Tag Archives: töötavad kassid


Amsterdam. The Cat City

IMG_6528Eelmisel külaskäigul kaks aastat tagasi nägin selles linnas ainult ühte kassi. Kuigi tookord oli suvi. Aga võib-olla oli see nii just sellepärast, et oli suvi. Võib-olla olid kõik teised Amsterdami kassid tookord lihtsalt oma kassiasju ajamas. Too suvekass käis Rembrandtpleini nurgapealses pubis tähtsa näoga uksest sisse ja välja ning maandus lõpuks naaberlaua Vanema Daami süles. Mina olin kade.

Seekord sattusin sellesse ilusasse linna kevadel. Vähemalt ma arvasin, et seal on kevad – märtsi teises pooles on ju igal pool Euroopas juba kevad! See tähendab – igal pool peale Eesti ja Lapimaa. Aga ei olnud seal veel mingit kevadet. Õigemini, vahetult enne minu saabumist oli vist tõesti olnud mõned päevad midagi kevadelaadset, sest Briti poissmehed jalutasid mööda linna kampsuniväel, kuigi sadas külma vihma ja puhus Madalmaadele iseloomulik läbilõikav tuul. Aga need kampsunid võisid vabalt olla ka sellest, et nad olid oma üleriided lihtsalt kusagil Nieuwmarkti kandis ära kaotanud.

Kuna eelmisel korral jäi käimata sellises kohas nagu Kattenkabinet, siis oli see nüüd enam-vähem esimene koht, kuhu peale hommikupannkooke läksin. See, et Amsterdam on otsast otsani kunsti täis, on ju üldteada. Aga seal on Rijksmuseumi ja kuulsate kunstnike omanimeliste muuseumide kõrval ka virnade viisi teemamuuseume. Üks neist ongi Kattenkabinet  … Ma ei teagi, kuidas seda täpselt tõlkida – Kassimaja kannaks vist kõige täpsemat tähendust. See on muuseum, mis on pühendatud kassikunstile – seal on igasugust träni :) Kassimaja loodi  muuseumi asutaja Bob Meijeri uhke nimega punase kassi John Pierpont Morgani (1966-1983) mäletuseks. Mälestusväärne kõuts olla olnud tujukas ja põikpäine (nagu kassid olema kipuvad), aga hea kaaslane. Esiplaanil troonivad  Kassimajas muidugi Theophile Steinleni kassid, suured ja väikesed.

IMG_6529IMG_6538

 

Kõige rohkem meeldis mulle kollektsioon erinevatest reklaamplakatitest. Mida kõike on kasside abil üritatud müüa! Ja see töötab. Mu tütar ütleb ikka, et ka mulle võib mida iganes maha müüa, kui sellele kassipilt peale kleepida. Ja tema juba teab.

Kui Montreux jazzifestivali, (sõbraliku) loomakliiniku ja isegi televiisorite (saate aru, pilt on nii hea, et kass hakkab ekraanil ujuvat kala püüdma!) reklaamimine kasside abil tundub enam-vähem loogiline, siis Sadolini värvide, saapaviksi (Saabastega Kass?!?) ja (lausa puhast piima sisaldava) seebi pakkumine kassi abil näis küll enam kui veider.

IMG_6547IMG_6546

Aga ega Kattenkabinetis siis asi ainult kunstkassidega ei piirdu. Muidugi on seal tööl ka päris kassid. Mina nägin neist kahte. Must kass magas armsasti tugitoolis teleka ees. Tema kõrval istus muuseumikülastajatest perekond ja vaatas härda vaimustusega magavat kassi. Telekast jooksnud multifilmi ei vaadanud keegi. Ja õige kah, sest kuigi ka see oli kassidest, ei olnud see pooltki nii armas. IMG_6543Teine, triibuline istus aknal ja vaatas välja sellise pilguga, nagu ainult kassid oskavad. Väike keskpäevane meditatsioon enne järgnevat uinakut aknalaual.

Kat in de stadKassimajast ostsin armsa raamatu Amsterdami töötavatest kassidest: “Kat in de Stad. Amsterdamse Kroegtijgers & Winkelpoezen” ehk “Kass linnas: Amsterdami pubi- ja poekassid”. Puhtas hollandi keeles, mida ma muidugi üldse ei oska. Kuigi kui hästi kiiresti lugeda, siis saab enamusest jutust siiski aru, sest hollandi keel on lihtsalt nagu vigane saksa keel! Sain kassiraamatust teada näiteks seda, et Warmoesstraat 56 asuvas juustupoes-restoranis elab triibuline Simba (ohtlik elu… minu kass sööks ennast seal ilmselt paari päevaga juustust lõhki!) Süsimusta Cara koduks on aga hiiglaslik kultuurikeskus, kus tal on isegi isiklik kino. Ka kassiga hotelli võin teile nüüd soovitada – Marnixstraatil asuva La Boheme’i “perenaine” on Mimi (kes on hotellinimelist ooperit näinud, see teab, miks just selline nimi). Kuid kõikidest Amsterdami kassidest kõige osavam on ikkagi olnud vöödik Karel, kes on ennast sisse seadnud lemmikloomapoes, otse toidupakkide keskel.

Kõigi nende kiisude lood on sarnased: tuli kass, keegi ei tea, kust, kõhn ja sasitud. Nüüd poseerib uhkelt piltidel, teeb reklaami, püüab hiiri ja kärbseid ning toob kõigile palju rõõmu.

Kuna aega oli vähe, siis jätsin kõrvale mõtte võtta kassiraamat reisijuhina ette ja hakata selles märgitud kohti läbi käima. Selle asemel läksin lihtsalt linna peale. Ja seal selgus, et Kattenkabineti kassiraamat oma kaardistatud kassidega oli lihtsalt jäämäe veepealne osa. Kohe esimeses pubis, kus oli küll palju rahvast ja lärmakavõitu, magas hallikirju kass ühe noormehe süles ega liigutanud kõrvagi. Arvasin esiti, et mis seal siis ikka, küllap see on tema isiklik kaisukass, kes on lihtsalt harjunud koos peremehega õhtuti õlut joomas käima. Et siis sellepärast nii rahulik. Aga ühel hetkel sai kassil uni otsa ja seepeale tõstis noormees ta kenasti laua peale, kust kass järgmisel hetkel alla hüppas ja uhkelt, saba püsti, kööki kõndis. Seega – ikkagi majakass.

Ja nii see läks. Näiteks astud sisse imelisse vintage-kleidipoodi. Muidu on kõik ikka nagu tavaliselt, st ükski ilus kleit selge ei lähe, aga siis voolab kusagilt kardinate vahelt välja väärikas kõuts ja lohutab sind. Vääriliselt. Ja ei olegi enam imelik seal poes olla :)

Edasi? Edasi avasid ennast mulle üksteise järel selle linna samasugused kohvikud, pubid ja isegi toidupoed. Ikka üks kass teise järel, nagu paraadil. Mustad, hallid, vöödilised…

DSC_1120

 

Selle loo lõpetab Kromi kohviku kass, kes magas leti peal. Tegin talle tasakesi pai. Üks vurrukarv liikus. Hästi natukene. Mis inimesed selles linnas küll elavad, et neil nii korras närvidega kassid on? :)

 

Täpikassidel külas

Väikesed amuuri leopardid on tänu pesakaamerale juba alates sünnist olnud suured meediastaarid. Ja alates juulikuust jooksevad nad ringi ka oma suures ilusas õues. Nii tekkiski Kassikirjadel mõte Darlale ja tema kolmele täpilisele lapsele külla minna. Varasemad loomaaiakogemused näitasid, et suvisel südapäeval oleks sellise külaskäigu tulemus pettumustvalmistav. Sa lihtsalt ei näe ühtegi kassi, või isegi kui näed, siis on see äärmisel juhul tükike tema kasukast kusagil kaugel maas  või puu otsas vedelemas.

Kännu kuningas

Kui natuke järele mõelda, siis on see ju ka täiesti loogiline. Vähemalt võiks selle peale tulla iga inimene, kes natukenegi kujutab ette, milline loom on kass. Sest kass on just selline loom, kes ajab sind üles varahommikul, sest just siis on tal igav. Ja kõht on ka tühi. Aga siis, kui inimese jaoks on paras aeg tõusta, magab tema sul juba uuesti jalutsis ja on põhjalikult solvunud, kui sa oma ülestõusmisega teda häirid. Tuled töölt, tema aga seevastu voolab unesoojana välja mõnest oma salapaigast. Ja alles siis, kui saabumas on õhtu, lülitab ta jälle sisse oma kollased silmad ja läheb…

This slideshow requires JavaScript.

Kuna leopard ei ole ju põhimõtteliselt ka mitte midagi muud kui üks suur täpiline kass, siis planeerisime me oma käigu nii, et jõudsime loomaaeda kohale natuke peale kella kuut õhtul, mis tundubki olevat parim aeg leoparde külastada. Vaatepilt oli uskumatu – ei mingeid magavaid kasse! Kõik neli elasid aktiivset kassielu. Põhimõtteliselt on leopardilapsed nagu nelja ja poole kuu vanused kassipojadki, ainult nad on muidugi natuke… suuremad :) Lõngakerade ja paberinutsakate asemel on pallid ja puuoksad. Ja Darla saba. Ja mõned lihakäntsakad. Neid viimaseid on eriti lõbus küttida, puu otsa tirida ja puuõõnde peita. Lisaks lendab leopardipuuris ringi parv sädistavaid tihaseid. Esialgu tundus, et nii nagu sääsk ei peaks eriti kartma krokodilli, kuna nad on küti-saagi vahekorra jaoks liiga erineva suurusega, nii ei ole ka tihasel vaja leopardi eriti karta. Siiski selgus varsti, et see teooria ei pea paika, mis tähendab, et need puurikülalised on ikka pagana julged. Nii nagu kassipoeg paneb lihtsalt mängu ilu mõttes käpa peale väikesele konnale või sisalikule, nii üritasid ka väiksed leod pidevalt tihaseid napsata. Ei näinud, et nad oleksid mõne ka kätte saanud. Aga tihastele tundub ohtlik elu meeldivat.

Magus uni

Ilus oli vaadata, kuidas Darla oma lastega sõna otseses mõttes tegeles. Kui ta oleks inimene, siis arvatavasti ehitaks ta nendega koos legoklotsidest maju, mängiks nendega palli või loeks neile raamatut ette. Ta suhtleb kutsikatega. See ei tähenda, et ta neil pidevalt sabas käiks, aga ta ei ole kindlasti mitte ka “jäta-mind-rahule-ja-mine-mängi-õega” ema. Mitu korda nägime pilti, kuidas väiketäpp hiilib emale ligi ja hüppab siis jooksu pealt hooga emale selga. Kuid sama mäng toimis ka vastupidi, nii et Darla jooksis ees ja kutsus väikest nii mängima.

Kokkuvõttes võib õigel ajal leopardiaediku juurde sattudes veeta seal vabalt mitu tundi. Tuleb tunnistada, et meil tekkis isegi (esialgu küll teoreetiline) küsimus – kas loomaaias saaks ööbida? Kiirustasime siiski tagasi bussi peale… Meist jäi aga leopardide aia taha maha naeratav noormees, kes selleks ajaks, kui üks väikestest täpikutest oli roninud puuoksale poseerima, oli lõpetanud pildistamise ja võtnud välja joonistusploki. Kas leopardi on lihtsam joonistada kui kassi? Kassi joonistamine on väga raske!

Ühesõnaga – Kassikirjad soovitavad: minge kõik leoparde vaatama! Minge õhtul, siis näete tõelist tantsu, tralli ja parimaid lastekasvatamise praktikaid!

Ära maga

……………………………………

Amuuri leopard on ilus ja uhke loom, kuid ta on väljasuremise äärel. Vabas looduses elab neid erinevatel andmetel vaid umbkaudu 20-40. Tore on see, et Tallinna Loomaaed osaleb Amuuri leopardi liigikaitse projektis, millest (nagu ka Amuuri leopardist kui liigist) saab lähemalt lugeda siin: http://www.tallinnzoo.ee/index.php?ide=6,62. See tähendab, et me püüame seda liiki loomaaias säilitada nii hästi kui see õnnestub. Ja Tallinna Loomaaed mitte lihtsalt ei osale selles projektis, vaid me oleme olnud väga edukad. Eelnev tähendab lühidalt öeldes seda, et meie leopardipaaril Darlal ja Freddil on alates 2008. aastast sündinud viis pesakonda leopardikutsikaid. Ühe-, kahe- ja viimasel ajal lausa kolmekaupa. Kuna isa Freddi on juba 19-aastane, siis arvatakse seekordne pesakond jäävat sellele paarile viimaseks. Eks paistab.

 

Amuuri leopradi kaamerad Tallinna Loomaaias leiad siit.

Kangelasema Darla loo loomaia kodulehel leiad siit.

 

Ühe väikese džungli isand

_MG_6531 (2) (1)

Prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis! – nõnda võtab aednik Katrin Mäeots lühidalt kokku Tartu Ülikooli Botaanikaia kassi elu.

Esinduslik Vanamees

Ilmus kass – ilma irvituseta

Vanamees ei ole võetud kass. Ja ta ei ole ka mitte esimene kass, kes Botaanikaaial on olnud. Nad on ikka ilmunud niimoodi, et ilmselt on keegi kassi maha jätnud ja ta on leidnud tee siia… Kassid on alati ise tulnud, lihtsalt hakanud meil käima. Kuna nii Tiiu [Tiiu Tõnson, Botaanikaaia vanemaednik] kui mina peame kodus kassi ja meil on töötajate seas veel palju kassisõpru, siis oli see nii, et Tiiu hakkas neid söötma siin tasapisi. Vanameest me esialgu isegi ei söötnud – vaatasime, kes ta on ja kus ta käib.

Aga lõpuks ta jäi ikka meie juurde. Tiiu hakkas talle lõpuks süüa panema ja niimoodi ta siis jäigi Botaanikaaeda. Ta oli täiskasvanud ja ka lõigatud kass. Võiks oletada, et ta oli ehk kellegi hüljatud kodukass. Nüüd on ta ikka päris mitu aastat juba meil olnud, peast ei oskagi öelda, aga umbes kolm-neli aastat. Ta on juba staažikas.

See nimi, Vanamees, lihtsalt jäi talle kuidagi külge. Tiiu kutsub teda Kataks. Aga üldsus kutsub teda ikka Vanameheks, sest ta on tegelikult isane kass. Ta on poiss, aga nii-öelda Otto-Triin – endine isane.

Lastagu mind nüüd palun välja – lastagu mind nüüd palun sisse!

Mõned aastad tagasi liikusid meil siin aias rebased ringi ja sellepärast me ei ole julgenud ühtegi kassi ööseks välja jätta. Nii et ta tuleb meil ööseks alati tuppa, ta elabki siin üleval meie juures. Tavaliselt ilmub ta suvel kusagil poole viie ajal ukse taha. Ta tunneb kella nagu Kunstikooli kasski! See on kassidel vist selline sissekodeeritud omadus, et nad oskavad õigeks ajaks tuppa tulla. Ta oskab ilusasti märku anda, mida ta tahab. See tähendab, et istutakse konkreetselt ukse ette maha ja lastagu mind nüüd palun välja! Või siis väljastpoolt, et lastagu mind nüüd palun sisse!

Hommikul laseme ta välja, siis ta käib oma ringid ära ja siis mingil hetkel tuleb tuppa, sööb kõhu täis ja vaatab kasvuhooned üle. Ta vaatab üle ka meie hommikuse kohvitunni ja võtab sellest vahel osa. Ta on meil täieõiguslik kolleeg, nagu me ise teda kutsume.

Vanamees inspekteerib

Väga naljakas on see, kui väljas sajab vihma ja Vanamees hakkab hommikul nagu tavaliselt siit tagauksest välja minema. Kui väljas ikka tõesti paduvihma sajab, siis ta seisab ukse peal, vaatab ja mõtleb, tuleb tuppa tagasi ja kõnnib siis eesukse juurde, et äkki seal ei saja! Aga kui siis selgub, et seal sajab ikka samamoodi, siis natuke niimoodi pika vinnaga käiakse oma õuering ikka ära. Ja kui on hästi külm, siis ta käib küll hommikul oma ringi ära, aga tuleb hästi ruttu tagasi. Aga ikka käib. Pärast õues käimist kasib Vanamees ennast alati puhtaks – muidu ei lasta ju tooli peale!

Kui ta õhtul tuppa tuleb, siis ta kõigepealt sööb ja siis istub sinna tooli ja kasib ennast ilusti-kenasti-viisakalt puhtaks. Tema on väga puhas kass. Hoolimata sellest, et ta käib meil aias, kus on praegu ikka hullumoodi porine.

Suvel on ta üldiselt rohkem õues ja tihtipeale magab pool päeva kusagil põõsa all. Ega me tema liikumisi nii väga täpselt ei tea. Kassil on ju ikka oma kassikäigud. Kuid kui administraator Vilma on tööl, siis liigub Vanamees maja peal ringi.

Elu džunglis

Eks vahel on ikka juhtunud, et ta on peenrast mõnda taime näksinud, aga üldiselt ta ei ole meil pahandust teinud. Suvel ta sööb ikka rohtu nagu kõik kassid. Kuid ega loom ei ole loll. Tema teab täpselt, mida ta sööb ja mida mitte. Botaanik Vanamees

Siiski on üks taim, mis teda eriliselt ligi tõmbab, aktiniidia. See on selline puitunud ronitaim. Seda meeldib talle tuuseldada. Üks kasvab meil siin maja otsa juures ja teised on väravast sisse tulles paremat kätt. Nende juurtega ta käib ennast lõhnastamas.

Ükskord ma olin ise nädalavahetusel tööl, maja oli tühi, peale minu kedagi rohkem ei olnud. Kastan palmihoones taimi ja äkki kuulen, et miski sahiseb. Vaatan ringi – mitte kedagi kuskil ei ole. Aga ikka sahiseb ja krabiseb. Tükk aega mõtlesin ja otsisin, aga seal palmihoones on üks selline palm, mis on raskusega viltu vajunud ja selle tüvi on üleni luuderohtu täis. Ja kui ma siis sinna vaatasin, siis nägin, kuidas Vanamees tuleb parasjagu palmi otsast alla. Üks aednik on veel niimoodi ära ehmatanud, et kes seal krabistab.

Vanamees puu otsas

Ja aeg-ajalt on siit ka päris ägedaid pilte näha, kuidas kass kusagil õues puuladvas vareseid jahib, kuigi kätte ta neid muidugi ei saa.

Huvitav ja hästi tasustatud töö

Kolleegidega on Vanamees meil väga seltskondlik. Kui me õues tööd teeme, siis ta liigub sageli koos Tiiuga. Vanamees magab tavaliselt kusagil põõsa all ja siis, kui Tiiu edasi liigub, siis läheb ta jälle temaga kaasa.

Vahel üritavad nad Tiiuga koos arvuti taga tööd teha – Tiiu on küll õnneks hästi pisike, selline 150 sentimeetri pikkune naisterahvas, aga nad mahuvad vaid hädavaevu kahekesi tooli peale ära. Tavaliselt see lõpeb sellega, et Tiiu istub ainult toolinurgakese peal ja nagu ta püsti tõuseb, nii on kassil koivad sirgu ja edasi vaata ise, kuidas sa istuda saad!

Ka koosolekutel on Vanamees enamasti osaline. Kui tal selleks ajaks saab hommikune kassiring käidud, siis ta tuleb tuppa ja kuulab, mida tähtsat kolleegidel öelda on. Ise ta väga jutukas kass ei ole. Räägib siis, kui midagi öelda on. Koosolekul käib ta kõigepealt, saba püsti, laua all kõik jalad läbi. Ja siis vaatab, mis edasi. Tavaliselt ta istub Tiiu selja taga. Vahel võtab Tiiu ta sülle ja nii ta siis istub seal. Ja kui targad jutud on ära kuulatud, siis minnakse õue.

Aednikud on hea huumorisoonega ja hästi sõbralikud inimesed, nii et neil ei ole Vanamehega lahkhelisid tekkinud. Sügisel läks meil direktor ära pensionile. Kantselei kõrval on meil direktori kabinet, kus on nahkdiivan ja praegu siis Vanamees arvab, et ilmselgelt peab keegi direktorit asendama, nii et ta käib päeval seal diivani peal magamas. Direktor vahel käis meil siin oma koeraga, siis nad hoidsid Vanamehega teineteise suhtes sellist viisakat distantsi, aga praegu on kohe näha, kes on majas peremees.

Veel üks lemmik on tal administraator Vilma. Kui Vilma tööl on, siis elutseb Vanamees vahel pool päeva tema juures. Seal on suur kirjutuslaud, vastuvõtulaud ja seal all on üks riiul, kus Vanamees siis vahel magab. Kui ta teinekord pool päeva kadunud on, tasub sinna leti alla vaadata ja siis on näha, kuidas rohelised silmad vastu säravad.

Talvel istume me vahepeal siin toas ja teeme arvuti taga tööd. Ja kui Vanamees õhtul sisse tuleb, oma kõhu täis sööb ja oma pesemised ära peseb, siis tuleb ta minu juurde. Siis ta hüppab sülle ja nõuab pool tundi pai. Aga kui ta sülle tuleb ja sa teda paitama hakkad, siis on sul pärast endal samasugune ilus kasukas seljas. Ja ega tema ometi ju ei arva, et sellepärast peaks tema paitamise ära jätma!

IMG_9956 (2) (1)

Vanamehega koos ei ole alati lihtne laua taga tööd teha. No ütleme, et ma istun siin, mul on mingi vihik ees lahti ja kui tal siis sügamisest villand saab, ta ronib laua peale, viskab ennast keset vihikut ristseliti maha ja ongi kogu moos.

Meil on tore foto, mis sai tehtud sellest, kuidas ta viimati meie ühe botaanikapildi peal magas. See pilt on ühes hästi targas ja tähtsas raamatus, kust me taimenimesid kontrollime ja tema siis lebaskles selle peal. Botaanikaaia kass peab ikka teadma, milliste kapsaste vahel ta jahti peab!

Vanamees raamatu vahel

Kui ma selle pildi kodulehele üles panin, siis kirjutas meile üks inimene ja küsis: mis siis on ühe kõrgharitud kassi palk? See on prii söök, soe tuba, piiramatu arv külastajaid, kelle ees poosetada. Ja öelge mulle veel üks koht, kus saaks palmi otsas kärbseid püüda! Täielik paradiis.

Külastajatega patseerimas

Vanamehel on Botaanikaias alati seltsi. Isegi nädalavahetustel on meil ju kassa lahti ja aednik käib valves. Kui all on näitus või midagi sellist, siis lastakse ta lihtsalt hommikul õue ja ta käib oma ringi ära ja siis tuuakse ta siia üles tagasi. Siis ta lihtsalt elab siin kontoris. Kui meil oli siin pikk näitus, siis ta oli küll meie peale natuke pahane, et miks teda kolm nädalat siin toas kinni hoiti. Siis ta vahepeal „avaldas arvamust“. Aga üldiselt on ta viisakas.

Kõige rohkem meeldibki talle vast see, kui meil on näitused. Siis käib rohkem külastajaid ja Vanamees patseerib ka nende seas. Ja muidugi on ta pahane, et ta ei saa seal nii palju viibida, kui ta tahaks. Kui on selline näitus, kus meil on midagi aluste peale välja pandud, nagu oli maitsetaimede näitus, kus olid pudelikesed ja topsikud ja lahtised ürdid ja nii edasi, siis üritame kassi eemal hoida. Ja ikkagi rahvas rääkis, et ta oli ühel hetkel hüpanud sinna laua peale, mis oli tihedalt täis ürte ja potte ja potsikuid ja siis keeranud sinna magama nii, et ta mitte midagi paigast ei liigutanud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestus. Orhideenäituse ajal tuleb meil näituseruumi müük ja siis ta saab ka paraku tõenäoliselt natuke kinnimajas olla. Kusjuures lilli Vanamees tõesti üldiselt ei näri – mul endal oli vahepeal üks kass, kes komposteeris kõik õielehed niimoodi rõõmsalt ära. Just kui oleks bussiga sõitnud. Vanamees seda ei tee, aga me lihtsalt tahame hoida, et juhuslikke asju ei juhtuks. Aga nii palju kui võimalik, liigub ta ikkagi vabalt ringi.

pildid mai 2011 135

Kui ta mõnele grupikülastusele peale satub ja kui talle seltskond meeldib, siis ta käib nendega kaasas. Vanamees on selline, kes vaatab ja siis otsustab – kas ta tahab grupiga kaasas käia või tahab hoopis omi radu käia. Ta on tõeline isepäine kass, kes kõnnib omapead, aga samas naudib väga siin olemist.

Territoorium ja teised

Vanamehe kõrvale teist sellist kodustatud kassi Botaanikaaeda kindlasti ei mahu. Tema on selle territooriumi enda omaks võtnud. Ja see on ju nii mitmekesine, et nagu me Tiiuga siin ikka naerame, et see on kassile lausa paradiis, et mis sa hing veel tahad. Vanamees arvab Botaanikaaia territooriumi kohta üldiselt, et mis minu käes, see minu oma! Vahepeal meil isegi käis siin üks pisike paksuke kass. Tema sisse ei tulnud, käis ainult varahommikul ukse juures söömas ja siis läks jälle oma teed. Aga sel ajal, kui Vanamees väljas liikus, ta üldse ei käinudki.

Ja eks siia ikka satuvad ka need Supilinna läbikäigul kassid. Paar üsna konkreetset kassi, kes siin niimoodi aega-ajalt jalutamas käivad. Ja eks siin tuleb aeg-ajalt ka lahinguid ette. See üks kass, kes siin käis ja kellega Vanamees ilmselt ka kakles, on suur kastreerimata isane kõuts, nii et sellega ilmselgelt läks madinaks. Vanamees oli pärast ikka päev otsa VÄGA õnnetu. Ta on nii sõbralik kass. Sellepärast ta ilmselt oligi nii silmini solvunud, kui tal siin see sõjapidamine oli. Ta vist ei kujutanud ette, et keegi võib siia tulla nii sõjakate mõtetega. See oli esimene tõsisem kokkupõrge, kus ta oma nina kriimuliseks sai.

Peitus ja soojad kohad

Ükskord on Vanamees ennast ka põhjalikult ära peitnud. Tiiu otsis terve aia ja maja läbi, aga kassi ei ole kusagil. Vahel, kui Tiiu teda ise suvel üles ei leia, siis laseb valvur kassi õhtul sisse, kõik inimesed on informeeritud. Aga ka valvur ei leidnud kassi ja ka järgmisel hommikul ei olnud teda kusagil. Ja siis küsis Tiiu palmihoone aedniku käest. Palmihoone aednikul on seal taga, kus on külastajate välitualett, oma väike ruum, kus ta riideid vahetab. Ja Tiiu siis ütles, et mine vaata igaks juhuks sinna. Ja kui siis uks lahti tehti, siis oligi kiisu seal! Ilmselt oli ta vaikselt sinna sisse pugenud, luku taha jäänud ja seal siis ööbinud.

Veel üks koht, kus talle päeval väga magada meeldib, on meie riietusruum, sest see on talvel hästi soe – põrandaküte kütab selle tõeliselt soojaks. Siis ta vahel magab seal tooli peal. Või siis magab ta radiaatori peal. Vahepeal, kui siin hästi külm oli ja kui siis kass hommikul õuest tuli, viskas ta ennast käntsti sinna radiaatori peale kõhuli, et kõhualune ilusti soojaks saaks.

Kass ahju otsas

Ta võtab meil siin aeg-ajalt väga ägedaid poose. Tiiu tool, kus Vanamees vahel magab, on tema jaoks üsna pisike ja kitsas ja siis vahel on nii, et pea ripub ühelt poolt käetoe vahelt välja ja tagumised jalad on teiselt poolt väljas ja siis ta keerab enda kuskile kaheksasse. Kui tuli silma paistab, siis pannakse käpp ilusti silma peale ja magatakse edasi.

Öösel magab ta enamasti kas Tiiu tooli pea või minu tooli peal. Hommikul on ilusti aru saada, kus ta maganud on, sest sealt tuleb tema kasukas kokku korjata. Oma ümmarguses toolis magab ta enamasti siis, kui ta õuest tuleb või kui meil külalised on. Üldiselt ta muidugi valib ise, kus talle parasjagu magada meeldib.

Ta armastab ka akvaariumi peal magada, sest seal on ka soe. Neid kalu ta vist küll sealt aeg-ajalt läbi akvaariumi uudistab, aga sisse murda pole üritanud. Ja suvel on tal ka tiigis kalad, keda ta saab käpaga püüdmas käia.

Uinuv kalamees

Ta ei korralda meil siin sigadusi – magab seni, kuni hommikul keegi tööle tuleb ja ta uksest välja laseb. Siis on küll nii, et kui juba trepist üles tuled, siis hakkab käpp ukse alt käima. Siis ta tahab juba väga välja saada ja siis ta jookseb kähku-kähku oma neljal jalal trepist alla ja mina oma kahel tulen alles tükk aega hiljem järele ja siis ta vaatab mulle umbes sellise näoga otsa, et „no kas sa tõesti kiiremini ei saa!?“

Toit olgu ikka mitmekesine!

Kahtlemata meeldib talle süüa. Tiiu laseb talle tuua loomapoest spetsiaalseid krõbinaid, mida ta sööb, ja želeed läheb talle ka ikka kõvasti. Seda käime me ka Tiiuga üksteise võidu poest toomas.

Inimesetoitu sööb ta tegelikult ka. Näiteks sööb ta banaani. Ja veel sööb ta värsket kurki – aga ainult Luunja kurki, Hispaania kurk meie saksale ei sobi. Veel meeldib talle jogurt, soovitavalt rabarberi-kaerajogurt.

Seda probleemi õnneks ei ole, et ta ümmarguseks läheks. Tal on siin nii palju tegevust, et tal ei olegi siin aega paksuks minna! Nagu meil endalgi. Ma arvan, et tal ei ole millegi üle kurta, kui keegi tema käest küsima peaks.

13. veebruar 2014, Tartu Botaanikaaed

Irvikkassi pildi all toolis magab Igor Tõnu Tass

Igor ja Irvik

Saage tuttavaks – kass, kellel on oma kabinet ja majatäis inimesi, kes on valmis talle uksi avama. Tartu Kunstikooli kassist räägib Kasskirjadele kooli direktor Kadi Kreis.

 

Igor kolib sisse

Igor tuli meile ise. Kunstikooli maja sai päris valmis 2010. aasta sügisel. Kui kooliaasta algas, oli meil korraga nii vilistlaste pidu kui ka maja avamine. Septembri alguses olid kokku kolmel päeval erinevad üritused. Sellest ajast on minu meelest ka esimesed pildid Igorist, ta on seal veel hästi noor kass ja on siin meie trepi peal ja vilistlaste peo ajal inimestel süles. Niimoodi ta hakkaski meil käima. Kui me avasime uue maja, tekkis meil juurde ka üks uus ametikoht – alumise korruse administraator. Ta oli väga tore noormees, töötas meie juures selle aasta sügiseni ja tema oligi see, kes Igorile esimesena ukse avas. Ta hakkas Igorit fuajeesse laskma. Igor ise tegi kõik selleks, et ta siia majja saaks. Alguses tal oli isegi kaelarihm kaelas ja me mõtlesime, et ta on kellegi oma. Õpilased elasid meil siin lähedal kommuunis ja nad ütlesid, et keegi vanem mees oli  talle selle kaelarihma  mingil põhjusel kaela pannud ja talle anti hoovis süüa, nii et ta oli üks selline Karlova kevadine hoovikass.

Igatahes keegi uuris välja, et Igor ei ole kellegi oma ja niimoodi ta siis siin käis ja hakkas järjest rohkem fuajees olema, kuni kusagil novembris tuli ta majas juba ka ülespoole.Igor ja Irvik

Siis ta oli veel noor ja väga uudishimulik. Detsembris  pidime otsustama, kas me tunnistame, et ta on meie kass ja meie vastutame tema eest, või mis me siis nüüd teeme. Ja kui me ta võtame, siis me peame võtma ta kõige täiega. Esimene asi oli operatsioon, sest ta oli just saanud täiskasvanuks ja esimest korda lattu paberite peale juba ka “sirtsutanud”. Nii ta siis meie kassiks saigi. Ilmselt on ta ise oma eluga siin väga rahul.

Kunstikooli kodulehelt on näha, et see pidi olema millalgi 2010. aasta  sügistalvel, kui me andsime teada, et meil on kass. Siis ta käis väga palju ka õpilaste korrusel, seal, kus on õppetöö. Nüüd ta pigem vaatab, et kui lärmi on liiga palju, siis ta ei lähe. Aga siis ta käis tundides ja tahtis väga tähelepanu. Ja loomulikult ta sai selle tähelepanu, kui ta ikka tundi sisse marssis ja laua peale pikali heitis. Mõned õpetajad ütlesid muidugi ka, et ei, Igor, ära tule segama. Oleneb, mis seal tunnis parajasti tehti.

Aga oma nime sai ta vist kuidagi nii, et kuna me ei teadnud tema rahvuslikku kuuluvust ja ei tahtnud teda diskrimineerida, siis otsustasime, et las tal olla  kaks nime, Igor ja Tõnu. Ja Tass nagu Kass. Ja nii jäigi. Alguses oli muidugi rohkem pakkumisi, aga see nimi jäi külge. Tavaliselt kutsutakse teda Igoriks. Tõnuks keegi eriti ei kutsu ja Tassiks ka mitte. Aga täisnimi on tal jah Igor Tõnu Tass.

 

Igori kabinet, valdused ja jahimaad

 

Alguses oli seoses kassiga meie jaoks suur probleem majas olevad liikumisandurid. Maja on ju öösel valve all, nii et pidime mõtlema, kuhu Igor panna. Aga teisel korrusel on inva-WC, kus andureid  ei ole, sinna me siis tegime Igorile pesa ja ta on öösiti seal. Õhtune administraator vaatab päeva lõpus üle, kus kass on. Ega Igor alguses ei tahtnud, et ta sinna kinni pannakse. Kuigi see ei ole üldse väike ruum, see on suur aknaga WC. Ja õnneks pannakse maja õhtul alles kolmveerand kümme kinni. Aga alguses Igor ikkagi ei tahtnud seal oma ruumis olla.  Ühel õhtul  administraator otsis ja otsis, aga ei leidnud Igorit.

Igor kapis

Igor oli kadunud. Aga tegelikult oli Igor juba ilusti oma koha peale läinud! Nii et alguses ta küll peitis ennast ära, aga siis harjus sellega, et teda pannakse tema oma ruumi. Seal on uksel isegi silt, millel on kirjas „Igori kabinet“. Ta õppis hästi kiiresti selgeks, et sinna tuleb minna. Ja teine asi, mis on minu jaoks täiesti hämmastav, on see, et kui ta õhtuti administraatori käest välja küsib, siis ta on pool kümme või kolmveerand kümme uuesti ukse taga, sest ta teab, et maja pannakse kolmveerand kümme kinni. Mõni öö on ta siiski välja ka jäänud. Aga üldiselt ta teab ja tunneb kella ja tuleb ööseks koju. Ja ta arvab ikka, et meie kõik oleme siin tema päralt.

Mingil hetkel tõi ta siia teisi kasse ka. Ta on siia neljandale korrusele toonud ühe noore kassi, ma ei tea, kas see oli tema pruut või sõber. Nad olid neljandal korrusel klaasukse taga koridoris ja siis nad lasti muidugi sisse ja see teine kass vaatas ka ringi. Igor ikkagi näitas talle, et need siin on minu ruumid ja minu inimesed. See teine kass oli väga ilus – kolmevärviline ja pehme. Ja hästi noor. Me alguses mõtlesime, et oot-oot, kas me peamegi nüüd teise kassi veel võtma. Aga ta kadus ära, ma arvan, et ta oli kellegi kodukass, kellele Igor näitas, millises majas on võimalik elada. Naljalt pole kellelgi teisel sellist maja vastu panna! Nüüd ei ole Igor enam kedagi rohkem siia toonud, vist ei ole sobivat leidnud. Kõik on rivaalid. Muidu käib siin hoovis igasuguseid kasse ja Igor teatavasti ikka norib nendega tüli või laiab. Eks neil ole kasside omad asjad ajada. Sügisel ja kevadel on ta päris aktiivne. Siin on olnud üks oranž kass ja üks must kass ja veel üks rääbakas hall kass. See on ju Karlova!

Igor on toonud meile siia üles ka hiire. Siiasamasse, neljandale korrusele – see on tema jaoks ilmselt kõige turvalisem koht. Siin on vähem õpilasi ja vähem sagimist. Kui on tundide vaheajad, siis meil on palju rahvast väikese pinna peal ja siis ta tuleb siia jalust ära. Aga kevadel ta ikka murrab linde ja hiiri ja aeg-ajalt mõni õrnahingeline õpilane tuleb ütlema, et appi, Igor on linnu maha murdnud! Aga kass on ju kass. Ja ükskord, jah, tõi ta hiire siia üles. Ilmselt ta tahtis meile mõista anda, et halvasti elate, tuleb teile juurde tuua!

 

Iseenda kass ja tema inimesed

Meie maja projektijuht oli Epp Krosmann. Tema aitas meil maja ehitada ja tegelikult on ta nüüd juba pensionil insener. Ta on väga tore inimene, käib meil kahel õhtul siin administraatoriks, et meiega koos olla. Igor armastab teda väga. Epu juures veedab Igor ka koolivaheaegu – jõulude ja aastavahetuse ajal on koolimaja ju kinni, suvel ka. Meil on kõigil endal kassid ja koerad, see on probleem. Muidu ei oleks üldse probleemi, aga ei saa ju võtta, kui kodused loomad ei lepi.  Kõik kolm suve on Igor olnud Epu juures, suvekodus Kütiorus. Seal käivad vist ka linna-siiamid suvitamas ja siis nad kuidagi jagavad territooriumi ära. Puhkamas käimisse suhtub Igor täiesti rahulikult. Ta ei lähe sealt kusagile, elab vabalt oma maaelu ja siis tuleb siia tagasi. Tal ei ole suuri kohanemisraskusi.

Igor direktori süles

Epp vist oli ka see, kes viis Igori esimest korda arsti juurde. Ja mina läksin järgmine kord – meil on nii, et käib see, kes parajasti saab – ja arsti juures avastasin, et issand, ma ei tea, kelle nimel ta seal on! Ütlen, et Tartu Kunstikool – ei ole sellist nime. Siis helistan sekretärile: kuule, kelle nimel ta on? Kuna Epp käis viimati, siis pakun tema nime. Aga ei ole. Pakun veel nimesid – ühtegi ei ole.

Alguses ma ju ütlesin ka, et kassi nimi on Igor Tõnu Tass, aga selle peale öeldi, et ei-ei, ikka omaniku nimi peab olema. Ja siis tuli ikkagi välja, et Igor on ainus kass loomakliinikus, kes on seal oma nimega arvel! Tema kaardi peal ongi kirjas Igor Tõnu Tass.

Toidu ja liivakasti eest hoolitsemine on meil ka kuidagi ise paika loksunud. Koristajad, kes meil alguses mitu aastat olid, olid ka hästi suured Igori fännid. Ja ka Igorile meeldisid väga need esimesed koristajad (praegused vist ikka ka) ja ta hommikul kohe sättis ennast koristajakärusse ja sõitis koos nendega ringi. Nii et ta suhtles hommikuti koristajatega ja oli neile kaaslane.

Koristajad käisid meil hästi vara, nii nelja-viie ajal. Ja kuna koristajad tulid hästi vara majja, siis lasid just nemad kassi lahti ja loomulikult oli ta siis väga õnnelik, sest ta oli öö otsa üksi olnud. Praegu ilmselt hoolitseb ka koristaja liivakasti eest. Ja eks me kõik ise ka hoiame silma peal. Oluline on see, et kui on palju peremehi, et siis ei oleks nii, et lõpuks ta ei ole kellegi oma. Aga söögi eest hoolitsevad kõik, kes teda väga hoiavad ja toovad talle kotis ka alati midagi lisaks kaasa.

Meil on kunstikoolis päeval kella veerand ühest kuni üheni lõunaaeg. Siis ei ole tunde ja inimesed kogunevad õpetajate puhkeruumi. Osa inimesi sööb varem, näiteks raamatupidaja. Selleks ajaks veab Igor – isegi kui ta enne siin kusagil tooli peal magab – ennast külmkapi juurde. Ja siis istub seal. Iseasi, kas ta üldse midagi tahab, aga kella ta tunneb!

Igor ja seinakell

Ta istub seal külmkapi juures väga õnnetu näoga, kuigi tal on kõik olemas. Toiduga on nii, et meid on nii palju ja keegi ikka toob midagi ja see ei ole meile mingi suur kulu.

 

Personalisuhted

Hommikuti tahab Igor suhelda, aga päeva peale, kui ta ei taha enam väga palju tähelepanu, tuleb ta näiteks kas minu ruumi või läheb õpetajate tuppa. Kui majas on võõrad või käivad grupid ja on korraga rohkem võõraid inimesi, siis ta vahel vaatab neid umbusklikult. Üldiselt teab ta täpselt, kellega kuidas käituda. Meil on ju nii palju õpetajaid ja õpilasi.

Näiteks Hillar Uudevald, meie matemaatika- ja füüsikaõpetaja mängib temaga algusest peale laserkaardikepiga. See ajab Igori täitsa hulluks. Hillar annab meil ka kehalist kasvatust ja treenib Igorit niimoodi selle kaardikepiga. Meil ei saa vahel isegi õppenõukogu rahulikult toimuda, kui midagi seina peal näidatakse. Hiir ju liigub seal ja siis Igor muidugi hüppab. Õpetajad on siis veel hullemad kui õpilased!

Igor teab, et Hillar võtab alati seljakotist välja selle laserkaardikepi ja kui Hillar tuleb, siis ta istub Hillari seljakoti juurde ootama. Ja mulle tundub, et ta teab lausa Hillari tunniplaani peast ja ka seda, millises klassis Hillar õpetab. Ma nägin õpilaste Facebooki piltidelt, et vahel läheb Igor esimesse tundi, eriti  just esmaspäeviti, sest ta on pühapäeval üksinda olnud ja siis ta tahab suhelda. Nii et aeg-ajalt külastab ta tunde veel praegugi. Eriti huvitav on siis, kui ekraani peal midagi näidatakse, siis ta vaatab ja vahel viitsib isegi hüpata.

Ja siis teab Igor alati veel ka seda, et projektijuht Ave, kes teda väga hoiab, toob talle midagi. On mingid kellaajad, kui Ave tuleb liftiga üles ja siis ma olen märganud, et Igor sätib ennast siia minu juurde, et vaadata, kas Ave juba tuleb liftiga. Nii et tegelikult ta täpselt teab, millal ja kuidas keegi tuleb. Raamatupidaja tuleb vahel hommikul hästi vara ja siis on Igor tema juures ja nõuab, et raamatupidaja prindiks talle. Igorile meeldib printeri juures istuda ja vaadata. Sekretär paneb vahel paberi tühjalt printima, et Igor natuke tegutseda saaks.

Igor ja printer

Minu meelest sätib Igor ennast hommikul juba poole üheksast alla akna peale ootama. Ta võib-olla küll ei taha väga palju rahvast korraga enda ümber, aga ta ikkagi ootab. Läheb sinna aknale, sest teab, et inimesed hakkavad nüüd tulema. Ja kui ta on õpetajate toas, siis ta teab ka, kes lubab endale sülle ja kes teda nunnutab… ta teab täpselt, kuidas kellegagi võib käituda. See on hämmastav, sest tal on ju nii palju inimesi. Inimesed on täiesti erinevad, aga ukse teevad talle muidugi kõik lahti.

Kui meil on õppenõukogu, siis ta mingil hetkel ilmub ikka kohale. Ja esmaspäevahommikustest koosolekutest võtab ta ka osa. Siis on vahel nii, et küsitakse, kus Igor on ja siis ta tuleb ja vaatab ja läheb viskab ennast kusagile pikali. Ikka tekitab elevust. Me anname oma ruume vahel ka oma partneritele kasutada ja ükskord käis siin haridusministeeriumi päris tähtis töörühm, kutseõppeasutuste seaduse töörühm. Meie ise olime talispordipäeval ja mingil hetkel oli Igor ikkagi jalutanud nende koosolekule sisse ja läinud kõige tähtsama mehe juurde. Puksis teda natuke ja siis läks minema. Nii et ta vaatab ikka üle, mis toimub.

Igor hommikul

Minu juurde tuleb ta tavaliselt sellisel kellaajal, kui on rahulikum ja ma istun paigal. Siis ta tuleb, istub mulle sülle, on kümme minutit süles ja siis läheb ära. Vahel on ta küll ka lösutanud siin laua peal, aga rohkem meeldivad talle lauaalused toolid. Jah, need laua all olevad toolid on tema lemmikud – mõni on päris karvane. Siis mõned inimesed nurisevad. Ja koristaja ka muidugi nuriseb. Kui Igoril on kevadel karvaajamise aeg, siis peab koristaja siin neid toole puhastama. Aga see käib elu juurde.

Kus olla ja millega mängida?

Ükskord oli küll nii, et me otsisime Igorit ja ei leidnudki – tuli välja, et ta oli jäänud fondiruumi kinni. Ega tal seal midagi hullu muidugi ei olnud. Ja ükskord jäi ta ka siia minu ruumi. Õhtune administraator pani maja kinni ja Igor oli ennast siia magama sättinud, nii ta siis oligi öösel siin. Aga sellest ei olnud midagi, häiret ta tööle ei pannud. Üldiselt ta vist siiski magab öösiti ega aja siin kedagi taga. Küll aga on ta korraldanud häire oma tavalises magamiskohas, inva-WC-s. Seal on nöör, millest saab abi kutsumiseks tõmmata ja eks ta siis mängis sellega. Õnneks oli häirekella lärm suurem just WC-st väljaspool, sees ei olnudki nii hull plärin. Vaene kass! Sellest ajast peale on see häirenöör kinni teibitud.

Jõulude ajal võttis Igor kuuse küljest ehted ära, õnneks need ei olnud purunevad. Ta ei roninud küll kuuse otsa, aga ehted võttis väga osavalt ära. Aga üldiselt ta eriti palju pahandust ei tee, ei ole nii, et ta näiteks ajaks asju laua pealt maha. Veel meeldib talle kraanist veetilku püüda ja vahel käib ta ka kraanikausis magamas.

Igor ja jõulud

Meil on majas ka maaliateljee – sinna ta ka vahel küsib ja teeb seal tiiru. Aga minu meelest ei ole ta ennast värviseks teinud. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestub. Sellest ajast, kui ta noorem oli, on meil pildid Igorist lõngakeraga, ja see lõngakera oli natüürmordist veerema läinud.

Igor ja lõngakera

Eks talle on toodud erinevaid asju mängimiseks, näiteks kui keegi käib kusagil reisil, siis toob ta ikka midagi ka Igorile. Siis Igor natuke mängib sellega, aga laserkaardikepp jääb ikka tema kõige suuremaks lemmikuks. Kastid ja karbid meeldivad talle ka, sinna ta poeb. Ja õhtuti, siis kui maja on juba tühi, aga all on administraator, siis ta sätib ennast sinna alla ja suhtleb seal.

Talle meeldib liftiga sõita, aga ma õudselt kardan seda, sest lifti uks on ju nii äkiline. Ma ei tea, miks see talle meeldib. Ma pigem ei võtaks teda lifti, või kui ta minuga tuleb, siis ma võtan ta sülle. Mulle ei meeldi see, aga Igorile meeldib. Ma ei tea, mis seosed temal sellega, on, aga seda ta teab, et sellega tullakse ja minnakse. Tavaliselt käib Igor õnneks siiski trepist. Vahel ta küsib trepikotta ja siis passib seal inimesi. Trepikojas meeldib talle ka väga olla. Treppide pealt saab ju ülevalt alla vaadata. Nii ta seal siis istub trepikäsipuu peal ja vaatab.

Karlova katustel

Talvel on Igor kindlasti palju vähem õues, samuti siis, kui sajab. Kevadel on juhtunud ka seda, et ta on ööseks välja jäänud. Ja siis ta käib veel rõdul ja katustel. Kui tal oli käpp haige, siis me ei lasknud teda nii umbes nädal aega välja ja siis ta pressis ennast rõdule. Me muretsesime küll, et kuidas ta oma haige käpaga seal hakkama saab, aga ta on ju kass, ikka saab. Seal on linnud nii lähedal ja eks me natuke ikka muretsesime.

Ja me muretseme ka siis, kui katusel on lumi ja jää ja see hakkab sulama. Aga ta on hästi ettevaatlik. Meil on siit aknast väga toredad vaated ja siit ülevalt vahel ikka näeb, mis elu kassid katustel elavad. Ilusa ilmaga saab meil siin teha kassivaatlust.

Igor katusel 2

Ma arvan, et kõrvalhoovides teatakse, et Igor on kunstikooli kass. Siin on üks üks suur tudengikorter, mida kõrgema kunstikooli ja meie kooli inimesed üürivad ja seal on kommuun, kus on minu teada ka kasse olnud. Võib-olla käis Igor alguses ka seal. Ma tean, et siin elab praegu üks kunstnik, kes õpib ka kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja kui Facebookis oli Igori pilt, siis teatas see kunstnik, et see kass käib läbi akna minu juures! Enamik ümberkaudsete hoovide inimesi ilmselt tunneb Igorit..

Nii et Igor käib vahel ka mujal külas – kui on sobilik persoon. Aga väga kaugele ta ei lähe. Meil on üks territoorium, all on kõrgema kunstikooli skulptuuri osakond ja seal on kõrgema kunstikooli hooned. Meie oleme kutsekool ja nemad on rakenduskõrgkool ja meil on näiteks raamatukogu ühine, aga ma ei ole kuulnud, et Igor nende juures käiks. Ta on ikkagi oma valikud teinud, ta ei jõua ka igale poole.

Õppe-ja jälitustöö

Mis puudutab tundides käimist, siis mõnes tunnis käib Igor veel siiani. Eelmisel aastal olid eesti keele õpetajal hommikul kella kaheksast välismaalastele eesti keele tunnid ja kuna nemad tulid esimesena majja, siis seda tundi ta külastas. Nii et ta võttis eesti keele tundidest osa. Me mõtlesime, et küllap hakkab Igor varsti rääkima. Tal lihtsalt ei ole siiamaani midagi olulist öelda olnud!

Tundi minnes  läheb Igor klassi ja heidab kusagile laua peale pikali. Õpilased väga armastavad teda, ta on olnud neile fotomodelliks ja inspiratsiooniks. Aga tema muidugi teeb seda, mida tema tahab – ega ta siis kogu aeg paigal ei ole.

Praegu käib ta siiski suhteliselt harva tundides, ta ei kipu eriti enam kolmandale korrusele   minema, sest seal on korraga liiga palju rahvast. Kuid vahel on meil mõnel õpetajal või õpilasel koer kaasas ja koerad pakuvad talle väga huvi. Ühel õpetajal on labrador, kellest pidi saama juhtkoer, aga ta sai vigastada ega jõudnudki seda tööd teha. Ta on selline korralik ja väga hästi sotsialiseeritud koer, kes kasse taga ei aja. Ükskord ma vaatasin, et huvitav, miks Igor kolmandal korrusel kõnnib? Aga seal oli see labrador ja Igoril oli väga huvitav teda vaadata. Minu koeral käivituvad  kohe instinktid, kui ta kassi näeb, seega mina ei saa teda väga siia tuua. Vahel, kui ma siiski koeraga siit läbi tulen, siis peab vaatama, et nad Igoriga ei kohtuks. Aga kuna meil on klaasuksed ja Igor on ikka väga ülbe ja uudishimulik, siis ta muidugi ajab ennast puhevile ja vaatab.

Kasvatuslik kass mullausside asemel

On olnud ka natuke kahtlasemaid lugusid. Ükskord oli Igoril teip selja peal ja mulle tundus, et see ei olnud just kogemata sinna sattunud. Siis me rääkisime lastega nendel teemadel ja olime päris kurjad. Õpilased, kes olid tol ajal koolis, mõtlesid nende teemade üle järele. Et kui sul on keegi ja sa vastutad tema eest, siis mida sa võid teha ja mida mitte ja et see ei ole naljakas. Midagi väga hullu ju ei juhtunud, aga ikkagi. Ühesõnaga, Igor on meile olnud ka väärtuskasvatuse abiline. See on hindamatu.

Tegelikult me ju ise soovisime endale kassi. Alguses, kui seda maja veel ei ehitatud ja meil olid katusekorrusel väiksed ruumid, siis me kogusime õpilastega raha, viisime plastpudeleid ära. Meil oli mõte võtta siia mullaussid, kes kohvipaksust komposti teevad. Aga siis tuli välja, et mõnel on foobia. Siis me arutasime, milline lemmikloom võiks meil olla ja mõtlesime, et ehk võiks meil kass olla. Kuid me leidsime, et ei, kuidas me ikka kooli kassi võtame. Aga ta tuli ise. Ja minu meelest võiksid asutused palju julgemini  endale kassi võtta. Samas see on muidugi suur vastutus ja mõnele loomale see sobib ja mõnele ei sobi. Igorile kindlasti sobib. Kui kass tuleb, siis tuleb ta vastu võtta!

 

23. oktoobril 2013 Tartu Kunstikoolis

………………………………………………………………………………………………

Igori juures saab õppida:

DEKORAATOR-STILISTI,

TRÜKIMEEDIA KUJUNDAJA-KÜLJENDAJA,

3D-MODELLEERIJA-VISUALISEERIJA ja

ILLUSTRAATORI erialal.

Vaata lisaks http://art.tartu.ee/

 

Muuseumikass Gutenbergi lugu

Lemmit Kaplinski räägib Trükimuuseumi kassist Johannes Gutenbergist.

Tuli kass, muidugi omal soovil

Trükimuuseumil on küll ainult üks kass, Johannes Gutenberg, aga temast jagub juba päris paljuks. Nagu kõik kassid, otsustas ta ise, et aeg on küps tulla ja meid kodustada.

See oli veebruaris 2012,  kui ta oli ukse taga ja ütles, et nüüd ta siis tuleb. Mina laiutasin käsi ja ütlesin, et no selge siis. Tegin talle sööginurga ja nii ta tuli. Oli näha, et ta oli kodustatud, sest ta oskas kohe liivakasti kasutada. Ja nii tulidki mõned kuud hiljem välja tema päris omanikud, siit mõnisada meetrit Kastani tänavat mööda edasi. Aga kuna neil kaks kassi juba oli, siis nad leidsid, et las ta siis jääb meile. Me olime temast juba teinud muuseumi maskoti ja maksnud kaks korda kinni tema äratoomise kasside varjupaigast.

Alguses ei olnud tal kaelarihma. Tema iseloom on aga selline, et ta on nõus, et me talle siin süüa anname, kuid ülejäänud osas on ta omaenda peremees. Ja kuna tal ei olnud kaelarihma, siis sattus ta varjupaika. Kui see esimest korda juhtus, siis me lihtsalt ei osanud kusagilt otsida. Lõpuks ma helistasin varjupaika ja seal ta oligi, Seli nime all.

Gutenbergil on nüüd  kontaktandmetega kaelarihm

Gutenbergil on nüüd kontaktandmetega kaelarihm

Aga varjupaigas tehti temaga igasugu vajalikke protseduure ja nüüd on ta siis endine isane kass, mis on seda tüüpi loomade puhul väga oluline. Ma ei tea, milline tema iseloom päris kiisuna oli. Kui ta meile tuli, oli ta juba pooleaastane, selline piimast juba võõrutatud. Gutenberg ei ole ilmselgelt „kaminavaibakassi” iseloomuga. Tegelikult on ta selline suhteliselt kuri loom. Ta lubab endale süüa anda ja kui ta on heas tujus, siis ta lubab ennast natuke paitada, aga ta võib mingi hetk ka ümber otsustada. Haiget ta otseselt ei tee – ta lihtsalt mängib väga elavalt.

Territoriaalne kontroll

See, kui palju ta muuseumis aega veedab, sõltub väga palju aastaajast. Talvel ta lihtsalt mujale ei lähe – meil on siin hea ja soe. Ta põõnab tavaliselt kõige kõrgema riiuli otsas, kust keegi teda kätte ei saa. Seal on vanade raamatusisude kast, kus tal on pesa. Kui ta magada ei taha, vaid tahab näidata, kes on n-ö peremees, siis kohe muuseumisse sisse astudes esimese asjana astud sa kassi peale. Sellepärast ongi muuseumi uksel see silt: “Beware of the cat” (ingl. k. “Ettevaatust, kass!”). Ukse ees on ta, nagu kõik kassid, kõige käidavama koha keskpunktis.

Ma ise püüan alati meeles pidada, et kass on tiigri sugulane, ta on kiskja, tal on oma territoorium, mida ta peab valvama. Seega on täiesti loogiline, et ta peab olema kohas, kus tal on kõigest ülevaade. Seda muuseumi tunnistab ta väga oma kohana ja on kohutavalt solvunud, kui siia mõni teine loom tuleb. Meie ühel töötajal on koer ja paaril vabatahtlikul oli koer … teisi kasse ei ole siin veel olnud. Kui koer siseneb, siis on näha, et kass on sellest väga häiritud. Ta on tegelikult kohutav argpüks ja kiusab ainult neid, kes on temast selgelt nõrgemad. Aga kui tuleb mingisugune tundmatu haukuv asi, siis ta pageb kusagile nurka ja jälgib sealt õnnetu näoga. Pärast vaatab ta kõigile sellise „kuidas-te-võisite-seda-mulle-teha“-näoga otsa. Nii et jah, see muuseum on tema territoorium ja ilmselt mingid tükid siin majas veel.

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Gutenberg hoiab muuseumis toimuval silma peal

Kui muuseumi uued vabatahtlikud tulevad või kui kontoris võõrast rahvast liigub, siis Gutenberg uurib alati järgi, kellega tegemist on – kes see tema maa peal liigub. Aga kui ta on selle selgeks teinud, siis ta ignoreerib neid täpselt samamoodi nagu kõiki teisi inimesi.

Milleks inimesed kasulikud on

Gutenbergi lemmik on see, kes tuleb hommikul esimesena, sest see inimene annab talle süüa. Siis ta räägib väga elavalt. Ja kui uued inimesed ei tea, kus söök on, siis ta näitab ise. Hommikuti on ta siis suuteline ennast kokku võtma ja ennast isegi jala vastu nühkima, et tänane kelner ikka süüa annaks.

Kui muuseumis on külastajate grupid, siis hoiab Gutenberg targu veidi eemale. Aga kui on võimalik, siis ma püüan sättida nii, et ta ei saaks plehku panna, kui lastegrupid on tulemas. Püüan natuke ettevaatlikumalt ust kinni panna ja lahti teha. Lastegruppidele on ta väga hea meelelahutus. Meie õpitoas-muuseumis tekib paratamatult selliseid hetki, kui peab sabas seisma ja neil, kes seisavad ja ootavad, on natuke igav. Siis saavad nad kassiga mängida. Kui nad püüavad teda kiusata või kui mitu last korraga üritab kassile pai teha, siis… noh, Gutenberg on selline suhteliselt kurja iseloomuga, nii et ta paneb lapsed kiiresti paika. Alguses laseb ta ennast mõned korrad sügada ja siis, kui seda teevad viis inimest korraga, siis käib kräuh! ja ongi kõigil distants olemas.

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Gutenberg võtab osa majas toimuvatest töötubadest

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et Gutenbergi lemmikmäng on väga-väga vägivaldne. Ta ei ole vist ainus selline kass maailmas, aga minu jaoks oli see üllatus – minul ei olnud ühtegi sellist varem olnud. Talle kohutavalt meeldib see, kui sa paned ta kasti ja kastil kaane enam-vähem kinni ja siis hakkad näpuga sinna sisse sorkima. Siis ta istub seal ja püüab su kätt niimoodi õngitseda. Alguses ma arvasin, et ta on võib-olla kuri ja tahab välja saada, aga kui siis kast lahti teha, siis ta istub seal hoops sellise õnnetu näoga. Ja kui tõstad kassi kastist välja, siis ta hüppab sisse tagasi ja ootab, et saaks jälle mängida. Kastil peab kas olema väike ava kas üleval või siis nagu banaanikastil, külje peal käeavad. Ta ei tea, kust see sõrm parajasti tuleb ja siis tal on jube põnev. Seda mängu saab ta lastega väga hästi mängida.

Keegi sedasi viga saanud ei ole, sest Gutenberg ei aja küüsi päris välja, vaid ta ikkagi mängib. Seal on selge erinevus – ma olen ka kaklevat kassi näinud. Näiteks kõige lihtsam on see, et kui sa teda käega surkima lähed, siis ta haarab esikäppadega kinni ja tagakäppadega hakkab „soolikaid välja kiskuma“. Tagakäppadel ta aga üldse küüsi välja ei aja.

Veel on väga huvitav see, et Gutenberg sisuliselt ei nurru. See-eest räägib ta kõigile sellest, kui tühi tema kõht on. Siin majas on ainult üks inimene, kes väidetavalt on teda vaikselt nurrumas kuulnud. Lisaks muuseumile on tal teine söögikoht siiditrükistuudios ja sealsel perenaisel on päris hea suhe kassidega. Ta on ainuke, kes võib selle kassi sülle võtta ja kass ei tahagi kohe plehku pista.

Ja teine olukord, mille puhul Gutenberg inimestega suhtleb, on see, kui ta on mõne saaklooma murdnud. Siis ta tuleb neid uhkelt demonstreerima. Hiirte peale me muidugi patsutame teda ja ütleme “tubli!”, aga ta kipub ka põõsast linde võtma. Tema jaoks on veel segane see, miks ta osade loomade eest saab kiita ja osade eest mitte.

Kas trükivärv süüa sünnib?

Mis puutub Gutenbergi ja trükivärvi, siis alguses ta ei teadnud mis on mis ja siis ta maitses kõik järgi ja toppis oma käppa igale poole. Siin-seal on veel siiani trükivärviga tehtud kassi käpajäljed laiali. Aga ta õppis väga kiiresti – ega kass ei ole rumal. Kiskjad jäävad ellu just sellepärast, et nad hoolega valivad, mida nad söövad. Ma arvan, et Gutenberg maitses igasugused vedelikud korra ära – midagi otseselt mürgist neis ainetes ei ole – ja sai aru, et see kleebib keele suulakke kinni, ei tasu. Käis ja turtsus päev otsa ja nüüd on hästi. Ta teab, kus on tema söök ja kus on need asjad, mida ta ei puutu. Nii et keemiaga tal nüüd suhted puuduvad.

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Tukastamiseks on head kõik tasapinnad

Masinatega on sama asi. Ta on läbi vaadanud kõik need masinad, mis meil on, aga kui meile tuuakse mõni uus masin või kui kasutame mõnda, mida me tavaliselt ei kasuta, siis ilmub ta kohale ja hoiab silma peal, mis tema „džunglis“ toimub. Kõige lahedam asi oli suur plakatimasin, päris ruumi tagaotsas. Neli ja pool tonni, kolm korda kaks meetrit. Kui me sellega midagi trükkisime, siis ta üks hetk ronis selle masina sisse. Plakatimasin on hästi lihtsa ehitusega, seal ei ole mingeid selliseid osasid, mis tulevad ei tea kust ja kuna seda aetakse käsitsi ringi, siis toimub kõik väga aeglaselt. Ja Gutenberg siis istus ja vaatas niimoodi mõtlikult, kuidas masina osad liiguvad.

Sisekord ja elu õues

Selles mõttes sobib Gutenberg Trükimuuseumisse suurepäraselt, et tal on selgelt elav huvi siinsete tegevuste  vastu ja lisaks on ta ka väga oluline distsiplineeriv faktor. Sest kui sa jätad oma puhta ilusa töö lahtiselt kusagile laua peale vedelema, siis on suur tõenäosus, et seal on kas kassi käpajäljed peal, või on Gutenberg lihtsalt tulnud väljast poriloigust ja ennast nätsti sinna pikali visanud ja püherdanud. Seda on juhtunud ja üldiselt see mõjub inimestele väga positiivselt, kui nad näevad, et kui sa ei pane tööd ära, siis juhtub selline asi. Järgmisel hetkel on kõik asjad õiges sahtlis.

Magus uni töölaual

Magus uni töölaual

Millegipärast vihkab Gutenberg südamest pastakaid. Kui jätta külalisteraamatu kõrvale pastakas, siis ta togib seda seni, kuni see kukub põrandale ja siis ta lükkab pastaka ukse ette, täpselt niimoodi, et sa sellele peale astuksid. Lugematu arv pastakaid on niimoodi hävinud.

Aga rohkem lemmikmänguasju tal ei ole, pigem on tal raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad. Küll aga käib ta üle maja igal pool ja teeb igasugust sigadust. Üks tema lemmiknumbreid on see, et ta ronib kusagilt katusele – keegi ei tea, kust, kasside asi – ja siis teeb nägu nagu ta ei saaks sealt enam alla. Meie majas on kolmandal korrusel hostel ja niimoodi satub Gutenberg hosteli akna taha ja teeb seal sellist õnnetut kassinägu. Ja hosteli külastajad loomulikult lasevad ta sisse ja siis ta aeg-ajalt meelitab nad endaga alla muuseumisse. Selle vastu mul ei ole midagi!

Meil on suur maja ja muuseumist käivad inimesed kogu aeg läbi, nii et kassi liikumist majas piirata on täiesti lootusetu. Meil on igal pool sildid, et ärge laske kassi välja, aga see on hoopis sellepärast, et inimestele meeldib, kui nad tulevad ja siin on mingid reeglid. Siis inimesed tunnevad, et nad saavad ka kuidagi midagi ära teha ja aidata kaasa sellele, et oleks kord ja süsteem. Muidu meil muuseumil üldse reegleid ei ole – kõike võib puutuda ja kõike võib teha.

Ära lase kassi välja!

Ära lase kassi välja!

Alguses me püüdsime kassi majas sees hoida, aga see lihtsalt ei tule välja. Ma tean, et linnakassidel on see probleem, et nad lõpuks jäävad kõik auto alla, aga ma arvan, et seda kassi toas hoida oleks loomuvastane. Tal on õigus elada siin linnas ja tal on siin söök ja arstiabi ja kõik sellised asjad. Ja siiamaani on ta  selle koha pealt suhteliselt tubli olnud. Õnneks Kastani ja Riia tänavale, kus on suur liiklus, ta ei lähe. Tema lemmikkoht on Hurda park. Sealt ma saan põhilise osa kõnedest, et keegi on ta leidnud. Väljas ta on inimestega suur sõber – tuleb ligi, nühib, ronib sülle. Kui muuseumirahvas teda väljas kohtab,  siis ta tunneb meid ära, noogutab viisakalt ja läheb ajab oma asju edasi. Kuid teda saab alati söögiga meelitada.

Agarus ja kuulsus

Ükskord oli nii, et vaatasime, et Gutenberg lonkab ja selgelt oli näha, et tema alakehal oli midagi viga. Kaks mõtet oli – et ta on kas kusagilt löögi saanud või siis on tuletõkke rauduste vahele jäänud. Meil oli suur paanika ja mure ja siis me läksime ja lasime röntgeni teha, et näha, kas midagi on päris katki. Tuli välja, et ta oli terve linnu alla kugistanud! See oli talle kõhtu kinni jäänud ja siis ta käis ja tegi sellist õnnetut nägu. Ja meie kõik muretsesime.

Arst käskis talle mingit inimeste lahtistit anda ja siis sai päris kurjalt seda talle süstlaga suhu pritsitud. Siis ta luukas paar päeva õnnetult ringi ja mina sisisesin kõvasti tema peale, et väga inetu on niimoodi: esiteks linde murda ja teiseks siis neid mitte korralikult läbi närida. Ma loodan, et ta on nüüd õppinud. Kuid ta on tõeline jahimees. Ta võib lõputult seda põõsast passida. Varem olid meil majas hiired ka, aga neid ei ole enam ammu. Igasuguse püüdmise koha pealt on ta liigagi agar.

Aga tema põhiline kasu muuseumi jaoks on ikkagi see, et Gutenberg meeldib inimestele. Päris palju on selliseid külastajaid, kes tulevad ja küsivad, et kus teil see kuulus kass on. Kõik, kes on kuulnud sellest kohast, loodavad kassi ka näha. Kes ei ole kuulnud, nende jaoks on ta üllatus. Meil on ka mõned sellised püsikülastajad, kellel on iga kord tema jaoks midagi kaasas. Au ja kuulsust on ta meile juba päris palju toonud. Tema pilt on avaldatud koguni Austraalia Vabagraafikute Liidu ajakirjas.

15. juuli 2013, Tartus, Trükimuuseumis

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Trükimuuseumi maskott magab muidugi trükiste peal

Külasta Trükimuuseumit: http://www.trykimuuseum.ee/

Saa sõbraks Gutenbergiga: https://www.facebook.com/gutenbergthecat

Vaata ka: http://www.tartupostimees.ee/1153192/tublid-tooloomad-rabavad-mitmel-rindel

%d bloggers like this: