Tag Archives: toakass


Rohelise aia loomad

KoertegaElvas kõrgete kuuskede vahel ilusas suure aiaga vanas majas elavad Mariann, Kaspar, Regina, Rainer, Roosi ja Emmi. Veel elab seal salapärases aias ja selle ümber palju teisi loomi ja linde. Kanad, haned… aga ka varesed, tuhkrud, rebased… Kassikirjade külaskäigu ajal hakkab väljas suvi parajasti lõpule jõudma. Mõned sõbrad, kellest meie loos juttu tuleb, on loo ilmumise ajaks juba läinud üle vikerkaaresilla. Mõned sõbrad, nagu punane kass Benji, on vahepeal juurde tulnud.

Köögis on mõnus. Mariann räägib lugusid ja teised aitavad kaasa.

Sel ajal veel pere ainuke kass Roosi tunneb ennast vabalt ja näppab juhuse avanedes ning pererahva ja külaliste ahhetuste saatel võileivatordilt singirulli. Mis seal ikka, järelikult on hea sink – kass ongi parim kvaliteedikontroll. Kui sink oleks ohtra sojaga, siis kass seda lihtsalt ei sööks.

Tulemised

Mutt tuli meile Tallinnast Kassiabist ja Juuli Kasside Turvakodust. Mutile oli juba  hoiukodus pandud nimeks Mutt ja ta jäigi Mutiks. Selline ilus must kass. Juulil ei olnudki alguses nime, aga ta sai oma nime nii, et mul oli lapsepõlves kass Julius, kes oli samuti punane. Ja Juuli oli siis Julius II ehk Juuli. Aga paistab, et seda nime ma enam ei kasuta, sest mõlema Juliusega läks halvasti. Mis veel nimedesse puutub, siis Juuli oli vahel ka Juula ja Noorem Tõhk ja Muti hüüdnimed olid Totu Kuul ja Vanem Tõhk.

V2ikeMutt

Muti oli meile tulles juba paarikuune, teda oli ema juba õpetanud. Ma veel ootasin teda, ta sai enne vaktsineeritud ja ta sai oma ema juures olla. Tema oli juba ikka valmis uude koju tulema. Aga Juuli oli meile tulles väga väga väike. Ma toitsin teda, õpetasin teda isegi piima lakkuma – panin näpu piima sisse ja siis nina peale. Sellega oli igavene tegu! Mutt oli emane steriliseeritud kass ja ta hoidis Juulit väga. Ta oli siis paariaastane, kui Juuli tuli. Juuli oli isane kass. Mutt ise oli kassipojana äärmiselt aktiivne. Me kutsusime teda möllu-Mutiks.

Nii et kõigepealt saime me endale Muti ja siis nägin ma Kasside Turvakodu lehel pilti Juulist, kes oli alles kassipoeg. Juuli ja tema õed-vennad olid leitud mingist tühjast majast. Kõigepealt otsiti neile hoiukodu, aga mina muidugi armusin ära ja võtsin ta endale. Kui ta tuli, siis ta alguses oli ikka väga hädine, sest ta ei olnud vist kuud aegagi vana. Siis ma pissitasin teda – käisin temaga iga tunni aja tagant poti peal – nagu oma lapsega. Ta magas mul siin kaela peal. Ma tegin talle alguses pesa, aga ta hakkas seal näuguma. Ja kuna ta oli nii väike, siis ta magaski mul siin kaela peal, lõua all. Ja isegi kui ta oli juba suur, siis toppis ta ikka pead mulle lõua alla. Nagu sall ümber kaela. Nii me siis koos magasime. Kallis väike kass.

Juuli_1

Hiljem tuli meie juurde ka Roosi, tema nimi oli tegelikult Okasroosike. Alguses tuli ta lihtsalt meie juurde hoiukodusse, ühe kauge sugulase käest, kes enne oma surma tõi kassid minu juurde. Roosil oli vennake ka, Lumivalgeke, tema läks uude koju, aga kahjuks juhtus temaga varsti õnnetus. Tagantjärele ma mõtlen, et ma oleksin pidanud nad mõlemad endale jätma, nii Roosi kui ka Lumivalgekese. Aga tol hetkel oli mul juba kaks kassi.Roosi 6

Kuna Roosi oli alguses meie juures ainult hoiukodus, siis ta läks vahepeal meilt uude koju, aga seal koheldi teda halvasti. Ma pidasin selle koduga ikka ühendust, sest mulle tundus, et seal ei olnud kõik korras. Ja ma tõingi ta lõpuks sealt ära. Nad ütlesid, et ei taha teda enam, et võtke oma kass ja minge. Ja pärast tuligi välja, et teda oli seal löödud. Kui ta siis uuesti meile tuli, oli ta omadega täiesti läbi. Kartis kõiki mehi, isegi Kasparit.Triibuline

Meil oli vahepeal veel ka Maali, kelle me saime Tartust, ühe naise juurest, kellel oli palju kasse. Me panime talle nimeks Lihtsalt Maria. Alguses mõtlesime ta endale jätta, aga tal tekkisid Mutiga probleemid. See oli enne Roosit. Nüüd on Maali Põlva kass. Põlvas pandigi talle Maali nimeks. Maalile tuli ükskord rebane kallale, aga tal õnnestus lahti rabeleda. Selline edulugu siis. Ja ta paranes ära, kuigi seda puretud külge ta hästi ei taha lasta puutuda. Me käisime temaga veel arsti juures ka, tegime igaks juhuks kõik vajalikud süstid ka ära.

Maali on hea kass, selline paksuke. Ta hoiab väga Kaspari ema. Ja ta on ka laste vastu väga sõbralik. Maali käib ka keldris hiiri püüdmas, aga ta tahab, et keegi temaga keldrisse kaasa tuleks. Ja kui ta aknast tahab sisse tulla, siis ta koputab aknale.

 

Kes ei mõistnud lugeda…

Kuna Juuli oli nii väike ja hädine, hakkas Mutt teda õpetama. Igal hommikul kuni Juuli kolmekuuseks saamiseni, nii kella kümne paiku, mängisid ja harjutasid nad köögis päikselaigus kaklemist. Ja hiljem tulid jahipidamise õppetunnid: kõigepealt toodi talle surnud lind, seejärel, kui Juuli juba paarikuine oli, tõi Mutt vigastatud linnu ja lõpuks õnnestus Mutil kuidagimoodi tuua isegi täiesti vigastamata, kuid šokis lind, kes siis lendas siin ringi! Meie muidugi saime selle linnu kätte, võtsime ära ja viisime õue. Aga Mutt oli meie peale VÄGA vihane. Tohutult vihane. Me ju segasime tema õppetükile vahele.

Veel õpetas Mutt Juulit katuselt alla hüppama. Kõigepealt viis ta Juuli madalama katuseääre peale ja hüppas esmalt ise. Siis ootas ja vaatas, aga Juuli ei hüpanud, ainult kisas seal üleval. Mina juba vaatasin, et ei, võtan kassikese alla. Mutt läks jälle katusele ja näitas uuesti, kuidas hüpatakse. Ootas veel natuke, aga Juuli ikka kisab. Mutt ajas ta siis käpahoopidega katuseäärele ja hüppas uuesti. Lõpuks me võtsime ikkagi Juuli alla, sest kuidas sa jätad kassipoja katusele nutma! Aga see loomulikult jälle ei meeldinud sugugi Mutile. Toda õppust korraldati seal ikka mitu korda, aga ega Mutt ei suutnudki Juulile hüppamist selgeks õpetada.

Mutt Kaelarihmaga

Selline õpetamine kestis seni, kuni Juuli sai kolmekuuseks. Siis lõpetas Mutt tema õpetamise ära.

 

Teraapiakass Mutt

Mutt pani mind uskuma teraapialoomade olemasolusse. Ta oli väga minu kass, käis minu peal magamas. Ma õpetasin ta välja, et kui mul selg või kael valus oli, siis ta tuli mulle sinna peale magama ja mind soojendama. Ta kohe nurrus niimoodi. Mul oli vahepeal päris palju kõrvapõletikke ja miski ei aidanud. Mutt aga käis mul kõrva soojendamas, magas seal peal kuni kõrv saigi terveks. Mõni loom tunnetab haigeid paremini ja Mutt oli just selline kass. Ma olen ka Roosit püüdnud  õpetada, aga tema ei ole ise päris terve ja ta ei suuda seda energiat niimoodi edasi anda. Teda me peame ise koore ja pasteediga poputama.

 

Grillmeistri trikid ja muu söögipoolis

Põlvas oli meil enne Maalit kass, kes elas 22-aastaseks. Tegelikult lõpuks enam keegi ei mäletanudki, kui vana ta on. Tema nimi oli Vana Raibe. Tema sõi isegi pitsat. Läks kõige tomati ja sibulaga. Ükskord suitsutasid naabrid kala ja Vana Raibe läks ja püüdis sealt ühe. Tuli koju, kala oli vaata et pikem kui kass, aga ta vedas selle ikka koju. Ja siis sõi ja oksendas vaheldumisi. Ja Vana Raibe varastas karaskit ka. Karaskile pandi taldrik peale ja mindi ise köögist ära, aga pärast oli karaski krõbe äär ikka kõik ära näritud.

Kõikide kasside seas on väga populaarne olnud hapukoor. Kohvikoor ka, kuigi Mutt sõi seda vähem. Singid ja vorstid ka, kuigi ainult kindlad sordid, sellised, millel on korralik lihasisaldus.  Mingit sojaplöga üks aus kass ei söö!

Roosi on meil väga peene maitsega, tema püüab nii konni kui ka nahkhiiri. Mutt oli rohkem selline asjalik kass, tema sõi linde. Ja ta tõi meile ka linde. Ükskord juhtus nii, et me grillisime liha ja andsime talle ka. Järgmisel hommikul oli meile lind grilli peale toodud! Ta ikka hoolitses meie eest.

 

Kassid, koerad ja hierarhia

Kassidel on olnud üsna selge hierarhia. Lühikest aega olid kassid kolmekesi ka. Juuli ei teinud eriti Roosist välja, ma ei mäleta, et neil oleks probleeme olnud. Tema oli kõigiga sõber. Ja Mutt oli küll nõus Juuliga, aga Roosiga ei olnud. Roosi tuli meile juba täiskasvanuna ja neil tekkisid mingid territoriaalsed probleemid.

Mutt oli väga domineeriv, ta teadis oma väärtust ja peksis Roosi toidu juurest minema. Kõigepealt sõi ta ise, see tähendab sõi ära nii enda kui ka Roosi toidu. Ja kui siis Roosile midagi jäeti, siis võis Roosi välja tulla ja ka süüa. Me küll proovisime panna nende toidu eraldi, isegi eraldi tubadesse, aga see ei aidanud eriti. Vahel tegi Mutt isegi nii, et kui Roosi sõi, siis Mutt kõndis tigedalt ringi ja valvas ning tekitas stressiõhkkonda.

Pärast seda, kui Mutt ära kadus, armastab Roosi süüa nii, et ta on mul siin selja taga.

Emma ja Hera KohtumineMeie kahe bernhardiiniga, Emmi ja Heraga juhtus samamoodi nagu Muti ja Juuliga. Mõlemad koerad on küll emased, aga Emmi on vanem ja Emmi lapsendas Hera. Ja see on siiani nii, kuigi nüüd on mõlemad juba täiskasvanud loomad. Hera on nii laisk, et Emmi isegi peseb teda!

Koertega said Mutt ja Juuli hästi läbi. Muti kasvas Emmiga koos, nad tulid meile paarikuiste vahedega ja nad olid koos n.-ö kutsikad. Mingeid probleeme ei tekkinud. Ja Heraga ka mitte. Juulil ei tekkinud ka probleeme. Ma mäletan, kui Juuli tuli meile kassipojana ja ma panin ta siia ahju peale ja kui siis koerad tuppa tulid, siis ta oli esialgu nagu väike karvapundar. Aga ta kohanes väga ruttu. Kõik olid oma loomad. Koerad ei teinud neile midagi. Ka Roosi ei karda nüüd enam koeri. Alguses ta pelgas neid, eriti Herat. Emmile sai ta vastu nina anda, sest tema pani oma koonu ettevaatamatult maha.

 

Tants, trall ja suhted naabritega

Juuli ja Mutt mängisid kogu aeg, nii omavahel kui ka meiega. Jõulude ajal ei saanud me isegi kuuse külge ehteid panna, sest kassidel käis ümber kuuse kogu aeg mingi sõda. Kuusk sõitis mööda tuba.

Ja meil on koertega ka naljakaid juhtumeid. Kui meil oli puitaed, siis Hera jooksis naabri kassi järel niimoodi läbi aia, et aeda tuli bernhardiini-kujuline auk. Nagu multifilmis! Ükskord ajasid koerad naabri kassi nurka ja meie koer oli siis veel väike, näitas, et ma tahan mängida, pani pea alla ja tõstis saba üles ja järgmiseks oli kass kahe käpa peal püsti ja koer saigi küüned ninna.

Naabrinaine toidab kasse ja aias on väike auk ja koerad on siis kohe läbi augu ninapidi kassitoidu juures.

Kunagi oli naabritel selline väike valge koer nagu tolmuhari. Tema ei sallinud Mutti. Aga Mutt käis muidugi kogu aeg naabri aias ka ringi. Ükskord ma nägin naabri aiast, kuidas see väike valge muudkui klähvis Muti peale ja Mutt alguses vaatas, siis ajas kõrvad lidusse ja tõstis saba püsti ja kui ta siis hakkas seda koera taga ajama. Koer jooksis kiljudes ees ja kass nagu tabamatu tasuja hääletult tal järel. Kusjuures kass oli ise umbes sama suur kui koer.

Minu vanemate kassi Mustikaga on ka üks lugu – ükskord õhtul kakles ta võõra kassiga ja vaenlane aeti põgenema. See ronis kõigepealt puu otsa. Mustikas ronis muidugi järele ja siis oli varjuna näha, kuidas võõra kassi saba ripub puu otsast alla. Mustikas võttis hammastega sabast kinni ja sikutas, aga ega teine kass rumal ei olnud, vaid pissis selle peale talle pähe. Ja muidugi lasi Mustikas selle peale sabast lahti! Kõik see nägi välja nagu varjuteater.

 

Pehmed padjad ja aurusaunad

Mutt magas väga tihti minu juures, aga ka laste juures. Ja vahel ka riidehunnikus. Ma võisin ju talle pesa teha, aga ega ta seda ei tahtnud. Tema pidi saama ikka ise valida. Üldiselt nad magavadki seal, kus nad tahavad.Roosi_2

Aga Roosile tegin ma täitsa oma padja ja talvel Roosi isegi magas selle peal. Padi on nüüd natuke karvane ka! Kusjuures padi tuleb panna radiaatori äärde, et ta padja peale ronides saaks panna selja vastu radiaatorit. Nagu vana inimene. Veel meeldivad Roosile magamiskohana riidekastid. Ja talvel ronib ta tekkide vahele ka. Suvel magab ta vahel ka riiuli peal või korvis. Roosile tegime me vahepeal sellise pesa ka, et panime vana kampsuni kaussi. Teine võimalus on see, et ta käib dušinurgas põrandakütte peal magamas. Ja muidugi vihkab ta jubedalt seda, kui keegi on põranda märjaks teinud.

Põlva Vana Raibe, see 22-aastane, magas saunas. Meil oli seal saunaahi, mille küljes oli ka veepaak. Ükskord pani vanaema saunaahju küdema ja ahi läks ikka juba päris kuumaks. Siis äkki tuli vanaemale meelde, et vesi jäi sisse laskmata! Ta võttis vooliku ja hakkas vett laskma ja esimese asjana lendas paagist välja natuke auru ja järgmise asjana lendas sealt välja kass, kes oli seal rahulikult maganud. Kassid taluvad ikka päris kõrget temperatuuri. Roosi ka – meie esikuaknal on üks ruut puudu ja tema läheb kahe akna vahele magama. Isegi kui väljas on juba üle 30 kraadi ja me ise oleme juba poolsurnud, hautab tema ennast seal kahe akna vahel.

Vana Raibe magas vahel ka diivaniseljatoe peal. Ja kui ta juba päris vana oli, siis ta magas, magas ja kukkus lõpuks sealt alla!

Vahel magasime me kõik ühes voodis. Kõigepealt muidugi kaks koera, ja siis meie ise kuidagimoodi seal ja siis veel kassid meie otsas. Ja kuskil nurgas olid veel ka lapsed. See oli kohutav – niimoodi ei saanud ju keegi välja magada. Aga lastele ja loomadele see väga meeldis. Ma olen tähele pannud, et kui bernhardiinisuurune koer kaisus magab ja sa paned silmad kinni, siis on tunne nagu inimene hingaks, sest neil on täpselt sama hingamise rütm. Ainult ta on muidugi väga karvane, täitsa teki eest.

Hommikuti ajab meid üles Roosi. Karjumine kostab välisukseni. Ja kui temal ei õnnestu, siis ta ajab koerad ärevaks. Ja nemad siis käivad ja ähivad ja Kaspar ärkab selle peale kindlasti üles.

 Mutt_3

 

Sõda söögi pärast

Maali ei salli koeri. Tema nimelt peab oma toitu koerte eest kaitsma, kui koerad Põlvas on. Sest koertel on tuppa tulles esimene asi kassi toidukauss tühjaks süüa. Ja pärast sööb igaüks oma. Aga Maali istub toidukausi kõrval, teeb kurja nägu, susiseb ja vahepeal virutab käpaga. Nagu lohe kaitseb oma varandust. Niipea kui koerad tulevad, nii võtab tema kausi kõrval positsiooni sisse. Kui koeri ei ole, siis ta on rahulik.

Hera on selline, kes sööb kõik ära, mis kätte satub. Ükskord ma jätsin hapukoorepaki lauale ja kui tagasi tulin, oli see kadunud – Hera sõi hapukoore kõige pakiga ära.

Heraga oli ükskord nii, et hakkasime Põlvast tulema, vanaema tahtis lastele kaneelisaiu kaasa teha ja käib ja otsib, kus on tainas. Ise mõtleb: ma nagu oleksin taigna juba valmis teinud ja lauale rullinud… aga kus ta siis on? Ja oligi nii, et kaks kilo tainast läks laua pealt kõige täiega ja minuti jooksul. Me oleme ainult üks kord näinud, et Heral on kõht täis – see oli siis, kui vanaema söötis talle potitäie putru pekiga.  Pandi puder koertele ette. Emmi tuli ja vaatas, et mina seda küll ei söö ja läks minema. Hera aga pistis oma portsu kinni ja veel poole Emmi omast ka. Siis ta enam ei jõudnud, läks tuppa ja viskas sinna selili, neli käppa taeva poole. Puder hakkas veel kõhus paisuma ka ja lõpuks ei saanud Hera enam hästi püstigi ja oli nagu bernhardiinikujuline pall. Enne Põlvasse minekut tundub, et nad just kui nälgiks meelega, sest Põlvas saab head toitu süüa. Meie anname ju lihtsalt  krõbinaid, aga Kaspari ema teeb neile kaks korda päevas süüa, kaerahelbeputru lihaga. Kuid see ei loe – kassitoit süüakse ikkagi kõigepealt ära.Hera

Bernasid tuleb tagasi hoida, muidu nad söövad ennast surnuks. Hera on ära söönud isegi kanade jõusööda. Ma olen kuulnud isegi bernhardiinist, kes sõi jope ära. Käis operatsioonil, lõigati jope välja ja koju tulles oksendas veel paar sokki ka välja.

 

Üks kõigi, kõik ühe eest ja üheskoos vallutajate vastu

Meil elavad siin läheduses varesed. Nad elavad naabri aias suure männi otsas, neil on seal pesa. Ükskord ajas Mutt vareseid taga. Kuigi vares teda vist eriti ei kartnud, läks lihtsalt eest ära. Ega varesed ei julge vastu ka hakata, sest selle vastuhakkamisega on nii, et kui vastu hakkad, siis tuleb teiselt poolt kaks koera ja sinu vastuhakkamised on igaveseks hakatud. Koerad alati toetasid meie kasse kõigis ettevõtmistes. Ikka nagu üks pere ja tiimitöö. Ja meie koerad siiamaani varitsevad vareseid, nad ei salli vareseid neid üldse. Ükskord tulin õhtul pimedas koju ja ootamatult tuli üks koer haukudes mulle vastu. Ja kui kõrvale pöörasin, siis hüppas teine põõsastest välja. Sama taktikat kasutavad nad vareste hirmutamiseks ka.

Varesed varastavad meie kana- ja hanemune, meie leiame ainult koori. Nad toksivad nokaga muna sisse augu ja joovad muna ära. Ja me oleme näinud ka seda, kuidas vares lendab munaga minema. Raske oli küll ja ega suurt vahet varese saba ja koera lõugade vahele ei jäänud. Hanemune nad siiski ei jõua ära viia, need on raskemad ja need tehakse lihtsalt katki ja süüakse ära. Aga kanamuna nad võtavad jalgade vahele ja viivad ära.

Kuid huvitav on ka see, et kõik ümbruskaudsed linnupesad on meie loomade karvadega vooderdatud. Me oleme näinud mahajäetud linnupesi, mille voodriks on äratuntavalt bernhardiinikarvad. Ja kui me koeri kammime, siis linnud kaklevad kevadeti nende suurte karvatuustide pärast, et kes saab ehitusmaterjali endale. Nad vooderdavad koerte aluskarvaga oma pesi.

Kass ja HanedÜldse on meil elu nagu metsas. Ükskord tungis tuhkur hanele kallale, me vahetasime siis just aeda. Hani läks aia alla  ja tuhkur ei saanud teda kätte, kuid hani sai siiski viga. Ja siis me ravisime teda briljantrohelise antibiootikumiga, mis meil muidu on kasside haavade ravimiseks. Sellega ravitakse meil kõiki. Ja see haige hani magas meil siis dušinurgas.

Teinekord näris tuhkur end läbi seina kanalasse. Hakkas veel vastu ka, kui me teda kanalast välja ajasime. Me kartsin tookord väga kasside pärast, sest tuhkur võib ka kassi kätte saada. Ta ronib ju hääletult puid mööda. Kassist pareminigi veel. Koerad ei saa teda ka kätte, ta on liiga kiire.

Meil on siin nii palju loomi, et loomalood lähevad omavahel segi!

Pättust tegev Lambihari ehk lugu sellest, kuidas teha toakassist õuekass

Miks Lambihari?

Minu esimese päris oma kassi ristinimi oli Pätu. Mulle tundus, et Pätu on korralik poiss-kassi nimi, nagu näiteks lehmale passib hästi Maali või Milla. Pätu nime valisin samanimelisest lasteraamatust. Astrid Reinla raamat, mille toonase trüki kaanel oli ilus sinine kildudeks purunenud teekann. Kes või mis oli raamatu Pätu, seda ei teadnud keegi. Keegi ei olnud teda näinud, kuid olemas ta oli, sest keegi pani isa kirjutusmasinasse koogipuru, tegi vanaisa prillid katki ja saatis korda muid toredaid koledusi. Ega elu lill pole, keegi peab ju selliseid asju ka tegema, mõtlesin mina. Ja ka minu Pätu tegi.

Lambiharja hüüdnimi tekkis kassi loomulike kehaliste protsesside tagajärjel. Kohe selgitan. Mu isale meeldis kangesti Pätut kiusata. Isa ütles, et muidu muutubki Pätu elu igavaks, natuke tuleb loomale põnevust pakkuda ehk Pätut toast tuppa taga ajada, näpata talt vorstijupp, et sundida ümarat toakassi toidupala järele veerema. Pätu vastukarva silitamine oli isa leivanumber. Lõpuks, kui Pätu nägi või pelgalt teisest toast kuulis, et isa koju jõudis, tõusid tal karvad üle keha püsti. Nagu oleks keegi temasse piisava doosi elektrit sisse lasknud. Kassi turris püstine saba aga meenutab teatavasti pudeli- või lambiharja. Nii saigi Pätu ise endale aja jooksul liignime Lambihari. Kui rääkida veel algusest, siis Pätu oli vallaslaps, emase toakassi õnneliku õueskäimise õnnetu tagajärg. Mina olin siis kolmteist ja tema, kellest see lugu on, oli valgete täppidega must pihku mahtuv pundar. Pätu, hüüdnimega Lambihari. Aga oluline oli, et Pätu ei olnud issi, emme ega õe kass. Ta oli minu ja (eriti teatud vanuses) see tunne, et tema on päris minu, see on ikka üks maru võimas tunne.

Olen Pätu, laske välja!

Oma Pätuks olemise teenis ta samuti välja kogu hiilguses, sest pättust tegi ta korralikult. Eks sellele aitas kaasa, et poiss-soost kass jäi õigel ajal kastreerimata ning õue me teda sarvi maha jooksma ei lubanud. Pätu, olles aru saanud, et kompromissi küla peale hulkuma minemise osas ei tehta, valis haaremiks minu pehmed mänguasjad. Viimaste hulgast sorteeris ta omale kindlad silmarõõmud, keda ta vastavalt tujudele külastamas käis. Sellega aga kogu trall ei piirdunud.

Pätu oli muidu vaikne, ei rääkinud palju, kui tõesti tarvis, siis arsti juures ehk käratas paar vängemat sõna. Ühel kevadel hakas ta aga välisukse juures näugumas käima. Ilmselt oli mehe elus kätte jõudnud keeruline kriisiperiood, mil parajasti käsilolev rutiinne elukorraldus tundus kangesti tüütu. Tahaks midagi ja kuhugi. Mida ja kuhu, Pätu ei selgitanud ja küllap ei teadnud ta seda isegi päris täpselt. Kord, kui mina pidin just eksamiks valmistuma, otsustas tema, et on õige hetk skandaal korraldada ja välisukse juures südantlõhestavalt jutustama hakata. Hääl, mida üks kass suudab teha, kui ta tahab, on tõesti usutavalt meeleheitlik.

Kassidel on teatavasti ustega omad keerulised suhted – aga peamine on ikkagi see, et need oleksid LAHTI.

Mina tegingi ukse lahti. Ausalt, närvi ajas see virisemine. Et no mine siis, kui nii väga tahad! Mina sind kinni ei hoia! Vaene Pätu ei varjanud oma rõõmu ja lippaski. Lippas ta aga kolmandalt korruselt, kus parajasti meie elasime, viiendale. Kuna ta ei olnud kunagi iseseisvalt trepist alla läinud – maale minnes viisin teda süles teki sees autosse – siis ta ei teadnud, et õue minemiseks tuleb ikka trepist alla, mitte ülespoole minna. Mina talle järele ei jooksnud. Lasin tal maha rahuneda ja järele mõtelda. Poole tunni pärast läksin teda siiski vaatama ja kutsusin ta koju tagasi. Pätu tuli, vaikides. Mõtlesin, et sellega on asi selge ja sisimas olin isegi uhke oma konflikti lahendamise oskuse üle.

Osa saavad ka naabrid ja klassikaaslased

Muidugi, see väike intsident ei seganud Pätut ka tulevikus välisukse juures jutustamast, kuidas tema süda pitsitab ja kutsub kuhugi teadmatusse kaugusesse ning kuidas teda üldse liigselt ahistatakse ja piiratakse. Kes on elanud korrusmajas, teab hästi, et ükski peretüli ei ole ühe pere tüli. Seinad, põrandad, laed, uksed, aknad – kõik kostab läbi. (Et alumise korruse sõbrannat külla kutsuda, pidin radiaatori lähedal ütlema, et mis teed, tule üles.) Pätu ja minu vahelistest lahkhelidest said seega osa paljud kõrvalised isikud, kes ilmselt mõtlesid, et korteris 54 käib hirmus kassi piinamine.

 Tunnistan, et kord tõesti võtsin Pätul turjast kinni ja tirisin ta tahatuppa. Kusjuures siis ei teinud ta piuksugi. Toa ukse panin kinni, et ta välisukse juurde ei pääseks. Ühesõnaga, piirasin füüsiliselt tema vabadust. Pärast oli Pätu silmnähtavalt solvunud. Isegi õhtul diivanil telekat vaadates hoidis ta meelsamini oma põlise vaenlase, mu isa, ligidusse. Sain aru, et olin riivanud Pätu väärikust, seda vähest, mis toakassil järel oli.

Ei oska ütelda, kas see arestijuhtum oli kaalukeeleks, kuid Pätu võttis vastu otsuse, et minu koolikott tuleb täis pissida, ikka korralikult. Enne esimese tunni algust küsis keegi minu taga, et mis jube hais siin täna on. Pätu oli nimelt mu koolikoti peale vähemalt mitu tilka seda vängemat lasknud. Sellel päeval jäi mu koolipäev lühikeseks. Kuigi pesin kotti mitu korda väga korralikult, saatis Pätu “mälestus”mind veel kaua. Seejuures pani mind kõige enam imestama, et mida rohkem ma kõikvõimalikke aroome oma koti peale pihustasin, seda enam tungis neist läbi Pätu “meene”.

Lambiharjast taluõue isandaks

Meie lahkuminek Pätuga oli rahulik ja isegi rõõmsameelne. Kuna Pätu vanuses meest ümber kasvatada ega kohitseda ei tundunud enam mõistlik, hakkasime otsima talle maale uut kodu. Leidsime tuttavate kaudu head inimesed, kes olid valmis Pätut proovima. Viisimegi siis Pätu nii-öelda proovipäevale. Mäletan, et oli soe ja kuiv päikesepaisteline õhtu ning Pätu lippas, nagu ta oli kord viiendale korrusele lipanud, põõsastesse. Tookord tõotasin, et tulen teda veel mitmeid kordi vaatama. Kui öeldakse, et kass igatseb või on õnnetu, viin koju tagasi. Seetõttu ei hakanud talle põõsasse järele ronima, et paitades hüvasti jätta ja selgitada, et meie enam ei kohtu. See oli aga viimane kord, kui teda nägin. Meiega juhtus elu, ei midagi erilist. Temal tulid rõõm vabadusest, kevad ja pulmad. Minul tulid eksamid, tantsutrennid, vanad sõbrad, ülikool, uued sõbrad.

Ema kaudu kuulsin lugusid, kuidas Pätul maal läheb. Kuulsin, et põlise toakassina valis ta oma pesitsuspaigaks lauda. Ka suure meelitamise peale ei tulnud ta kaua tuppa. Mehi ta ei usaldanud. Kui leebe madala häälega peremees julges lauta tulla, siis hüpati talle säärde kinni. Ka võõrastest meestest ja hiirtest oli hoov alati puhas. Kohalikest kassidest oli Pätu kõige massiivsem. Ümarast hellikust sai sitke sportlik sell, kes ilmselt üheski küla pulmas kraaklemist ja kaklemist vahele ei jätnud. Elupäevade lõpuni olid tal aga kõik kõrvad ja silmad peas ning neli käppa enam-vähem terved. Kelle kass on pulmas käinud, teab, et see on suur asi.

Järgmine kassist pereliige oli minu koera Freja hea sõber Peemot. Teadagi, must Peemot tuli meile Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast“. Temast aga ehk juba järgmine kord.

Marelle
Tartus, oktoober 2013

Muuseumikass Gutenbergi lugu

Lemmit Kaplinski räägib Trükimuuseumi kassist Johannes Gutenbergist.

Tuli kass, muidugi omal soovil

Trükimuuseumil on küll ainult üks kass, Johannes Gutenberg, aga temast jagub juba päris paljuks. Nagu kõik kassid, otsustas ta ise, et aeg on küps tulla ja meid kodustada.

See oli veebruaris 2012,  kui ta oli ukse taga ja ütles, et nüüd ta siis tuleb. Mina laiutasin käsi ja ütlesin, et no selge siis. Tegin talle sööginurga ja nii ta tuli. Oli näha, et ta oli kodustatud, sest ta oskas kohe liivakasti kasutada. Ja nii tulidki mõned kuud hiljem välja tema päris omanikud, siit mõnisada meetrit Kastani tänavat mööda edasi. Aga kuna neil kaks kassi juba oli, siis nad leidsid, et las ta siis jääb meile. Me olime temast juba teinud muuseumi maskoti ja maksnud kaks korda kinni tema äratoomise kasside varjupaigast.

Alguses ei olnud tal kaelarihma. Tema iseloom on aga selline, et ta on nõus, et me talle siin süüa anname, kuid ülejäänud osas on ta omaenda peremees. Ja kuna tal ei olnud kaelarihma, siis sattus ta varjupaika. Kui see esimest korda juhtus, siis me lihtsalt ei osanud kusagilt otsida. Lõpuks ma helistasin varjupaika ja seal ta oligi, Seli nime all.

Gutenbergil on nüüd  kontaktandmetega kaelarihm

Gutenbergil on nüüd kontaktandmetega kaelarihm

Aga varjupaigas tehti temaga igasugu vajalikke protseduure ja nüüd on ta siis endine isane kass, mis on seda tüüpi loomade puhul väga oluline. Ma ei tea, milline tema iseloom päris kiisuna oli. Kui ta meile tuli, oli ta juba pooleaastane, selline piimast juba võõrutatud. Gutenberg ei ole ilmselgelt „kaminavaibakassi” iseloomuga. Tegelikult on ta selline suhteliselt kuri loom. Ta lubab endale süüa anda ja kui ta on heas tujus, siis ta lubab ennast natuke paitada, aga ta võib mingi hetk ka ümber otsustada. Haiget ta otseselt ei tee – ta lihtsalt mängib väga elavalt.

Territoriaalne kontroll

See, kui palju ta muuseumis aega veedab, sõltub väga palju aastaajast. Talvel ta lihtsalt mujale ei lähe – meil on siin hea ja soe. Ta põõnab tavaliselt kõige kõrgema riiuli otsas, kust keegi teda kätte ei saa. Seal on vanade raamatusisude kast, kus tal on pesa. Kui ta magada ei taha, vaid tahab näidata, kes on n-ö peremees, siis kohe muuseumisse sisse astudes esimese asjana astud sa kassi peale. Sellepärast ongi muuseumi uksel see silt: “Beware of the cat” (ingl. k. “Ettevaatust, kass!”). Ukse ees on ta, nagu kõik kassid, kõige käidavama koha keskpunktis.

Ma ise püüan alati meeles pidada, et kass on tiigri sugulane, ta on kiskja, tal on oma territoorium, mida ta peab valvama. Seega on täiesti loogiline, et ta peab olema kohas, kus tal on kõigest ülevaade. Seda muuseumi tunnistab ta väga oma kohana ja on kohutavalt solvunud, kui siia mõni teine loom tuleb. Meie ühel töötajal on koer ja paaril vabatahtlikul oli koer … teisi kasse ei ole siin veel olnud. Kui koer siseneb, siis on näha, et kass on sellest väga häiritud. Ta on tegelikult kohutav argpüks ja kiusab ainult neid, kes on temast selgelt nõrgemad. Aga kui tuleb mingisugune tundmatu haukuv asi, siis ta pageb kusagile nurka ja jälgib sealt õnnetu näoga. Pärast vaatab ta kõigile sellise „kuidas-te-võisite-seda-mulle-teha“-näoga otsa. Nii et jah, see muuseum on tema territoorium ja ilmselt mingid tükid siin majas veel.

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Kui muuseumi uued vabatahtlikud tulevad või kui kontoris võõrast rahvast liigub, siis Gutenberg uurib alati järgi, kellega tegemist on – kes see tema maa peal liigub. Aga kui ta on selle selgeks teinud, siis ta ignoreerib neid täpselt samamoodi nagu kõiki teisi inimesi.

Milleks inimesed kasulikud on

Gutenbergi lemmik on see, kes tuleb hommikul esimesena, sest see inimene annab talle süüa. Siis ta räägib väga elavalt. Ja kui uued inimesed ei tea, kus söök on, siis ta näitab ise. Hommikuti on ta siis suuteline ennast kokku võtma ja ennast isegi jala vastu nühkima, et tänane kelner ikka süüa annaks.

Kui muuseumis on külastajate grupid, siis hoiab Gutenberg targu veidi eemale. Aga kui on võimalik, siis ma püüan sättida nii, et ta ei saaks plehku panna, kui lastegrupid on tulemas. Püüan natuke ettevaatlikumalt ust kinni panna ja lahti teha. Lastegruppidele on ta väga hea meelelahutus. Meie õpitoas-muuseumis tekib paratamatult selliseid hetki, kui peab sabas seisma ja neil, kes seisavad ja ootavad, on natuke igav. Siis saavad nad kassiga mängida. Kui nad püüavad teda kiusata või kui mitu last korraga üritab kassile pai teha, siis… noh, Gutenberg on selline suhteliselt kurja iseloomuga, nii et ta paneb lapsed kiiresti paika. Alguses laseb ta ennast mõned korrad sügada ja siis, kui seda teevad viis inimest korraga, siis käib kräuh! ja ongi kõigil distants olemas.

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et Gutenbergi lemmikmäng on väga-väga vägivaldne. Ta ei ole vist ainus selline kass maailmas, aga minu jaoks oli see üllatus – minul ei olnud ühtegi sellist varem olnud. Talle kohutavalt meeldib see, kui sa paned ta kasti ja kastil kaane enam-vähem kinni ja siis hakkad näpuga sinna sisse sorkima. Siis ta istub seal ja püüab su kätt niimoodi õngitseda. Alguses ma arvasin, et ta on võib-olla kuri ja tahab välja saada, aga kui siis kast lahti teha, siis ta istub seal hoops sellise õnnetu näoga. Ja kui tõstad kassi kastist välja, siis ta hüppab sisse tagasi ja ootab, et saaks jälle mängida. Kastil peab kas olema väike ava kas üleval või siis nagu banaanikastil, külje peal käeavad. Ta ei tea, kust see sõrm parajasti tuleb ja siis tal on jube põnev. Seda mängu saab ta lastega väga hästi mängida.

Keegi sedasi viga saanud ei ole, sest Gutenberg ei aja küüsi päris välja, vaid ta ikkagi mängib. Seal on selge erinevus – ma olen ka kaklevat kassi näinud. Näiteks kõige lihtsam on see, et kui sa teda käega surkima lähed, siis ta haarab esikäppadega kinni ja tagakäppadega hakkab „soolikaid välja kiskuma“. Tagakäppadel ta aga üldse küüsi välja ei aja.

Veel on väga huvitav see, et Gutenberg sisuliselt ei nurru. See-eest räägib ta kõigile sellest, kui tühi tema kõht on. Siin majas on ainult üks inimene, kes väidetavalt on teda vaikselt nurrumas kuulnud. Lisaks muuseumile on tal teine söögikoht siiditrükistuudios ja sealsel perenaisel on päris hea suhe kassidega. Ta on ainuke, kes võib selle kassi sülle võtta ja kass ei tahagi kohe plehku pista.

Ja teine olukord, mille puhul Gutenberg inimestega suhtleb, on see, kui ta on mõne saaklooma murdnud. Siis ta tuleb neid uhkelt demonstreerima. Hiirte peale me muidugi patsutame teda ja ütleme “tubli!”, aga ta kipub ka põõsast linde võtma. Tema jaoks on veel segane see, miks ta osade loomade eest saab kiita ja osade eest mitte.

Kas trükivärv süüa sünnib?

Mis puutub Gutenbergi ja trükivärvi, siis alguses ta ei teadnud mis on mis ja siis ta maitses kõik järgi ja toppis oma käppa igale poole. Siin-seal on veel siiani trükivärviga tehtud kassi käpajäljed laiali. Aga ta õppis väga kiiresti – ega kass ei ole rumal. Kiskjad jäävad ellu just sellepärast, et nad hoolega valivad, mida nad söövad. Ma arvan, et Gutenberg maitses igasugused vedelikud korra ära – midagi otseselt mürgist neis ainetes ei ole – ja sai aru, et see kleebib keele suulakke kinni, ei tasu. Käis ja turtsus päev otsa ja nüüd on hästi. Ta teab, kus on tema söök ja kus on need asjad, mida ta ei puutu. Nii et keemiaga tal nüüd suhted puuduvad.

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Masinatega on sama asi. Ta on läbi vaadanud kõik need masinad, mis meil on, aga kui meile tuuakse mõni uus masin või kui kasutame mõnda, mida me tavaliselt ei kasuta, siis ilmub ta kohale ja hoiab silma peal, mis tema „džunglis“ toimub. Kõige lahedam asi oli suur plakatimasin, päris ruumi tagaotsas. Neli ja pool tonni, kolm korda kaks meetrit. Kui me sellega midagi trükkisime, siis ta üks hetk ronis selle masina sisse. Plakatimasin on hästi lihtsa ehitusega, seal ei ole mingeid selliseid osasid, mis tulevad ei tea kust ja kuna seda aetakse käsitsi ringi, siis toimub kõik väga aeglaselt. Ja Gutenberg siis istus ja vaatas niimoodi mõtlikult, kuidas masina osad liiguvad.

Sisekord ja elu õues

Selles mõttes sobib Gutenberg Trükimuuseumisse suurepäraselt, et tal on selgelt elav huvi siinsete tegevuste  vastu ja lisaks on ta ka väga oluline distsiplineeriv faktor. Sest kui sa jätad oma puhta ilusa töö lahtiselt kusagile laua peale vedelema, siis on suur tõenäosus, et seal on kas kassi käpajäljed peal, või on Gutenberg lihtsalt tulnud väljast poriloigust ja ennast nätsti sinna pikali visanud ja püherdanud. Seda on juhtunud ja üldiselt see mõjub inimestele väga positiivselt, kui nad näevad, et kui sa ei pane tööd ära, siis juhtub selline asi. Järgmisel hetkel on kõik asjad õiges sahtlis.

Magus uni töölaual

Magus uni töölaual

Millegipärast vihkab Gutenberg südamest pastakaid. Kui jätta külalisteraamatu kõrvale pastakas, siis ta togib seda seni, kuni see kukub põrandale ja siis ta lükkab pastaka ukse ette, täpselt niimoodi, et sa sellele peale astuksid. Lugematu arv pastakaid on niimoodi hävinud.

Aga rohkem lemmikmänguasju tal ei ole, pigem on tal raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad. Küll aga käib ta üle maja igal pool ja teeb igasugust sigadust. Üks tema lemmiknumbreid on see, et ta ronib kusagilt katusele – keegi ei tea, kust, kasside asi – ja siis teeb nägu nagu ta ei saaks sealt enam alla. Meie majas on kolmandal korrusel hostel ja niimoodi satub Gutenberg hosteli akna taha ja teeb seal sellist õnnetut kassinägu. Ja hosteli külastajad loomulikult lasevad ta sisse ja siis ta aeg-ajalt meelitab nad endaga alla muuseumisse. Selle vastu mul ei ole midagi!

Meil on suur maja ja muuseumist käivad inimesed kogu aeg läbi, nii et kassi liikumist majas piirata on täiesti lootusetu. Meil on igal pool sildid, et ärge laske kassi välja, aga see on hoopis sellepärast, et inimestele meeldib, kui nad tulevad ja siin on mingid reeglid. Siis inimesed tunnevad, et nad saavad ka kuidagi midagi ära teha ja aidata kaasa sellele, et oleks kord ja süsteem. Muidu meil muuseumil üldse reegleid ei ole – kõike võib puutuda ja kõike võib teha.

Ära lase kassi välja!

Ära lase kassi välja!

Alguses me püüdsime kassi majas sees hoida, aga see lihtsalt ei tule välja. Ma tean, et linnakassidel on see probleem, et nad lõpuks jäävad kõik auto alla, aga ma arvan, et seda kassi toas hoida oleks loomuvastane. Tal on õigus elada siin linnas ja tal on siin söök ja arstiabi ja kõik sellised asjad. Ja siiamaani on ta  selle koha pealt suhteliselt tubli olnud. Õnneks Kastani ja Riia tänavale, kus on suur liiklus, ta ei lähe. Tema lemmikkoht on Hurda park. Sealt ma saan põhilise osa kõnedest, et keegi on ta leidnud. Väljas ta on inimestega suur sõber – tuleb ligi, nühib, ronib sülle. Kui muuseumirahvas teda väljas kohtab,  siis ta tunneb meid ära, noogutab viisakalt ja läheb ajab oma asju edasi. Kuid teda saab alati söögiga meelitada.

Agarus ja kuulsus

Ükskord oli nii, et vaatasime, et Gutenberg lonkab ja selgelt oli näha, et tema alakehal oli midagi viga. Kaks mõtet oli – et ta on kas kusagilt löögi saanud või siis on tuletõkke rauduste vahele jäänud. Meil oli suur paanika ja mure ja siis me läksime ja lasime röntgeni teha, et näha, kas midagi on päris katki. Tuli välja, et ta oli terve linnu alla kugistanud! See oli talle kõhtu kinni jäänud ja siis ta käis ja tegi sellist õnnetut nägu. Ja meie kõik muretsesime.

Arst käskis talle mingit inimeste lahtistit anda ja siis sai päris kurjalt seda talle süstlaga suhu pritsitud. Siis ta luukas paar päeva õnnetult ringi ja mina sisisesin kõvasti tema peale, et väga inetu on niimoodi: esiteks linde murda ja teiseks siis neid mitte korralikult läbi närida. Ma loodan, et ta on nüüd õppinud. Kuid ta on tõeline jahimees. Ta võib lõputult seda põõsast passida. Varem olid meil majas hiired ka, aga neid ei ole enam ammu. Igasuguse püüdmise koha pealt on ta liigagi agar.

Aga tema põhiline kasu muuseumi jaoks on ikkagi see, et Gutenberg meeldib inimestele. Päris palju on selliseid külastajaid, kes tulevad ja küsivad, et kus teil see kuulus kass on. Kõik, kes on kuulnud sellest kohast, loodavad kassi ka näha. Kes ei ole kuulnud, nende jaoks on ta üllatus. Meil on ka mõned sellised püsikülastajad, kellel on iga kord tema jaoks midagi kaasas. Au ja kuulsust on ta meile juba päris palju toonud. Tema pilt on avaldatud koguni Austraalia Vabagraafikute Liidu ajakirjas.

15. juuli 2013, Tartus, Trükimuuseumis

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Külasta Trükimuuseumit: http://www.trykimuuseum.ee/

Saa sõbraks Gutenbergiga: https://www.facebook.com/gutenbergthecat

Vaata ka: http://www.tartupostimees.ee/1153192/tublid-tooloomad-rabavad-mitmel-rindel

%d bloggers like this: