Kui ta meile tuli, oli ta juba pooleaastane, selline piimast juba võõrutatud. Gutenberg ei ole ilmselgelt „kaminavaibakassi” iseloomuga. Tegelikult on ta selline suhteliselt kuri loom. Ta lubab endale süüa anda ja kui ta on heas tujus, siis ta lubab ennast natuke paitada, aga ta võib mingi hetk ka ümber otsustada. Haiget ta otseselt ei tee – ta lihtsalt mängib väga elavalt.

Territoriaalne kontroll

See, kui palju ta muuseumis aega veedab, sõltub väga palju aastaajast. Talvel ta lihtsalt mujale ei lähe – meil on siin hea ja soe. Ta põõnab tavaliselt kõige kõrgema riiuli otsas, kust keegi teda kätte ei saa. Seal on vanade raamatusisude kast, kus tal on pesa. Kui ta magada ei taha, vaid tahab näidata, kes on n-ö peremees, siis kohe muuseumisse sisse astudes esimese asjana astud sa kassi peale. Sellepärast ongi muuseumi uksel see silt: “Beware of the cat” (ingl. k. “Ettevaatust, kass!”). Ukse ees on ta, nagu kõik kassid, kõige käidavama koha keskpunktis.

Ma ise püüan alati meeles pidada, et kass on tiigri sugulane, ta on kiskja, tal on oma territoorium, mida ta peab valvama. Seega on täiesti loogiline, et ta peab olema kohas, kus tal on kõigest ülevaade. Seda muuseumi tunnistab ta väga oma kohana ja on kohutavalt solvunud, kui siia mõni teine loom tuleb. Meie ühel töötajal on koer ja paaril vabatahtlikul oli koer … teisi kasse ei ole siin veel olnud. Kui koer siseneb, siis on näha, et kass on sellest väga häiritud. Ta on tegelikult kohutav argpüks ja kiusab ainult neid, kes on temast selgelt nõrgemad. Aga kui tuleb mingisugune tundmatu haukuv asi, siis ta pageb kusagile nurka ja jälgib sealt õnnetu näoga. Pärast vaatab ta kõigile sellise „kuidas-te-võisite-seda-mulle-teha“-näoga otsa. Nii et jah, see muuseum on tema territoorium ja ilmselt mingid tükid siin majas veel.

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Kui muuseumi uued vabatahtlikud tulevad või kui kontoris võõrast rahvast liigub, siis Gutenberg uurib alati järgi, kellega tegemist on – kes see tema maa peal liigub. Aga kui ta on selle selgeks teinud, siis ta ignoreerib neid täpselt samamoodi nagu kõiki teisi inimesi.

Milleks inimesed kasulikud on

Gutenbergi lemmik on see, kes tuleb hommikul esimesena, sest see inimene annab talle süüa. Siis ta räägib väga elavalt. Ja kui uued inimesed ei tea, kus söök on, siis ta näitab ise. Hommikuti on ta siis suuteline ennast kokku võtma ja ennast isegi jala vastu nühkima, et tänane kelner ikka süüa annaks.

Kui muuseumis on külastajate grupid, siis hoiab Gutenberg targu veidi eemale. Aga kui on võimalik, siis ma püüan sättida nii, et ta ei saaks plehku panna, kui lastegrupid on tulemas. Püüan natuke ettevaatlikumalt ust kinni panna ja lahti teha. Lastegruppidele on ta väga hea meelelahutus. Meie õpitoas-muuseumis tekib paratamatult selliseid hetki, kui peab sabas seisma ja neil, kes seisavad ja ootavad, on natuke igav. Siis saavad nad kassiga mängida. Kui nad püüavad teda kiusata või kui mitu last korraga üritab kassile pai teha, siis… noh, Gutenberg on selline suhteliselt kurja iseloomuga, nii et ta paneb lapsed kiiresti paika. Alguses laseb ta ennast mõned korrad sügada ja siis, kui seda teevad viis inimest korraga, siis käib kräuh! ja ongi kõigil distants olemas.

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et Gutenbergi lemmikmäng on väga-väga vägivaldne. Ta ei ole vist ainus selline kass maailmas, aga minu jaoks oli see üllatus – minul ei olnud ühtegi sellist varem olnud. Talle kohutavalt meeldib see, kui sa paned ta kasti ja kastil kaane enam-vähem kinni ja siis hakkad näpuga sinna sisse sorkima. Siis ta istub seal ja püüab su kätt niimoodi õngitseda. Alguses ma arvasin, et ta on võib-olla kuri ja tahab välja saada, aga kui siis kast lahti teha, siis ta istub seal hoops sellise õnnetu näoga. Ja kui tõstad kassi kastist välja, siis ta hüppab sisse tagasi ja ootab, et saaks jälle mängida. Kastil peab kas olema väike ava kas üleval või siis nagu banaanikastil, külje peal käeavad. Ta ei tea, kust see sõrm parajasti tuleb ja siis tal on jube põnev. Seda mängu saab ta lastega väga hästi mängida.

Keegi sedasi viga saanud ei ole, sest Gutenberg ei aja küüsi päris välja, vaid ta ikkagi mängib. Seal on selge erinevus – ma olen ka kaklevat kassi näinud. Näiteks kõige lihtsam on see, et kui sa teda käega surkima lähed, siis ta haarab esikäppadega kinni ja tagakäppadega hakkab „soolikaid välja kiskuma“. Tagakäppadel ta aga üldse küüsi välja ei aja.

Veel on väga huvitav see, et Gutenberg sisuliselt ei nurru. See-eest räägib ta kõigile sellest, kui tühi tema kõht on. Siin majas on ainult üks inimene, kes väidetavalt on teda vaikselt nurrumas kuulnud. Lisaks muuseumile on tal teine söögikoht siiditrükistuudios ja sealsel perenaisel on päris hea suhe kassidega. Ta on ainuke, kes võib selle kassi sülle võtta ja kass ei tahagi kohe plehku pista.

Ja teine olukord, mille puhul Gutenberg inimestega suhtleb, on see, kui ta on mõne saaklooma murdnud. Siis ta tuleb neid uhkelt demonstreerima. Hiirte peale me muidugi patsutame teda ja ütleme “tubli!”, aga ta kipub ka põõsast linde võtma. Tema jaoks on veel segane see, miks ta osade loomade eest saab kiita ja osade eest mitte.

Kas trükivärv süüa sünnib?

Mis puutub Gutenbergi ja trükivärvi, siis alguses ta ei teadnud mis on mis ja siis ta maitses kõik järgi ja toppis oma käppa igale poole. Siin-seal on veel siiani trükivärviga tehtud kassi käpajäljed laiali. Aga ta õppis väga kiiresti – ega kass ei ole rumal. Kiskjad jäävad ellu just sellepärast, et nad hoolega valivad, mida nad söövad. Ma arvan, et Gutenberg maitses igasugused vedelikud korra ära – midagi otseselt mürgist neis ainetes ei ole – ja sai aru, et see kleebib keele suulakke kinni, ei tasu. Käis ja turtsus päev otsa ja nüüd on hästi. Ta teab, kus on tema söök ja kus on need asjad, mida ta ei puutu. Nii et keemiaga tal nüüd suhted puuduvad.

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Masinatega on sama asi. Ta on läbi vaadanud kõik need masinad, mis meil on, aga kui meile tuuakse mõni uus masin või kui kasutame mõnda, mida me tavaliselt ei kasuta, siis ilmub ta kohale ja hoiab silma peal, mis tema „džunglis“ toimub. Kõige lahedam asi oli suur plakatimasin, päris ruumi tagaotsas. Neli ja pool tonni, kolm korda kaks meetrit. Kui me sellega midagi trükkisime, siis ta üks hetk ronis selle masina sisse. Plakatimasin on hästi lihtsa ehitusega, seal ei ole mingeid selliseid osasid, mis tulevad ei tea kust ja kuna seda aetakse käsitsi ringi, siis toimub kõik väga aeglaselt. Ja Gutenberg siis istus ja vaatas niimoodi mõtlikult, kuidas masina osad liiguvad.

Sisekord ja elu õues

Selles mõttes sobib Gutenberg Trükimuuseumisse suurepäraselt, et tal on selgelt elav huvi siinsete tegevuste  vastu ja lisaks on ta ka väga oluline distsiplineeriv faktor. Sest kui sa jätad oma puhta ilusa töö lahtiselt kusagile laua peale vedelema, siis on suur tõenäosus, et seal on kas kassi käpajäljed peal, või on Gutenberg lihtsalt tulnud väljast poriloigust ja ennast nätsti sinna pikali visanud ja püherdanud. Seda on juhtunud ja üldiselt see mõjub inimestele väga positiivselt, kui nad näevad, et kui sa ei pane tööd ära, siis juhtub selline asi. Järgmisel hetkel on kõik asjad õiges sahtlis.

Magus uni töölaual

Magus uni töölaual

Millegipärast vihkab Gutenberg südamest pastakaid. Kui jätta külalisteraamatu kõrvale pastakas, siis ta togib seda seni, kuni see kukub põrandale ja siis ta lükkab pastaka ukse ette, täpselt niimoodi, et sa sellele peale astuksid. Lugematu arv pastakaid on niimoodi hävinud.

Aga rohkem lemmikmänguasju tal ei ole, pigem on tal raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad. Küll aga käib ta üle maja igal pool ja teeb igasugust sigadust. Üks tema lemmiknumbreid on see, et ta ronib kusagilt katusele – keegi ei tea, kust, kasside asi – ja siis teeb nägu nagu ta ei saaks sealt enam alla. Meie majas on kolmandal korrusel hostel ja niimoodi satub Gutenberg hosteli akna taha ja teeb seal sellist õnnetut kassinägu. Ja hosteli külastajad loomulikult lasevad ta sisse ja siis ta aeg-ajalt meelitab nad endaga alla muuseumisse. Selle vastu mul ei ole midagi!

Meil on suur maja ja muuseumist käivad inimesed kogu aeg läbi, nii et kassi liikumist majas piirata on täiesti lootusetu. Meil on igal pool sildid, et ärge laske kassi välja, aga see on hoopis sellepärast, et inimestele meeldib, kui nad tulevad ja siin on mingid reeglid. Siis inimesed tunnevad, et nad saavad ka kuidagi midagi ära teha ja aidata kaasa sellele, et oleks kord ja süsteem. Muidu meil muuseumil üldse reegleid ei ole – kõike võib puutuda ja kõike võib teha.

Ära lase kassi välja!

Ära lase kassi välja!

Alguses me püüdsime kassi majas sees hoida, aga see lihtsalt ei tule välja. Ma tean, et linnakassidel on see probleem, et nad lõpuks jäävad kõik auto alla, aga ma arvan, et seda kassi toas hoida oleks loomuvastane. Tal on õigus elada siin linnas ja tal on siin söök ja arstiabi ja kõik sellised asjad. Ja siiamaani on ta  selle koha pealt suhteliselt tubli olnud. Õnneks Kastani ja Riia tänavale, kus on suur liiklus, ta ei lähe. Tema lemmikkoht on Hurda park. Sealt ma saan põhilise osa kõnedest, et keegi on ta leidnud. Väljas ta on inimestega suur sõber – tuleb ligi, nühib, ronib sülle. Kui muuseumirahvas teda väljas kohtab,  siis ta tunneb meid ära, noogutab viisakalt ja läheb ajab oma asju edasi. Kuid teda saab alati söögiga meelitada.

Agarus ja kuulsus

Ükskord oli nii, et vaatasime, et Gutenberg lonkab ja selgelt oli näha, et tema alakehal oli midagi viga. Kaks mõtet oli – et ta on kas kusagilt löögi saanud või siis on tuletõkke rauduste vahele jäänud. Meil oli suur paanika ja mure ja siis me läksime ja lasime röntgeni teha, et näha, kas midagi on päris katki. Tuli välja, et ta oli terve linnu alla kugistanud! See oli talle kõhtu kinni jäänud ja siis ta käis ja tegi sellist õnnetut nägu. Ja meie kõik muretsesime.

Arst käskis talle mingit inimeste lahtistit anda ja siis sai päris kurjalt seda talle süstlaga suhu pritsitud. Siis ta luukas paar päeva õnnetult ringi ja mina sisisesin kõvasti tema peale, et väga inetu on niimoodi: esiteks linde murda ja teiseks siis neid mitte korralikult läbi närida. Ma loodan, et ta on nüüd õppinud. Kuid ta on tõeline jahimees. Ta võib lõputult seda põõsast passida. Varem olid meil majas hiired ka, aga neid ei ole enam ammu. Igasuguse püüdmise koha pealt on ta liigagi agar.

Aga tema põhiline kasu muuseumi jaoks on ikkagi see, et Gutenberg meeldib inimestele. Päris palju on selliseid külastajaid, kes tulevad ja küsivad, et kus teil see kuulus kass on. Kõik, kes on kuulnud sellest kohast, loodavad kassi ka näha. Kes ei ole kuulnud, nende jaoks on ta üllatus. Meil on ka mõned sellised püsikülastajad, kellel on iga kord tema jaoks midagi kaasas. Au ja kuulsust on ta meile juba päris palju toonud. Tema pilt on avaldatud koguni Austraalia Vabagraafikute Liidu ajakirjas.

15. juuli 2013, Tartus, Trükimuuseumis

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Külasta Trükimuuseumit: http://www.trykimuuseum.ee/

Saa sõbraks Gutenbergiga: https://www.facebook.com/gutenbergthecat

Vaata ka: http://www.tartupostimees.ee/1153192/tublid-tooloomad-rabavad-mitmel-rindel

%d bloggers like this: