Tag Archives: kassid ja uksed


Rohelise aia loomad

KoertegaElvas kõrgete kuuskede vahel ilusas suure aiaga vanas majas elavad Mariann, Kaspar, Regina, Rainer, Roosi ja Emmi. Veel elab seal salapärases aias ja selle ümber palju teisi loomi ja linde. Kanad, haned… aga ka varesed, tuhkrud, rebased… Kassikirjade külaskäigu ajal hakkab väljas suvi parajasti lõpule jõudma. Mõned sõbrad, kellest meie loos juttu tuleb, on loo ilmumise ajaks juba läinud üle vikerkaaresilla. Mõned sõbrad, nagu punane kass Benji, on vahepeal juurde tulnud.

Köögis on mõnus. Mariann räägib lugusid ja teised aitavad kaasa.

Sel ajal veel pere ainuke kass Roosi tunneb ennast vabalt ja näppab juhuse avanedes ning pererahva ja külaliste ahhetuste saatel võileivatordilt singirulli. Mis seal ikka, järelikult on hea sink – kass ongi parim kvaliteedikontroll. Kui sink oleks ohtra sojaga, siis kass seda lihtsalt ei sööks.

Tulemised

Mutt tuli meile Tallinnast Kassiabist ja Juuli Kasside Turvakodust. Mutile oli juba  hoiukodus pandud nimeks Mutt ja ta jäigi Mutiks. Selline ilus must kass. Juulil ei olnudki alguses nime, aga ta sai oma nime nii, et mul oli lapsepõlves kass Julius, kes oli samuti punane. Ja Juuli oli siis Julius II ehk Juuli. Aga paistab, et seda nime ma enam ei kasuta, sest mõlema Juliusega läks halvasti. Mis veel nimedesse puutub, siis Juuli oli vahel ka Juula ja Noorem Tõhk ja Muti hüüdnimed olid Totu Kuul ja Vanem Tõhk.

V2ikeMutt

Muti oli meile tulles juba paarikuune, teda oli ema juba õpetanud. Ma veel ootasin teda, ta sai enne vaktsineeritud ja ta sai oma ema juures olla. Tema oli juba ikka valmis uude koju tulema. Aga Juuli oli meile tulles väga väga väike. Ma toitsin teda, õpetasin teda isegi piima lakkuma – panin näpu piima sisse ja siis nina peale. Sellega oli igavene tegu! Mutt oli emane steriliseeritud kass ja ta hoidis Juulit väga. Ta oli siis paariaastane, kui Juuli tuli. Juuli oli isane kass. Mutt ise oli kassipojana äärmiselt aktiivne. Me kutsusime teda möllu-Mutiks.

Nii et kõigepealt saime me endale Muti ja siis nägin ma Kasside Turvakodu lehel pilti Juulist, kes oli alles kassipoeg. Juuli ja tema õed-vennad olid leitud mingist tühjast majast. Kõigepealt otsiti neile hoiukodu, aga mina muidugi armusin ära ja võtsin ta endale. Kui ta tuli, siis ta alguses oli ikka väga hädine, sest ta ei olnud vist kuud aegagi vana. Siis ma pissitasin teda – käisin temaga iga tunni aja tagant poti peal – nagu oma lapsega. Ta magas mul siin kaela peal. Ma tegin talle alguses pesa, aga ta hakkas seal näuguma. Ja kuna ta oli nii väike, siis ta magaski mul siin kaela peal, lõua all. Ja isegi kui ta oli juba suur, siis toppis ta ikka pead mulle lõua alla. Nagu sall ümber kaela. Nii me siis koos magasime. Kallis väike kass.

Juuli_1

Hiljem tuli meie juurde ka Roosi, tema nimi oli tegelikult Okasroosike. Alguses tuli ta lihtsalt meie juurde hoiukodusse, ühe kauge sugulase käest, kes enne oma surma tõi kassid minu juurde. Roosil oli vennake ka, Lumivalgeke, tema läks uude koju, aga kahjuks juhtus temaga varsti õnnetus. Tagantjärele ma mõtlen, et ma oleksin pidanud nad mõlemad endale jätma, nii Roosi kui ka Lumivalgekese. Aga tol hetkel oli mul juba kaks kassi.Roosi 6

Kuna Roosi oli alguses meie juures ainult hoiukodus, siis ta läks vahepeal meilt uude koju, aga seal koheldi teda halvasti. Ma pidasin selle koduga ikka ühendust, sest mulle tundus, et seal ei olnud kõik korras. Ja ma tõingi ta lõpuks sealt ära. Nad ütlesid, et ei taha teda enam, et võtke oma kass ja minge. Ja pärast tuligi välja, et teda oli seal löödud. Kui ta siis uuesti meile tuli, oli ta omadega täiesti läbi. Kartis kõiki mehi, isegi Kasparit.Triibuline

Meil oli vahepeal veel ka Maali, kelle me saime Tartust, ühe naise juurest, kellel oli palju kasse. Me panime talle nimeks Lihtsalt Maria. Alguses mõtlesime ta endale jätta, aga tal tekkisid Mutiga probleemid. See oli enne Roosit. Nüüd on Maali Põlva kass. Põlvas pandigi talle Maali nimeks. Maalile tuli ükskord rebane kallale, aga tal õnnestus lahti rabeleda. Selline edulugu siis. Ja ta paranes ära, kuigi seda puretud külge ta hästi ei taha lasta puutuda. Me käisime temaga veel arsti juures ka, tegime igaks juhuks kõik vajalikud süstid ka ära.

Maali on hea kass, selline paksuke. Ta hoiab väga Kaspari ema. Ja ta on ka laste vastu väga sõbralik. Maali käib ka keldris hiiri püüdmas, aga ta tahab, et keegi temaga keldrisse kaasa tuleks. Ja kui ta aknast tahab sisse tulla, siis ta koputab aknale.

 

Kes ei mõistnud lugeda…

Kuna Juuli oli nii väike ja hädine, hakkas Mutt teda õpetama. Igal hommikul kuni Juuli kolmekuuseks saamiseni, nii kella kümne paiku, mängisid ja harjutasid nad köögis päikselaigus kaklemist. Ja hiljem tulid jahipidamise õppetunnid: kõigepealt toodi talle surnud lind, seejärel, kui Juuli juba paarikuine oli, tõi Mutt vigastatud linnu ja lõpuks õnnestus Mutil kuidagimoodi tuua isegi täiesti vigastamata, kuid šokis lind, kes siis lendas siin ringi! Meie muidugi saime selle linnu kätte, võtsime ära ja viisime õue. Aga Mutt oli meie peale VÄGA vihane. Tohutult vihane. Me ju segasime tema õppetükile vahele.

Veel õpetas Mutt Juulit katuselt alla hüppama. Kõigepealt viis ta Juuli madalama katuseääre peale ja hüppas esmalt ise. Siis ootas ja vaatas, aga Juuli ei hüpanud, ainult kisas seal üleval. Mina juba vaatasin, et ei, võtan kassikese alla. Mutt läks jälle katusele ja näitas uuesti, kuidas hüpatakse. Ootas veel natuke, aga Juuli ikka kisab. Mutt ajas ta siis käpahoopidega katuseäärele ja hüppas uuesti. Lõpuks me võtsime ikkagi Juuli alla, sest kuidas sa jätad kassipoja katusele nutma! Aga see loomulikult jälle ei meeldinud sugugi Mutile. Toda õppust korraldati seal ikka mitu korda, aga ega Mutt ei suutnudki Juulile hüppamist selgeks õpetada.

Mutt Kaelarihmaga

Selline õpetamine kestis seni, kuni Juuli sai kolmekuuseks. Siis lõpetas Mutt tema õpetamise ära.

 

Teraapiakass Mutt

Mutt pani mind uskuma teraapialoomade olemasolusse. Ta oli väga minu kass, käis minu peal magamas. Ma õpetasin ta välja, et kui mul selg või kael valus oli, siis ta tuli mulle sinna peale magama ja mind soojendama. Ta kohe nurrus niimoodi. Mul oli vahepeal päris palju kõrvapõletikke ja miski ei aidanud. Mutt aga käis mul kõrva soojendamas, magas seal peal kuni kõrv saigi terveks. Mõni loom tunnetab haigeid paremini ja Mutt oli just selline kass. Ma olen ka Roosit püüdnud  õpetada, aga tema ei ole ise päris terve ja ta ei suuda seda energiat niimoodi edasi anda. Teda me peame ise koore ja pasteediga poputama.

 

Grillmeistri trikid ja muu söögipoolis

Põlvas oli meil enne Maalit kass, kes elas 22-aastaseks. Tegelikult lõpuks enam keegi ei mäletanudki, kui vana ta on. Tema nimi oli Vana Raibe. Tema sõi isegi pitsat. Läks kõige tomati ja sibulaga. Ükskord suitsutasid naabrid kala ja Vana Raibe läks ja püüdis sealt ühe. Tuli koju, kala oli vaata et pikem kui kass, aga ta vedas selle ikka koju. Ja siis sõi ja oksendas vaheldumisi. Ja Vana Raibe varastas karaskit ka. Karaskile pandi taldrik peale ja mindi ise köögist ära, aga pärast oli karaski krõbe äär ikka kõik ära näritud.

Kõikide kasside seas on väga populaarne olnud hapukoor. Kohvikoor ka, kuigi Mutt sõi seda vähem. Singid ja vorstid ka, kuigi ainult kindlad sordid, sellised, millel on korralik lihasisaldus.  Mingit sojaplöga üks aus kass ei söö!

Roosi on meil väga peene maitsega, tema püüab nii konni kui ka nahkhiiri. Mutt oli rohkem selline asjalik kass, tema sõi linde. Ja ta tõi meile ka linde. Ükskord juhtus nii, et me grillisime liha ja andsime talle ka. Järgmisel hommikul oli meile lind grilli peale toodud! Ta ikka hoolitses meie eest.

 

Kassid, koerad ja hierarhia

Kassidel on olnud üsna selge hierarhia. Lühikest aega olid kassid kolmekesi ka. Juuli ei teinud eriti Roosist välja, ma ei mäleta, et neil oleks probleeme olnud. Tema oli kõigiga sõber. Ja Mutt oli küll nõus Juuliga, aga Roosiga ei olnud. Roosi tuli meile juba täiskasvanuna ja neil tekkisid mingid territoriaalsed probleemid.

Mutt oli väga domineeriv, ta teadis oma väärtust ja peksis Roosi toidu juurest minema. Kõigepealt sõi ta ise, see tähendab sõi ära nii enda kui ka Roosi toidu. Ja kui siis Roosile midagi jäeti, siis võis Roosi välja tulla ja ka süüa. Me küll proovisime panna nende toidu eraldi, isegi eraldi tubadesse, aga see ei aidanud eriti. Vahel tegi Mutt isegi nii, et kui Roosi sõi, siis Mutt kõndis tigedalt ringi ja valvas ning tekitas stressiõhkkonda.

Pärast seda, kui Mutt ära kadus, armastab Roosi süüa nii, et ta on mul siin selja taga.

Emma ja Hera KohtumineMeie kahe bernhardiiniga, Emmi ja Heraga juhtus samamoodi nagu Muti ja Juuliga. Mõlemad koerad on küll emased, aga Emmi on vanem ja Emmi lapsendas Hera. Ja see on siiani nii, kuigi nüüd on mõlemad juba täiskasvanud loomad. Hera on nii laisk, et Emmi isegi peseb teda!

Koertega said Mutt ja Juuli hästi läbi. Muti kasvas Emmiga koos, nad tulid meile paarikuiste vahedega ja nad olid koos n.-ö kutsikad. Mingeid probleeme ei tekkinud. Ja Heraga ka mitte. Juulil ei tekkinud ka probleeme. Ma mäletan, kui Juuli tuli meile kassipojana ja ma panin ta siia ahju peale ja kui siis koerad tuppa tulid, siis ta oli esialgu nagu väike karvapundar. Aga ta kohanes väga ruttu. Kõik olid oma loomad. Koerad ei teinud neile midagi. Ka Roosi ei karda nüüd enam koeri. Alguses ta pelgas neid, eriti Herat. Emmile sai ta vastu nina anda, sest tema pani oma koonu ettevaatamatult maha.

 

Tants, trall ja suhted naabritega

Juuli ja Mutt mängisid kogu aeg, nii omavahel kui ka meiega. Jõulude ajal ei saanud me isegi kuuse külge ehteid panna, sest kassidel käis ümber kuuse kogu aeg mingi sõda. Kuusk sõitis mööda tuba.

Ja meil on koertega ka naljakaid juhtumeid. Kui meil oli puitaed, siis Hera jooksis naabri kassi järel niimoodi läbi aia, et aeda tuli bernhardiini-kujuline auk. Nagu multifilmis! Ükskord ajasid koerad naabri kassi nurka ja meie koer oli siis veel väike, näitas, et ma tahan mängida, pani pea alla ja tõstis saba üles ja järgmiseks oli kass kahe käpa peal püsti ja koer saigi küüned ninna.

Naabrinaine toidab kasse ja aias on väike auk ja koerad on siis kohe läbi augu ninapidi kassitoidu juures.

Kunagi oli naabritel selline väike valge koer nagu tolmuhari. Tema ei sallinud Mutti. Aga Mutt käis muidugi kogu aeg naabri aias ka ringi. Ükskord ma nägin naabri aiast, kuidas see väike valge muudkui klähvis Muti peale ja Mutt alguses vaatas, siis ajas kõrvad lidusse ja tõstis saba püsti ja kui ta siis hakkas seda koera taga ajama. Koer jooksis kiljudes ees ja kass nagu tabamatu tasuja hääletult tal järel. Kusjuures kass oli ise umbes sama suur kui koer.

Minu vanemate kassi Mustikaga on ka üks lugu – ükskord õhtul kakles ta võõra kassiga ja vaenlane aeti põgenema. See ronis kõigepealt puu otsa. Mustikas ronis muidugi järele ja siis oli varjuna näha, kuidas võõra kassi saba ripub puu otsast alla. Mustikas võttis hammastega sabast kinni ja sikutas, aga ega teine kass rumal ei olnud, vaid pissis selle peale talle pähe. Ja muidugi lasi Mustikas selle peale sabast lahti! Kõik see nägi välja nagu varjuteater.

 

Pehmed padjad ja aurusaunad

Mutt magas väga tihti minu juures, aga ka laste juures. Ja vahel ka riidehunnikus. Ma võisin ju talle pesa teha, aga ega ta seda ei tahtnud. Tema pidi saama ikka ise valida. Üldiselt nad magavadki seal, kus nad tahavad.Roosi_2

Aga Roosile tegin ma täitsa oma padja ja talvel Roosi isegi magas selle peal. Padi on nüüd natuke karvane ka! Kusjuures padi tuleb panna radiaatori äärde, et ta padja peale ronides saaks panna selja vastu radiaatorit. Nagu vana inimene. Veel meeldivad Roosile magamiskohana riidekastid. Ja talvel ronib ta tekkide vahele ka. Suvel magab ta vahel ka riiuli peal või korvis. Roosile tegime me vahepeal sellise pesa ka, et panime vana kampsuni kaussi. Teine võimalus on see, et ta käib dušinurgas põrandakütte peal magamas. Ja muidugi vihkab ta jubedalt seda, kui keegi on põranda märjaks teinud.

Põlva Vana Raibe, see 22-aastane, magas saunas. Meil oli seal saunaahi, mille küljes oli ka veepaak. Ükskord pani vanaema saunaahju küdema ja ahi läks ikka juba päris kuumaks. Siis äkki tuli vanaemale meelde, et vesi jäi sisse laskmata! Ta võttis vooliku ja hakkas vett laskma ja esimese asjana lendas paagist välja natuke auru ja järgmise asjana lendas sealt välja kass, kes oli seal rahulikult maganud. Kassid taluvad ikka päris kõrget temperatuuri. Roosi ka – meie esikuaknal on üks ruut puudu ja tema läheb kahe akna vahele magama. Isegi kui väljas on juba üle 30 kraadi ja me ise oleme juba poolsurnud, hautab tema ennast seal kahe akna vahel.

Vana Raibe magas vahel ka diivaniseljatoe peal. Ja kui ta juba päris vana oli, siis ta magas, magas ja kukkus lõpuks sealt alla!

Vahel magasime me kõik ühes voodis. Kõigepealt muidugi kaks koera, ja siis meie ise kuidagimoodi seal ja siis veel kassid meie otsas. Ja kuskil nurgas olid veel ka lapsed. See oli kohutav – niimoodi ei saanud ju keegi välja magada. Aga lastele ja loomadele see väga meeldis. Ma olen tähele pannud, et kui bernhardiinisuurune koer kaisus magab ja sa paned silmad kinni, siis on tunne nagu inimene hingaks, sest neil on täpselt sama hingamise rütm. Ainult ta on muidugi väga karvane, täitsa teki eest.

Hommikuti ajab meid üles Roosi. Karjumine kostab välisukseni. Ja kui temal ei õnnestu, siis ta ajab koerad ärevaks. Ja nemad siis käivad ja ähivad ja Kaspar ärkab selle peale kindlasti üles.

 Mutt_3

 

Sõda söögi pärast

Maali ei salli koeri. Tema nimelt peab oma toitu koerte eest kaitsma, kui koerad Põlvas on. Sest koertel on tuppa tulles esimene asi kassi toidukauss tühjaks süüa. Ja pärast sööb igaüks oma. Aga Maali istub toidukausi kõrval, teeb kurja nägu, susiseb ja vahepeal virutab käpaga. Nagu lohe kaitseb oma varandust. Niipea kui koerad tulevad, nii võtab tema kausi kõrval positsiooni sisse. Kui koeri ei ole, siis ta on rahulik.

Hera on selline, kes sööb kõik ära, mis kätte satub. Ükskord ma jätsin hapukoorepaki lauale ja kui tagasi tulin, oli see kadunud – Hera sõi hapukoore kõige pakiga ära.

Heraga oli ükskord nii, et hakkasime Põlvast tulema, vanaema tahtis lastele kaneelisaiu kaasa teha ja käib ja otsib, kus on tainas. Ise mõtleb: ma nagu oleksin taigna juba valmis teinud ja lauale rullinud… aga kus ta siis on? Ja oligi nii, et kaks kilo tainast läks laua pealt kõige täiega ja minuti jooksul. Me oleme ainult üks kord näinud, et Heral on kõht täis – see oli siis, kui vanaema söötis talle potitäie putru pekiga.  Pandi puder koertele ette. Emmi tuli ja vaatas, et mina seda küll ei söö ja läks minema. Hera aga pistis oma portsu kinni ja veel poole Emmi omast ka. Siis ta enam ei jõudnud, läks tuppa ja viskas sinna selili, neli käppa taeva poole. Puder hakkas veel kõhus paisuma ka ja lõpuks ei saanud Hera enam hästi püstigi ja oli nagu bernhardiinikujuline pall. Enne Põlvasse minekut tundub, et nad just kui nälgiks meelega, sest Põlvas saab head toitu süüa. Meie anname ju lihtsalt  krõbinaid, aga Kaspari ema teeb neile kaks korda päevas süüa, kaerahelbeputru lihaga. Kuid see ei loe – kassitoit süüakse ikkagi kõigepealt ära.Hera

Bernasid tuleb tagasi hoida, muidu nad söövad ennast surnuks. Hera on ära söönud isegi kanade jõusööda. Ma olen kuulnud isegi bernhardiinist, kes sõi jope ära. Käis operatsioonil, lõigati jope välja ja koju tulles oksendas veel paar sokki ka välja.

 

Üks kõigi, kõik ühe eest ja üheskoos vallutajate vastu

Meil elavad siin läheduses varesed. Nad elavad naabri aias suure männi otsas, neil on seal pesa. Ükskord ajas Mutt vareseid taga. Kuigi vares teda vist eriti ei kartnud, läks lihtsalt eest ära. Ega varesed ei julge vastu ka hakata, sest selle vastuhakkamisega on nii, et kui vastu hakkad, siis tuleb teiselt poolt kaks koera ja sinu vastuhakkamised on igaveseks hakatud. Koerad alati toetasid meie kasse kõigis ettevõtmistes. Ikka nagu üks pere ja tiimitöö. Ja meie koerad siiamaani varitsevad vareseid, nad ei salli vareseid neid üldse. Ükskord tulin õhtul pimedas koju ja ootamatult tuli üks koer haukudes mulle vastu. Ja kui kõrvale pöörasin, siis hüppas teine põõsastest välja. Sama taktikat kasutavad nad vareste hirmutamiseks ka.

Varesed varastavad meie kana- ja hanemune, meie leiame ainult koori. Nad toksivad nokaga muna sisse augu ja joovad muna ära. Ja me oleme näinud ka seda, kuidas vares lendab munaga minema. Raske oli küll ja ega suurt vahet varese saba ja koera lõugade vahele ei jäänud. Hanemune nad siiski ei jõua ära viia, need on raskemad ja need tehakse lihtsalt katki ja süüakse ära. Aga kanamuna nad võtavad jalgade vahele ja viivad ära.

Kuid huvitav on ka see, et kõik ümbruskaudsed linnupesad on meie loomade karvadega vooderdatud. Me oleme näinud mahajäetud linnupesi, mille voodriks on äratuntavalt bernhardiinikarvad. Ja kui me koeri kammime, siis linnud kaklevad kevadeti nende suurte karvatuustide pärast, et kes saab ehitusmaterjali endale. Nad vooderdavad koerte aluskarvaga oma pesi.

Kass ja HanedÜldse on meil elu nagu metsas. Ükskord tungis tuhkur hanele kallale, me vahetasime siis just aeda. Hani läks aia alla  ja tuhkur ei saanud teda kätte, kuid hani sai siiski viga. Ja siis me ravisime teda briljantrohelise antibiootikumiga, mis meil muidu on kasside haavade ravimiseks. Sellega ravitakse meil kõiki. Ja see haige hani magas meil siis dušinurgas.

Teinekord näris tuhkur end läbi seina kanalasse. Hakkas veel vastu ka, kui me teda kanalast välja ajasime. Me kartsin tookord väga kasside pärast, sest tuhkur võib ka kassi kätte saada. Ta ronib ju hääletult puid mööda. Kassist pareminigi veel. Koerad ei saa teda ka kätte, ta on liiga kiire.

Meil on siin nii palju loomi, et loomalood lähevad omavahel segi!

Ühe väikese džungli isand

_MG_6531 (2) (1)

Prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis! – nõnda võtab aednik Katrin Mäeots lühidalt kokku Tartu Ülikooli Botaanikaia kassi elu.

Esinduslik Vanamees

Ilmus kass – ilma irvituseta

Vanamees ei ole võetud kass. Ja ta ei ole ka mitte esimene kass, kes Botaanikaaial on olnud. Nad on ikka ilmunud niimoodi, et ilmselt on keegi kassi maha jätnud ja ta on leidnud tee siia… Kassid on alati ise tulnud, lihtsalt hakanud meil käima. Kuna nii Tiiu [Tiiu Tõnson, Botaanikaaia vanemaednik] kui mina peame kodus kassi ja meil on töötajate seas veel palju kassisõpru, siis oli see nii, et Tiiu hakkas neid söötma siin tasapisi. Vanameest me esialgu isegi ei söötnud – vaatasime, kes ta on ja kus ta käib.

Aga lõpuks ta jäi ikka meie juurde. Tiiu hakkas talle lõpuks süüa panema ja niimoodi ta siis jäigi Botaanikaaeda. Ta oli täiskasvanud ja ka lõigatud kass. Võiks oletada, et ta oli ehk kellegi hüljatud kodukass. Nüüd on ta ikka päris mitu aastat juba meil olnud, peast ei oskagi öelda, aga umbes kolm-neli aastat. Ta on juba staažikas.

See nimi, Vanamees, lihtsalt jäi talle kuidagi külge. Tiiu kutsub teda Kataks. Aga üldsus kutsub teda ikka Vanameheks, sest ta on tegelikult isane kass. Ta on poiss, aga nii-öelda Otto-Triin – endine isane.

Lastagu mind nüüd palun välja – lastagu mind nüüd palun sisse!

Mõned aastad tagasi liikusid meil siin aias rebased ringi ja sellepärast me ei ole julgenud ühtegi kassi ööseks välja jätta. Nii et ta tuleb meil ööseks alati tuppa, ta elabki siin üleval meie juures. Tavaliselt ilmub ta suvel kusagil poole viie ajal ukse taha. Ta tunneb kella nagu Kunstikooli kasski! See on kassidel vist selline sissekodeeritud omadus, et nad oskavad õigeks ajaks tuppa tulla. Ta oskab ilusasti märku anda, mida ta tahab. See tähendab, et istutakse konkreetselt ukse ette maha ja lastagu mind nüüd palun välja! Või siis väljastpoolt, et lastagu mind nüüd palun sisse!

Hommikul laseme ta välja, siis ta käib oma ringid ära ja siis mingil hetkel tuleb tuppa, sööb kõhu täis ja vaatab kasvuhooned üle. Ta vaatab üle ka meie hommikuse kohvitunni ja võtab sellest vahel osa. Ta on meil täieõiguslik kolleeg, nagu me ise teda kutsume.

Vanamees inspekteerib

Väga naljakas on see, kui väljas sajab vihma ja Vanamees hakkab hommikul nagu tavaliselt siit tagauksest välja minema. Kui väljas ikka tõesti paduvihma sajab, siis ta seisab ukse peal, vaatab ja mõtleb, tuleb tuppa tagasi ja kõnnib siis eesukse juurde, et äkki seal ei saja! Aga kui siis selgub, et seal sajab ikka samamoodi, siis natuke niimoodi pika vinnaga käiakse oma õuering ikka ära. Ja kui on hästi külm, siis ta käib küll hommikul oma ringi ära, aga tuleb hästi ruttu tagasi. Aga ikka käib. Pärast õues käimist kasib Vanamees ennast alati puhtaks – muidu ei lasta ju tooli peale!

Kui ta õhtul tuppa tuleb, siis ta kõigepealt sööb ja siis istub sinna tooli ja kasib ennast ilusti-kenasti-viisakalt puhtaks. Tema on väga puhas kass. Hoolimata sellest, et ta käib meil aias, kus on praegu ikka hullumoodi porine.

Suvel on ta üldiselt rohkem õues ja tihtipeale magab pool päeva kusagil põõsa all. Ega me tema liikumisi nii väga täpselt ei tea. Kassil on ju ikka oma kassikäigud. Kuid kui administraator Vilma on tööl, siis liigub Vanamees maja peal ringi.

Elu džunglis

Eks vahel on ikka juhtunud, et ta on peenrast mõnda taime näksinud, aga üldiselt ta ei ole meil pahandust teinud. Suvel ta sööb ikka rohtu nagu kõik kassid. Kuid ega loom ei ole loll. Tema teab täpselt, mida ta sööb ja mida mitte. Botaanik Vanamees

Siiski on üks taim, mis teda eriliselt ligi tõmbab, aktiniidia. See on selline puitunud ronitaim. Seda meeldib talle tuuseldada. Üks kasvab meil siin maja otsa juures ja teised on väravast sisse tulles paremat kätt. Nende juurtega ta käib ennast lõhnastamas.

Ükskord ma olin ise nädalavahetusel tööl, maja oli tühi, peale minu kedagi rohkem ei olnud. Kastan palmihoones taimi ja äkki kuulen, et miski sahiseb. Vaatan ringi – mitte kedagi kuskil ei ole. Aga ikka sahiseb ja krabiseb. Tükk aega mõtlesin ja otsisin, aga seal palmihoones on üks selline palm, mis on raskusega viltu vajunud ja selle tüvi on üleni luuderohtu täis. Ja kui ma siis sinna vaatasin, siis nägin, kuidas Vanamees tuleb parasjagu palmi otsast alla. Üks aednik on veel niimoodi ära ehmatanud, et kes seal krabistab.

Vanamees puu otsas

Ja aeg-ajalt on siit ka päris ägedaid pilte näha, kuidas kass kusagil õues puuladvas vareseid jahib, kuigi kätte ta neid muidugi ei saa.

Huvitav ja hästi tasustatud töö

Kolleegidega on Vanamees meil väga seltskondlik. Kui me õues tööd teeme, siis ta liigub sageli koos Tiiuga. Vanamees magab tavaliselt kusagil põõsa all ja siis, kui Tiiu edasi liigub, siis läheb ta jälle temaga kaasa.

Vahel üritavad nad Tiiuga koos arvuti taga tööd teha – Tiiu on küll õnneks hästi pisike, selline 150 sentimeetri pikkune naisterahvas, aga nad mahuvad vaid hädavaevu kahekesi tooli peale ära. Tavaliselt see lõpeb sellega, et Tiiu istub ainult toolinurgakese peal ja nagu ta püsti tõuseb, nii on kassil koivad sirgu ja edasi vaata ise, kuidas sa istuda saad!

Ka koosolekutel on Vanamees enamasti osaline. Kui tal selleks ajaks saab hommikune kassiring käidud, siis ta tuleb tuppa ja kuulab, mida tähtsat kolleegidel öelda on. Ise ta väga jutukas kass ei ole. Räägib siis, kui midagi öelda on. Koosolekul käib ta kõigepealt, saba püsti, laua all kõik jalad läbi. Ja siis vaatab, mis edasi. Tavaliselt ta istub Tiiu selja taga. Vahel võtab Tiiu ta sülle ja nii ta siis istub seal. Ja kui targad jutud on ära kuulatud, siis minnakse õue.

Aednikud on hea huumorisoonega ja hästi sõbralikud inimesed, nii et neil ei ole Vanamehega lahkhelisid tekkinud. Sügisel läks meil direktor ära pensionile. Kantselei kõrval on meil direktori kabinet, kus on nahkdiivan ja praegu siis Vanamees arvab, et ilmselgelt peab keegi direktorit asendama, nii et ta käib päeval seal diivani peal magamas. Direktor vahel käis meil siin oma koeraga, siis nad hoidsid Vanamehega teineteise suhtes sellist viisakat distantsi, aga praegu on kohe näha, kes on majas peremees.

Veel üks lemmik on tal administraator Vilma. Kui Vilma tööl on, siis elutseb Vanamees vahel pool päeva tema juures. Seal on suur kirjutuslaud, vastuvõtulaud ja seal all on üks riiul, kus Vanamees siis vahel magab. Kui ta teinekord pool päeva kadunud on, tasub sinna leti alla vaadata ja siis on näha, kuidas rohelised silmad vastu säravad.

Talvel istume me vahepeal siin toas ja teeme arvuti taga tööd. Ja kui Vanamees õhtul sisse tuleb, oma kõhu täis sööb ja oma pesemised ära peseb, siis tuleb ta minu juurde. Siis ta hüppab sülle ja nõuab pool tundi pai. Aga kui ta sülle tuleb ja sa teda paitama hakkad, siis on sul pärast endal samasugune ilus kasukas seljas. Ja ega tema ometi ju ei arva, et sellepärast peaks tema paitamise ära jätma!

IMG_9956 (2) (1)

Vanamehega koos ei ole alati lihtne laua taga tööd teha. No ütleme, et ma istun siin, mul on mingi vihik ees lahti ja kui tal siis sügamisest villand saab, ta ronib laua peale, viskab ennast keset vihikut ristseliti maha ja ongi kogu moos.

Meil on tore foto, mis sai tehtud sellest, kuidas ta viimati meie ühe botaanikapildi peal magas. See pilt on ühes hästi targas ja tähtsas raamatus, kust me taimenimesid kontrollime ja tema siis lebaskles selle peal. Botaanikaaia kass peab ikka teadma, milliste kapsaste vahel ta jahti peab!

Vanamees raamatu vahel

Kui ma selle pildi kodulehele üles panin, siis kirjutas meile üks inimene ja küsis: mis siis on ühe kõrgharitud kassi palk? See on prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis.

Külastajatega patseerimas

Vanamehel on Botaanikaias alati seltsi. Isegi nädalavahetustel on meil ju kassa lahti ja aednik käib valves. Kui all on näitus või midagi sellist, siis lastakse ta lihtsalt hommikul õue ja ta käib oma ringi ära ja siis tuuakse ta siia üles tagasi. Siis ta lihtsalt elab siin kontoris. Kui meil oli siin pikk näitus, siis ta oli küll meie peale natuke pahane, et miks teda kolm nädalat siin toas kinni hoiti. Siis ta vahepeal „avaldas arvamust“. Aga üldiselt on ta viisakas.

Kõige rohkem meeldibki talle vast see, kui meil on näitused. Siis käib rohkem külastajaid ja Vanamees patseerib ka nende seas. Ja muidugi on ta pahane, et ta ei saa seal nii palju viibida, kui ta tahaks. Kui on selline näitus, kus meil on midagi aluste peale välja pandud, nagu oli maitsetaimede näitus, kus olid pudelikesed ja topsikud ja lahtised ürdid ja nii edasi, siis üritame kassi eemal hoida. Ja ikkagi rahvas rääkis, et ta oli ühel hetkel hüpanud sinna laua peale, mis oli tihedalt täis ürte ja potte ja potsikuid ja siis keeranud sinna magama nii, et ta mitte midagi paigast ei liigutanud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestus. Orhideenäituse ajal tuleb meil näituseruumi müük ja siis ta saab ka paraku tõenäoliselt natuke kinnimajas olla. Kusjuures lilli Vanamees tõesti üldiselt ei näri – mul endal oli vahepeal üks kass, kes komposteeris kõik õielehed niimoodi rõõmsalt ära. Just kui oleks bussiga sõitnud. Vanamees seda ei tee, aga me lihtsalt tahame hoida, et juhuslikke asju ei juhtuks. Aga nii palju kui võimalik, liigub ta ikkagi vabalt ringi.

pildid mai 2011 135

Kui ta mõnele grupikülastusele peale satub ja kui talle seltskond meeldib, siis ta käib nendega kaasas. Vanamees on selline, kes vaatab ja siis otsustab – kas ta tahab grupiga kaasas käia või tahab hoopis omi radu käia. Ta on tõeline isepäine kass, kes kõnnib omapead, aga samas naudib väga siin olemist.

Territoorium ja teised

Vanamehe kõrvale teist sellist kodustatud kassi Botaanikaaeda kindlasti ei mahu. Tema on selle territooriumi enda omaks võtnud. Ja see on ju nii mitmekesine, et nagu me Tiiuga siin ikka naerame, et see on kassile lausa paradiis, et mis sa hing veel tahad. Vanamees arvab Botaanikaaia territooriumi kohta üldiselt, et mis minu käes, see minu oma! Vahepeal meil isegi käis siin üks pisike paksuke kass. Tema sisse ei tulnud, käis ainult varahommikul ukse juures söömas ja siis läks jälle oma teed. Aga sel ajal, kui Vanamees väljas liikus, ta üldse ei käinudki.

Ja eks siia ikka satuvad ka need Supilinna läbikäigul kassid. Paar üsna konkreetset kassi, kes siin niimoodi aega-ajalt jalutamas käivad. Ja eks siin tuleb aeg-ajalt ka lahinguid ette. See üks kass, kes siin käis ja kellega Vanamees ilmselt ka kakles, on suur kastreerimata isane kõuts, nii et sellega ilmselgelt läks madinaks. Vanamees oli pärast ikka päev otsa VÄGA õnnetu. Ta on nii sõbralik kass. Sellepärast ta ilmselt oligi nii silmini solvunud, kui tal siin see sõjapidamine oli. Ta vist ei kujutanud ette, et keegi võib siia tulla nii sõjakate mõtetega. See oli esimene tõsisem kokkupõrge, kus ta oma nina kriimuliseks sai.

Peitus ja soojad kohad

Ükskord on Vanamees ennast ka põhjalikult ära peitnud. Tiiu otsis terve aia ja maja läbi, aga kassi ei ole kusagil. Vahel, kui Tiiu teda ise suvel üles ei leia, siis laseb valvur kassi õhtul sisse, kõik inimesed on informeeritud. Aga ka valvur ei leidnud kassi ja ka järgmisel hommikul ei olnud teda kusagil. Ja siis küsis Tiiu palmihoone aedniku käest. Palmihoone aednikul on seal taga, kus on külastajate välitualett, oma väike ruum, kus ta riideid vahetab. Ja Tiiu siis ütles, et mine vaata igaks juhuks sinna. Ja kui siis uks lahti tehti, siis oligi kiisu seal! Ilmselt oli ta vaikselt sinna sisse pugenud, luku taha jäänud ja seal siis ööbinud.

Veel üks koht, kus talle päeval väga magada meeldib, on meie riietusruum, sest see on talvel hästi soe – põrandaküte kütab selle tõeliselt soojaks. Siis ta vahel magab seal tooli peal. Või siis magab ta radiaatori peal. Vahepeal, kui siin hästi külm oli ja kui siis kass hommikul õuest tuli, viskas ta ennast käntsti sinna radiaatori peale kõhuli, et kõhualune ilusti soojaks saaks.

Kass ahju otsas

Ta võtab meil siin aeg-ajalt väga ägedaid poose. Tiiu tool, kus Vanamees vahel magab, on tema jaoks üsna pisike ja kitsas ja siis vahel on nii, et pea ripub ühelt poolt käetoe vahelt välja ja tagumised jalad on teiselt poolt väljas ja siis ta keerab enda kuskile kaheksasse. Kui tuli silma paistab, siis pannakse käpp ilusti silma peale ja magatakse edasi.

Öösel magab ta enamasti kas Tiiu tooli pea või minu tooli peal. Hommikul on ilusti aru saada, kus ta maganud on, sest sealt tuleb tema kasukas kokku korjata. Oma ümmarguses toolis magab ta enamasti siis, kui ta õuest tuleb või kui meil külalised on. Üldiselt ta muidugi valib ise, kus talle parasjagu magada meeldib.

Ta armastab ka akvaariumi peal magada, sest seal on ka soe. Neid kalu ta vist küll sealt aeg-ajalt läbi akvaariumi uudistab, aga sisse murda pole üritanud. Ja suvel on tal ka tiigis kalad, keda ta saab käpaga püüdmas käia.

Uinuv kalamees

Ta ei korralda meil siin sigadusi – magab seni, kuni hommikul keegi tööle tuleb ja ta uksest välja laseb. Siis on küll nii, et kui juba trepist üles tuled, siis hakkab käpp ukse alt käima. Siis ta tahab juba väga välja saada ja siis ta jookseb kähku-kähku oma neljal jalal trepist alla ja mina oma kahel tulen alles tükk aega hiljem järele ja siis ta vaatab mulle umbes sellise näoga otsa, et „no kas sa tõesti kiiremini ei saa!?“

Toit olgu ikka mitmekesine!

Kahtlemata meeldib talle süüa. Tiiu laseb talle tuua loomapoest spetsiaalseid krõbinaid, mida ta sööb, ja želeed läheb talle ka ikka kõvasti. Seda käime me ka Tiiuga üksteise võidu poest toomas.

Inimesetoitu sööb ta tegelikult ka. Näiteks sööb ta banaani. Ja veel sööb ta värsket kurki – aga ainult Luunja kurki, Hispaania kurk meie saksale ei sobi. Veel meeldib talle jogurt, soovitavalt rabarberi-kaerajogurt.

Seda probleemi õnneks ei ole, et ta ümmarguseks läheks. Tal on siin nii palju tegevust, et tal ei olegi siin aega paksuks minna! Nagu meil endalgi. Ma arvan, et tal ei ole millegi üle kurta, kui keegi tema käest küsima peaks.

13. veebruar 2014, Tartu Botaanikaaed

Irvikkassi pildi all toolis magab Igor Tõnu Tass

Igor ja Irvik

Saage tuttavaks – kass, kellel on oma kabinet ja majatäis inimesi, kes on valmis talle uksi avama. Tartu Kunstikooli kassist räägib Kasskirjadele kooli direktor Kadi Kreis.

 

Igor kolib sisse

Igor tuli meile ise. Kunstikooli maja sai päris valmis 2010. aasta sügisel. Kui kooliaasta algas, oli meil korraga nii vilistlaste pidu kui ka maja avamine. Septembri alguses olid kokku kolmel päeval erinevad üritused. Sellest ajast on minu meelest ka esimesed pildid Igorist, ta on seal veel hästi noor kass ja on siin meie trepi peal ja vilistlaste peo ajal inimestel süles. Niimoodi ta hakkaski meil käima. Kui me avasime uue maja, tekkis meil juurde ka üks uus ametikoht – alumise korruse administraator. Ta oli väga tore noormees, töötas meie juures selle aasta sügiseni ja tema oligi see, kes Igorile esimesena ukse avas. Ta hakkas Igorit fuajeesse laskma. Igor ise tegi kõik selleks, et ta siia majja saaks. Alguses tal oli isegi kaelarihm kaelas ja me mõtlesime, et ta on kellegi oma. Õpilased elasid meil siin lähedal kommuunis ja nad ütlesid, et keegi vanem mees oli  talle selle kaelarihma  mingil põhjusel kaela pannud ja talle anti hoovis süüa, nii et ta oli üks selline Karlova kevadine hoovikass.

Igatahes keegi uuris välja, et Igor ei ole kellegi oma ja niimoodi ta siis siin käis ja hakkas järjest rohkem fuajees olema, kuni kusagil novembris tuli ta majas juba ka ülespoole.Igor ja Irvik

Siis ta oli veel noor ja väga uudishimulik. Detsembris  pidime otsustama, kas me tunnistame, et ta on meie kass ja meie vastutame tema eest, või mis me siis nüüd teeme. Ja kui me ta võtame, siis me peame võtma ta kõige täiega. Esimene asi oli operatsioon, sest ta oli just saanud täiskasvanuks ja esimest korda lattu paberite peale juba ka “sirtsutanud”. Nii ta siis meie kassiks saigi. Ilmselt on ta ise oma eluga siin väga rahul.

Kunstikooli kodulehelt on näha, et see pidi olema millalgi 2010. aasta  sügistalvel, kui me andsime teada, et meil on kass. Siis ta käis väga palju ka õpilaste korrusel, seal, kus on õppetöö. Nüüd ta pigem vaatab, et kui lärmi on liiga palju, siis ta ei lähe. Aga siis ta käis tundides ja tahtis väga tähelepanu. Ja loomulikult ta sai selle tähelepanu, kui ta ikka tundi sisse marssis ja laua peale pikali heitis. Mõned õpetajad ütlesid muidugi ka, et ei, Igor, ära tule segama. Oleneb, mis seal tunnis parajasti tehti.

Aga oma nime sai ta vist kuidagi nii, et kuna me ei teadnud tema rahvuslikku kuuluvust ja ei tahtnud teda diskrimineerida, siis otsustasime, et las tal olla  kaks nime, Igor ja Tõnu. Ja Tass nagu Kass. Ja nii jäigi. Alguses oli muidugi rohkem pakkumisi, aga see nimi jäi külge. Tavaliselt kutsutakse teda Igoriks. Tõnuks keegi eriti ei kutsu ja Tassiks ka mitte. Aga täisnimi on tal jah Igor Tõnu Tass.

 

Igori kabinet, valdused ja jahimaad

 

Alguses oli seoses kassiga meie jaoks suur probleem majas olevad liikumisandurid. Maja on ju öösel valve all, nii et pidime mõtlema, kuhu Igor panna. Aga teisel korrusel on inva-WC, kus andureid  ei ole, sinna me siis tegime Igorile pesa ja ta on öösiti seal. Õhtune administraator vaatab päeva lõpus üle, kus kass on. Ega Igor alguses ei tahtnud, et ta sinna kinni pannakse. Kuigi see ei ole üldse väike ruum, see on suur aknaga WC. Ja õnneks pannakse maja õhtul alles kolmveerand kümme kinni. Aga alguses Igor ikkagi ei tahtnud seal oma ruumis olla.  Ühel õhtul  administraator otsis ja otsis, aga ei leidnud Igorit.

Igor kapis

Igor oli kadunud. Aga tegelikult oli Igor juba ilusti oma koha peale läinud! Nii et alguses ta küll peitis ennast ära, aga siis harjus sellega, et teda pannakse tema oma ruumi. Seal on uksel isegi silt, millel on kirjas „Igori kabinet“. Ta õppis hästi kiiresti selgeks, et sinna tuleb minna. Ja teine asi, mis on minu jaoks täiesti hämmastav, on see, et kui ta õhtuti administraatori käest välja küsib, siis ta on pool kümme või kolmveerand kümme uuesti ukse taga, sest ta teab, et maja pannakse kolmveerand kümme kinni. Mõni öö on ta siiski välja ka jäänud. Aga üldiselt ta teab ja tunneb kella ja tuleb ööseks koju. Ja ta arvab ikka, et meie kõik oleme siin tema päralt.

Mingil hetkel tõi ta siia teisi kasse ka. Ta on siia neljandale korrusele toonud ühe noore kassi, ma ei tea, kas see oli tema pruut või sõber. Nad olid neljandal korrusel klaasukse taga koridoris ja siis nad lasti muidugi sisse ja see teine kass vaatas ka ringi. Igor ikkagi näitas talle, et need siin on minu ruumid ja minu inimesed. See teine kass oli väga ilus – kolmevärviline ja pehme. Ja hästi noor. Me alguses mõtlesime, et oot-oot, kas me peamegi nüüd teise kassi veel võtma. Aga ta kadus ära, ma arvan, et ta oli kellegi kodukass, kellele Igor näitas, millises majas on võimalik elada. Naljalt pole kellelgi teisel sellist maja vastu panna! Nüüd ei ole Igor enam kedagi rohkem siia toonud, vist ei ole sobivat leidnud. Kõik on rivaalid. Muidu käib siin hoovis igasuguseid kasse ja Igor teatavasti ikka norib nendega tüli või laiab. Eks neil ole kasside omad asjad ajada. Sügisel ja kevadel on ta päris aktiivne. Siin on olnud üks oranž kass ja üks must kass ja veel üks rääbakas hall kass. See on ju Karlova!

Igor on toonud meile siia üles ka hiire. Siiasamasse, neljandale korrusele – see on tema jaoks ilmselt kõige turvalisem koht. Siin on vähem õpilasi ja vähem sagimist. Kui on tundide vaheajad, siis meil on palju rahvast väikese pinna peal ja siis ta tuleb siia jalust ära. Aga kevadel ta ikka murrab linde ja hiiri ja aeg-ajalt mõni õrnahingeline õpilane tuleb ütlema, et appi, Igor on linnu maha murdnud! Aga kass on ju kass. Ja ükskord, jah, tõi ta hiire siia üles. Ilmselt ta tahtis meile mõista anda, et halvasti elate, tuleb teile juurde tuua!

 

Iseenda kass ja tema inimesed

Meie maja projektijuht oli Epp Krosmann. Tema aitas meil maja ehitada ja tegelikult on ta nüüd juba pensionil insener. Ta on väga tore inimene, käib meil kahel õhtul siin administraatoriks, et meiega koos olla. Igor armastab teda väga. Epu juures veedab Igor ka koolivaheaegu – jõulude ja aastavahetuse ajal on koolimaja ju kinni, suvel ka. Meil on kõigil endal kassid ja koerad, see on probleem. Muidu ei oleks üldse probleemi, aga ei saa ju võtta, kui kodused loomad ei lepi.  Kõik kolm suve on Igor olnud Epu juures, suvekodus Kütiorus. Seal käivad vist ka linna-siiamid suvitamas ja siis nad kuidagi jagavad territooriumi ära. Puhkamas käimisse suhtub Igor täiesti rahulikult. Ta ei lähe sealt kusagile, elab vabalt oma maaelu ja siis tuleb siia tagasi. Tal ei ole suuri kohanemisraskusi.

Igor direktori süles

Epp vist oli ka see, kes viis Igori esimest korda arsti juurde. Ja mina läksin järgmine kord – meil on nii, et käib see, kes parajasti saab – ja arsti juures avastasin, et issand, ma ei tea, kelle nimel ta seal on! Ütlen, et Tartu Kunstikool – ei ole sellist nime. Siis helistan sekretärile: kuule, kelle nimel ta on? Kuna Epp käis viimati, siis pakun tema nime. Aga ei ole. Pakun veel nimesid – ühtegi ei ole.

Alguses ma ju ütlesin ka, et kassi nimi on Igor Tõnu Tass, aga selle peale öeldi, et ei-ei, ikka omaniku nimi peab olema. Ja siis tuli ikkagi välja, et Igor on ainus kass loomakliinikus, kes on seal oma nimega arvel! Tema kaardi peal ongi kirjas Igor Tõnu Tass.

Toidu ja liivakasti eest hoolitsemine on meil ka kuidagi ise paika loksunud. Koristajad, kes meil alguses mitu aastat olid, olid ka hästi suured Igori fännid. Ja ka Igorile meeldisid väga need esimesed koristajad (praegused vist ikka ka) ja ta hommikul kohe sättis ennast koristajakärusse ja sõitis koos nendega ringi. Nii et ta suhtles hommikuti koristajatega ja oli neile kaaslane.

Koristajad käisid meil hästi vara, nii nelja-viie ajal. Ja kuna koristajad tulid hästi vara majja, siis lasid just nemad kassi lahti ja loomulikult oli ta siis väga õnnelik, sest ta oli öö otsa üksi olnud. Praegu ilmselt hoolitseb ka koristaja liivakasti eest. Ja eks me kõik ise ka hoiame silma peal. Oluline on see, et kui on palju peremehi, et siis ei oleks nii, et lõpuks ta ei ole kellegi oma. Aga söögi eest hoolitsevad kõik, kes teda väga hoiavad ja toovad talle kotis ka alati midagi lisaks kaasa.

Meil on kunstikoolis päeval kella veerand ühest kuni üheni lõunaaeg. Siis ei ole tunde ja inimesed kogunevad õpetajate puhkeruumi. Osa inimesi sööb varem, näiteks raamatupidaja. Selleks ajaks veab Igor – isegi kui ta enne siin kusagil tooli peal magab – ennast külmkapi juurde. Ja siis istub seal. Iseasi, kas ta üldse midagi tahab, aga kella ta tunneb!

Igor ja seinakell

Ta istub seal külmkapi juures väga õnnetu näoga, kuigi tal on kõik olemas. Toiduga on nii, et meid on nii palju ja keegi ikka toob midagi ja see ei ole meile mingi suur kulu.

 

Personalisuhted

Hommikuti tahab Igor suhelda, aga päeva peale, kui ta ei taha enam väga palju tähelepanu, tuleb ta näiteks kas minu ruumi või läheb õpetajate tuppa. Kui majas on võõrad või käivad grupid ja on korraga rohkem võõraid inimesi, siis ta vahel vaatab neid umbusklikult. Üldiselt teab ta täpselt, kellega kuidas käituda. Meil on ju nii palju õpetajaid ja õpilasi.

Näiteks Hillar Uudevald, meie matemaatika- ja füüsikaõpetaja mängib temaga algusest peale laserkaardikepiga. See ajab Igori täitsa hulluks. Hillar annab meil ka kehalist kasvatust ja treenib Igorit niimoodi selle kaardikepiga. Meil ei saa vahel isegi õppenõukogu rahulikult toimuda, kui midagi seina peal näidatakse. Hiir ju liigub seal ja siis Igor muidugi hüppab. Õpetajad on siis veel hullemad kui õpilased!

Igor teab, et Hillar võtab alati seljakotist välja selle laserkaardikepi ja kui Hillar tuleb, siis ta istub Hillari seljakoti juurde ootama. Ja mulle tundub, et ta teab lausa Hillari tunniplaani peast ja ka seda, millises klassis Hillar õpetab. Ma nägin õpilaste Facebooki piltidelt, et vahel läheb Igor esimesse tundi, eriti  just esmaspäeviti, sest ta on pühapäeval üksinda olnud ja siis ta tahab suhelda. Nii et aeg-ajalt külastab ta tunde veel praegugi. Eriti huvitav on siis, kui ekraani peal midagi näidatakse, siis ta vaatab ja vahel viitsib isegi hüpata.

Ja siis teab Igor alati veel ka seda, et projektijuht Ave, kes teda väga hoiab, toob talle midagi. On mingid kellaajad, kui Ave tuleb liftiga üles ja siis ma olen märganud, et Igor sätib ennast siia minu juurde, et vaadata, kas Ave juba tuleb liftiga. Nii et tegelikult ta täpselt teab, millal ja kuidas keegi tuleb. Raamatupidaja tuleb vahel hommikul hästi vara ja siis on Igor tema juures ja nõuab, et raamatupidaja prindiks talle. Igorile meeldib printeri juures istuda ja vaadata. Sekretär paneb vahel paberi tühjalt printima, et Igor natuke tegutseda saaks.

Igor ja printer

Minu meelest sätib Igor ennast hommikul juba poole üheksast alla akna peale ootama. Ta võib-olla küll ei taha väga palju rahvast korraga enda ümber, aga ta ikkagi ootab. Läheb sinna aknale, sest teab, et inimesed hakkavad nüüd tulema. Ja kui ta on õpetajate toas, siis ta teab ka, kes lubab endale sülle ja kes teda nunnutab… ta teab täpselt, kuidas kellegagi võib käituda. See on hämmastav, sest tal on ju nii palju inimesi. Inimesed on täiesti erinevad, aga ukse teevad talle muidugi kõik lahti.

Kui meil on õppenõukogu, siis ta mingil hetkel ilmub ikka kohale. Ja esmaspäevahommikustest koosolekutest võtab ta ka osa. Siis on vahel nii, et küsitakse, kus Igor on ja siis ta tuleb ja vaatab ja läheb viskab ennast kusagile pikali. Ikka tekitab elevust. Me anname oma ruume vahel ka oma partneritele kasutada ja ükskord käis siin haridusministeeriumi päris tähtis töörühm, kutseõppeasutuste seaduse töörühm. Meie ise olime talispordipäeval ja mingil hetkel oli Igor ikkagi jalutanud nende koosolekule sisse ja läinud kõige tähtsama mehe juurde. Puksis teda natuke ja siis läks minema. Nii et ta vaatab ikka üle, mis toimub.

Igor hommikul

Minu juurde tuleb ta tavaliselt sellisel kellaajal, kui on rahulikum ja ma istun paigal. Siis ta tuleb, istub mulle sülle, on kümme minutit süles ja siis läheb ära. Vahel on ta küll ka lösutanud siin laua peal, aga rohkem meeldivad talle lauaalused toolid. Jah, need laua all olevad toolid on tema lemmikud – mõni on päris karvane. Siis mõned inimesed nurisevad. Ja koristaja ka muidugi nuriseb. Kui Igoril on kevadel karvaajamise aeg, siis peab koristaja siin neid toole puhastama. Aga see käib elu juurde.

Kus olla ja millega mängida?

Ükskord oli küll nii, et me otsisime Igorit ja ei leidnudki – tuli välja, et ta oli jäänud fondiruumi kinni. Ega tal seal midagi hullu muidugi ei olnud. Ja ükskord jäi ta ka siia minu ruumi. Õhtune administraator pani maja kinni ja Igor oli ennast siia magama sättinud, nii ta siis oligi öösel siin. Aga sellest ei olnud midagi, häiret ta tööle ei pannud. Üldiselt ta vist siiski magab öösiti ega aja siin kedagi taga. Küll aga on ta korraldanud häire oma tavalises magamiskohas, inva-WC-s. Seal on nöör, millest saab abi kutsumiseks tõmmata ja eks ta siis mängis sellega. Õnneks oli häirekella lärm suurem just WC-st väljaspool, sees ei olnudki nii hull plärin. Vaene kass! Sellest ajast peale on see häirenöör kinni teibitud.

Jõulude ajal võttis Igor kuuse küljest ehted ära, õnneks need ei olnud purunevad. Ta ei roninud küll kuuse otsa, aga ehted võttis väga osavalt ära. Aga üldiselt ta eriti palju pahandust ei tee, ei ole nii, et ta näiteks ajaks asju laua pealt maha. Veel meeldib talle kraanist veetilku püüda ja vahel käib ta ka kraanikausis magamas.

Igor ja jõulud

Meil on majas ka maaliateljee – sinna ta ka vahel küsib ja teeb seal tiiru. Aga minu meelest ei ole ta ennast värviseks teinud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestub. Sellest ajast, kui ta noorem oli, on meil pildid Igorist lõngakeraga, ja see lõngakera oli natüürmordist veerema läinud.

Igor ja lõngakera

Eks talle on toodud erinevaid asju mängimiseks, näiteks kui keegi käib kusagil reisil, siis toob ta ikka midagi ka Igorile. Siis Igor natuke mängib sellega, aga laserkaardikepp jääb ikka tema kõige suuremaks lemmikuks. Kastid ja karbid meeldivad talle ka, sinna ta poeb. Ja õhtuti, siis kui maja on juba tühi, aga all on administraator, siis ta sätib ennast sinna alla ja suhtleb seal.

Talle meeldib liftiga sõita, aga ma õudselt kardan seda, sest lifti uks on ju nii äkiline. Ma ei tea, miks see talle meeldib. Ma pigem ei võtaks teda lifti, või kui ta minuga tuleb, siis ma võtan ta sülle. Mulle ei meeldi see, aga Igorile meeldib. Ma ei tea, mis seosed temal sellega, on, aga seda ta teab, et sellega tullakse ja minnakse. Tavaliselt käib Igor õnneks siiski trepist. Vahel ta küsib trepikotta ja siis passib seal inimesi. Trepikojas meeldib talle ka väga olla. Treppide pealt saab ju ülevalt alla vaadata. Nii ta seal siis istub trepikäsipuu peal ja vaatab.

Karlova katustel

Talvel on Igor kindlasti palju vähem õues, samuti siis, kui sajab. Kevadel on juhtunud ka seda, et ta on ööseks välja jäänud. Ja siis ta käib veel rõdul ja katustel. Kui tal oli käpp haige, siis me ei lasknud teda nii umbes nädal aega välja ja siis ta pressis ennast rõdule. Me muretsesime küll, et kuidas ta oma haige käpaga seal hakkama saab, aga ta on ju kass, ikka saab. Seal on linnud nii lähedal ja eks me natuke ikka muretsesime.

Ja me muretseme ka siis, kui katusel on lumi ja jää ja see hakkab sulama. Aga ta on hästi ettevaatlik. Meil on siit aknast väga toredad vaated ja siit ülevalt vahel ikka näeb, mis elu kassid katustel elavad. Ilusa ilmaga saab meil siin teha kassivaatlust.

Igor katusel 2

Ma arvan, et kõrvalhoovides teatakse, et Igor on kunstikooli kass. Siin on üks üks suur tudengikorter, mida kõrgema kunstikooli ja meie kooli inimesed üürivad ja seal on kommuun, kus on minu teada ka kasse olnud. Võib-olla käis Igor alguses ka seal. Ma tean, et siin elab praegu üks kunstnik, kes õpib ka kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja kui Facebookis oli Igori pilt, siis teatas see kunstnik, et see kass käib läbi akna minu juures! Enamik ümberkaudsete hoovide inimesi ilmselt tunneb Igorit..

Nii et Igor käib vahel ka mujal külas – kui on sobilik persoon. Aga väga kaugele ta ei lähe. Meil on üks territoorium, all on kõrgema kunstikooli skulptuuri osakond ja seal on kõrgema kunstikooli hooned. Meie oleme kutsekool ja nemad on rakenduskõrgkool ja meil on näiteks raamatukogu ühine, aga ma ei ole kuulnud, et Igor nende juures käiks. Ta on ikkagi oma valikud teinud, ta ei jõua ka igale poole.

Õppe-ja jälitustöö

Mis puudutab tundides käimist, siis mõnes tunnis käib Igor veel siiani. Eelmisel aastal olid eesti keele õpetajal hommikul kella kaheksast välismaalastele eesti keele tunnid ja kuna nemad tulid esimesena majja, siis seda tundi ta külastas. Nii et ta võttis eesti keele tundidest osa. Me mõtlesime, et küllap hakkab Igor varsti rääkima. Tal lihtsalt ei ole siiamaani midagi olulist öelda olnud!

Tundi minnes  läheb Igor klassi ja heidab kusagile laua peale pikali. Õpilased väga armastavad teda, ta on olnud neile fotomodelliks ja inspiratsiooniks. Aga tema muidugi teeb seda, mida tema tahab – ega ta siis kogu aeg paigal ei ole.

Praegu käib ta siiski suhteliselt harva tundides, ta ei kipu eriti enam kolmandale korrusele   minema, sest seal on korraga liiga palju rahvast. Kuid vahel on meil mõnel õpetajal või õpilasel koer kaasas ja koerad pakuvad talle väga huvi. Ühel õpetajal on labrador, kellest pidi saama juhtkoer, aga ta sai vigastada ega jõudnudki seda tööd teha. Ta on selline korralik ja väga hästi sotsialiseeritud koer, kes kasse taga ei aja. Ükskord ma vaatasin, et huvitav, miks Igor kolmandal korrusel kõnnib? Aga seal oli see labrador ja Igoril oli väga huvitav teda vaadata. Minu koeral käivituvad  kohe instinktid, kui ta kassi näeb, seega mina ei saa teda väga siia tuua. Vahel, kui ma siiski koeraga siit läbi tulen, siis peab vaatama, et nad Igoriga ei kohtuks. Aga kuna meil on klaasuksed ja Igor on ikka väga ülbe ja uudishimulik, siis ta muidugi ajab ennast puhevile ja vaatab.

Kasvatuslik kass mullausside asemel

On olnud ka natuke kahtlasemaid lugusid. Ükskord oli Igoril teip selja peal ja mulle tundus, et see ei olnud just kogemata sinna sattunud. Siis me rääkisime lastega nendel teemadel ja olime päris kurjad. Õpilased, kes olid tol ajal koolis, mõtlesid nende teemade üle järele. Et kui sul on keegi ja sa vastutad tema eest, siis mida sa võid teha ja mida mitte ja et see ei ole naljakas. Midagi väga hullu ju ei juhtunud, aga ikkagi. Ühesõnaga, Igor on meile olnud ka väärtuskasvatuse abiline. See on hindamatu.

Tegelikult me ju ise soovisime endale kassi. Alguses, kui seda maja veel ei ehitatud ja meil olid katusekorrusel väiksed ruumid, siis me kogusime õpilastega raha, viisime plastpudeleid ära. Meil oli mõte võtta siia mullaussid, kes kohvipaksust komposti teevad. Aga siis tuli välja, et mõnel on foobia. Siis me arutasime, milline lemmikloom võiks meil olla ja mõtlesime, et ehk võiks meil kass olla. Kuid me leidsime, et ei, kuidas me ikka kooli kassi võtame. Aga ta tuli ise. Ja minu meelest võiksid asutused palju julgemini  endale kassi võtta. Samas see on muidugi suur vastutus ja mõnele loomale see sobib ja mõnele ei sobi. Igorile kindlasti sobib. Kui kass tuleb, siis tuleb ta vastu võtta!

 

23. oktoobril 2013 Tartu Kunstikoolis

………………………………………………………………………………………………

Igori juures saab õppida:

DEKORAATOR-STILISTI,

TRÜKIMEEDIA KUJUNDAJA-KÜLJENDAJA,

3D-MODELLEERIJA-VISUALISEERIJA ja

ILLUSTRAATORI erialal.

Vaata lisaks http://art.tartu.ee/

 

Pättust tegev Lambihari ehk lugu sellest, kuidas teha toakassist õuekass

Miks Lambihari?

Minu esimese päris oma kassi ristinimi oli Pätu. Mulle tundus, et Pätu on korralik poiss-kassi nimi, nagu näiteks lehmale passib hästi Maali või Milla. Pätu nime valisin samanimelisest lasteraamatust. Astrid Reinla raamat, mille toonase trüki kaanel oli ilus sinine kildudeks purunenud teekann. Kes või mis oli raamatu Pätu, seda ei teadnud keegi. Keegi ei olnud teda näinud, kuid olemas ta oli, sest keegi pani isa kirjutusmasinasse koogipuru, tegi vanaisa prillid katki ja saatis korda muid toredaid koledusi. Ega elu lill pole, keegi peab ju selliseid asju ka tegema, mõtlesin mina. Ja ka minu Pätu tegi.

Lambiharja hüüdnimi tekkis kassi loomulike kehaliste protsesside tagajärjel. Kohe selgitan. Mu isale meeldis kangesti Pätut kiusata. Isa ütles, et muidu muutubki Pätu elu igavaks, natuke tuleb loomale põnevust pakkuda ehk Pätut toast tuppa taga ajada, näpata talt vorstijupp, et sundida ümarat toakassi toidupala järele veerema. Pätu vastukarva silitamine oli isa leivanumber. Lõpuks, kui Pätu nägi või pelgalt teisest toast kuulis, et isa koju jõudis, tõusid tal karvad üle keha püsti. Nagu oleks keegi temasse piisava doosi elektrit sisse lasknud. Kassi turris püstine saba aga meenutab teatavasti pudeli- või lambiharja. Nii saigi Pätu ise endale aja jooksul liignime Lambihari. Kui rääkida veel algusest, siis Pätu oli vallaslaps, emase toakassi õnneliku õueskäimise õnnetu tagajärg. Mina olin siis kolmteist ja tema, kellest see lugu on, oli valgete täppidega must pihku mahtuv pundar. Pätu, hüüdnimega Lambihari. Aga oluline oli, et Pätu ei olnud issi, emme ega õe kass. Ta oli minu ja (eriti teatud vanuses) see tunne, et tema on päris minu, see on ikka üks maru võimas tunne.

Olen Pätu, laske välja!

Oma Pätuks olemise teenis ta samuti välja kogu hiilguses, sest pättust tegi ta korralikult. Eks sellele aitas kaasa, et poiss-soost kass jäi õigel ajal kastreerimata ning õue me teda sarvi maha jooksma ei lubanud. Pätu, olles aru saanud, et kompromissi küla peale hulkuma minemise osas ei tehta, valis haaremiks minu pehmed mänguasjad. Viimaste hulgast sorteeris ta omale kindlad silmarõõmud, keda ta vastavalt tujudele külastamas käis. Sellega aga kogu trall ei piirdunud.

Pätu oli muidu vaikne, ei rääkinud palju, kui tõesti tarvis, siis arsti juures ehk käratas paar vängemat sõna. Ühel kevadel hakas ta aga välisukse juures näugumas käima. Ilmselt oli mehe elus kätte jõudnud keeruline kriisiperiood, mil parajasti käsilolev rutiinne elukorraldus tundus kangesti tüütu. Tahaks midagi ja kuhugi. Mida ja kuhu, Pätu ei selgitanud ja küllap ei teadnud ta seda isegi päris täpselt. Kord, kui mina pidin just eksamiks valmistuma, otsustas tema, et on õige hetk skandaal korraldada ja välisukse juures südantlõhestavalt jutustama hakata. Hääl, mida üks kass suudab teha, kui ta tahab, on tõesti usutavalt meeleheitlik.

Kassidel on teatavasti ustega omad keerulised suhted – aga peamine on ikkagi see, et need oleksid LAHTI.

Mina tegingi ukse lahti. Ausalt, närvi ajas see virisemine. Et no mine siis, kui nii väga tahad! Mina sind kinni ei hoia! Vaene Pätu ei varjanud oma rõõmu ja lippaski. Lippas ta aga kolmandalt korruselt, kus parajasti meie elasime, viiendale. Kuna ta ei olnud kunagi iseseisvalt trepist alla läinud – maale minnes viisin teda süles teki sees autosse – siis ta ei teadnud, et õue minemiseks tuleb ikka trepist alla, mitte ülespoole minna. Mina talle järele ei jooksnud. Lasin tal maha rahuneda ja järele mõtelda. Poole tunni pärast läksin teda siiski vaatama ja kutsusin ta koju tagasi. Pätu tuli, vaikides. Mõtlesin, et sellega on asi selge ja sisimas olin isegi uhke oma konflikti lahendamise oskuse üle.

Osa saavad ka naabrid ja klassikaaslased

Muidugi, see väike intsident ei seganud Pätut ka tulevikus välisukse juures jutustamast, kuidas tema süda pitsitab ja kutsub kuhugi teadmatusse kaugusesse ning kuidas teda üldse liigselt ahistatakse ja piiratakse. Kes on elanud korrusmajas, teab hästi, et ükski peretüli ei ole ühe pere tüli. Seinad, põrandad, laed, uksed, aknad – kõik kostab läbi. (Et alumise korruse sõbrannat külla kutsuda, pidin radiaatori lähedal ütlema, et mis teed, tule üles.) Pätu ja minu vahelistest lahkhelidest said seega osa paljud kõrvalised isikud, kes ilmselt mõtlesid, et korteris 54 käib hirmus kassi piinamine.

 Tunnistan, et kord tõesti võtsin Pätul turjast kinni ja tirisin ta tahatuppa. Kusjuures siis ei teinud ta piuksugi. Toa ukse panin kinni, et ta välisukse juurde ei pääseks. Ühesõnaga, piirasin füüsiliselt tema vabadust. Pärast oli Pätu silmnähtavalt solvunud. Isegi õhtul diivanil telekat vaadates hoidis ta meelsamini oma põlise vaenlase, mu isa, ligidusse. Sain aru, et olin riivanud Pätu väärikust, seda vähest, mis toakassil järel oli.

Ei oska ütelda, kas see arestijuhtum oli kaalukeeleks, kuid Pätu võttis vastu otsuse, et minu koolikott tuleb täis pissida, ikka korralikult. Enne esimese tunni algust küsis keegi minu taga, et mis jube hais siin täna on. Pätu oli nimelt mu koolikoti peale vähemalt mitu tilka seda vängemat lasknud. Sellel päeval jäi mu koolipäev lühikeseks. Kuigi pesin kotti mitu korda väga korralikult, saatis Pätu “mälestus”mind veel kaua. Seejuures pani mind kõige enam imestama, et mida rohkem ma kõikvõimalikke aroome oma koti peale pihustasin, seda enam tungis neist läbi Pätu “meene”.

Lambiharjast taluõue isandaks

Meie lahkuminek Pätuga oli rahulik ja isegi rõõmsameelne. Kuna Pätu vanuses meest ümber kasvatada ega kohitseda ei tundunud enam mõistlik, hakkasime otsima talle maale uut kodu. Leidsime tuttavate kaudu head inimesed, kes olid valmis Pätut proovima. Viisimegi siis Pätu nii-öelda proovipäevale. Mäletan, et oli soe ja kuiv päikesepaisteline õhtu ning Pätu lippas, nagu ta oli kord viiendale korrusele lipanud, põõsastesse. Tookord tõotasin, et tulen teda veel mitmeid kordi vaatama. Kui öeldakse, et kass igatseb või on õnnetu, viin koju tagasi. Seetõttu ei hakanud talle põõsasse järele ronima, et paitades hüvasti jätta ja selgitada, et meie enam ei kohtu. See oli aga viimane kord, kui teda nägin. Meiega juhtus elu, ei midagi erilist. Temal tulid rõõm vabadusest, kevad ja pulmad. Minul tulid eksamid, tantsutrennid, vanad sõbrad, ülikool, uued sõbrad.

Ema kaudu kuulsin lugusid, kuidas Pätul maal läheb. Kuulsin, et põlise toakassina valis ta oma pesitsuspaigaks lauda. Ka suure meelitamise peale ei tulnud ta kaua tuppa. Mehi ta ei usaldanud. Kui leebe madala häälega peremees julges lauta tulla, siis hüpati talle säärde kinni. Ka võõrastest meestest ja hiirtest oli hoov alati puhas. Kohalikest kassidest oli Pätu kõige massiivsem. Ümarast hellikust sai sitke sportlik sell, kes ilmselt üheski küla pulmas kraaklemist ja kaklemist vahele ei jätnud. Elupäevade lõpuni olid tal aga kõik kõrvad ja silmad peas ning neli käppa enam-vähem terved. Kelle kass on pulmas käinud, teab, et see on suur asi.

Järgmine kassist pereliige oli minu koera Freja hea sõber Peemot. Teadagi, must Peemot tuli meile Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast“. Temast aga ehk juba järgmine kord.

Marelle
Tartus, oktoober 2013

%d bloggers like this: